“Aga oled nüüd valmis mošeesse sisenema. Astute uksest sisse ja… esimese asjana märkad meest, kes kõditab teist meest helerohelise tolmuharjaga. “Oota, mida?!” hakkad naerma.” LOE EELMIST OSA SIIT.
Tuleb välja, et kui mees satub tsooni, kus on lubatud olla ainult naistel, siis saab ta tolmuharjaga vaikselt suunata oma poolele. Või kui juhuslikult on mõnel naisel näiteks sall juustelt maha libisenud, siis onud ja tädid saavad harjakestega lihtsasti talle märku anda, et midagi vist on valesti. Vot sulle siis, aga võibolla nad pühivad vahepeal tolmu kah.
Seekord räägin hoopis sellest, milline üks iraanlane või iraanlanna õigupoolest on.
Niisiis. Juhul, kui ta ei aja kohalikke või turiste tolmuharjaga taga, teeb ta tõenäoliselt mingisugust muud tööd. Näiteks kaupleb turul viigimarjadega. Või keedab lambapeadest suppi ja serveerib riisi. Võibolla juhib ta metrood või villib roosivett pudelitesse. Sama hästi tohib ta korraldada ka tuure kõrbesse või pressida nurgapealses mahlabaaris apelsine. Igasuguseid asju võib üks iraanlane teha.

Iraanlane võib kulda ka sulatada. Kui sa juhuslikult satud kullasulatustehasesse. Sest et “chai, chai!!!” Loe altpoolt.
Kui ta märkab tänaval turisti, vaatab ta talle kindlasti pikalt järele. Kui ta on piisavalt uudishimulik, siis tuleb juttu ka tegema. Või soovib lihtsalt mõnusat olemist. Kui iraanlasel on parasjagu tuju – ja enamasti tal seda on – siis kutsub ta võhivõõra endale külla ka. Enamasti kasutab ta selleks sõnu “chai, chai!” ehk “tee, tee!”. Siis peab võõras otsustama, kas ta tahab kohalikuga koos teed juua. Üldiselt teevad õigesti need, kes tahavad, sest siis näeb ka seda, kuidas üks iraanlane elab.
Iraanlastele meeldib kostitada ja lahke olla. Selleks on neil koguni omaette sõna – taarof. See tähendab, et kui sulle midagi pakutakse, siis on kolm korda viisakas ära öelda. Ja siis asi ikkagi vastu võtta. Või siis mitte vastu võtta. Kõik sõltub sisetundest, sest iraanlased võivad lahkusega ikka väga kaugele minna. Pakkuda näiteks poejärjekorras, et maksavad sinu eest ka. Tuleb jälgida, kas asju pakutakse sulle tõesti südamest või lihtsalt n-ö moe pärast. Vahel on selguse mõttes iraanlasele hea öelda, et “ärme taarofi”. Näiteks siis, kui kaupmees sulle oma vaipa tasuta pakub. Ükski hea turist ei võta seda loomulikult puhta muidu vastu. Aga üks iraanlane võib sulle selle peale vastata, et “mees, ära ise taarofi”. Ja nii te siis jätkate kauplemist ja vaidlemist, aga vahepeal joote teed ja räägite perest ja lastest ja muidu ilmast. Need on väga muhedad jutuajamised, muideks.

Tule joo meiega teed!
Niisiis, iraanlastele meeldib külaliste eest hoolitseda. Ja neile meeldib, kui sa õpid ära mõne kohaliku pärsiakeelse sõna või väljendi. Siis nad saavad omaette naeru mugistada, kui sa püüdlikult ja vale hääldusega midagi ütled, aga ühtlasi on see tee nende südamesse. Kellele siis ei meeldiks, kui sinu keele ja maa kohta nii palju huvi üles näidatakse? Iraanlased pole siin mingi erand.
Ja ma pean sellest “chai-kultuurist” veel rääkima, sest see on uskumatult armas ja naljakas. Ükskõik kuhu sa ka ei läheks või mida ka ei teeks – eriti kui sa arvad, et oled ihuüksi – pistab keegi põõsast või aknast pea välja ja karjub “chai, chai!!!!”. Justkui hüpnotiseeritult järgid sa seda kutset, ja ei pea kunagi pettuma.
Madle
Pingback: Kui oled depressioonis, siis kaalu reisi Iraani. Uuri, miks. |