MADLE TIMM
- Kirjutab postitusi iga teisipäev ja reede vastavalt sellele, kas teda miski inspireerib või ei inspireeri
- Alahindab järjekindlalt seda, kui kaua ühe postituse tegemine aega võtab
- Annab Ethelile pärast kahte tundi pusimist ülevoolava uhkusega hääles teada, kuidas tal õnnestus postituse pealkirja Font ära muuta [kahe klikiga]. Ethel saadab talle sügavamõttelise koerapildi.
- Tunneb rõõmu sellest, kui saab õues töötada, sest siis saab pilvi vaadata oma asju piiramatult laiali laotada ja sellevõrra efektiivsemalt töötada [kuidas need seoses on, on teadlastel veel välja selgitamata].
- Lükkab asju nii kaua edasi, kuni tähtajani on loetud sekundid, et siis töötada nagu segane
- Kui tähtaeg kogemata üle läheb, siis on aega jälle justkui vabalt käes [veider loom see tähtaeg?]
- Saadab kõik raskemat mõttetööd nõudvad ülesanded Ethelile
ETHEL ROSENFELDT
- Teeb palju asju, muu hulgas üritab Wanderselli lehte täiesti potist alla laskmast säästa
- Kohtleb Madlet nagu viieaastast [ehk võtab teda kui omasugust] ja hoiab teda artiklite kirjutamisega joonel
- Toimetab postitusi
- Sööb, magab, paitab koeri ja „tal on muidu kiire“, kui oleks tarvis tõlketööga tegeleda
- Vahib pilvi – kui juhtumisi süüa, und või koeri pole – kui oleks tarvis tõlketööga tegeleda
- Tegeleb tõlketööga, kui taevas on sinine ja ühtegi pilveräbalat paistmas pole [aga nad võivad iga hetk tulla]
- Saadab kõik raskemat mõttetööd nõudvad ülesanded tagasi Madlele
Kuidas need kaks puuki omavahel tuttavaks said?
Kümme aastat õnnestus Madlel ja Ethelil üksteist vältida linnas, kus elab vähem kui 100 000 inimest [käies isegi samas koolis]. Saatuse tahtel kohtusid nad hoopis purjekal (kumbki neist ei osanud purjetada) teel Norrast Taani, kus üks neist esimesed 12 tundi oksendas ja teine samal ajal lainete maheda loksumise, loojuva päikese taustal šokolaadi paberist lahti harutas…
[See tekst peabki kolmandas isikus olema? Oeh, veider, aga ma jätkan]
Pärast hardaid üleelamisi merel ei saanud enam üksteisest tänaval möödudes teeselda, et paelad lahti läksid, ja tuli sõpradeks hakata. Kuna mingi hetk jõuti järeldusele, et mõlemad võivad valget pilvetupsu [„vaata, see on nagu kaelkirjak!“] või koerapoega nähes käituda nagu nad näeksid neid esimest korda, siis tundus mõistlik siseneda koos Tõsiste Inimeste Maailma [et see oma lollide ideedega igaveseks rikkuda rikastada]. Nii loodi Wandersell Travels, mis võib ajas muutuda (ainult paremaks) sama kiiresti, kui kaelkirjak taevas Vulpes zerda kuju võtab [olete seda näinud või?!]. Üks on aga kindel – teeme oma asja suure rõõmu ja kirega, isegi kui sa selle veebilehe nüüd sügava ohkega igaveseks sulged.
Vahel ongi parem lihtsalt taevasse vahtida.
