Ma viin su tasuta Iraani. Kes tuleb?

Teeme nüüd hoopis nii, et ma võtan su kaasa otse keset Teherani tohuvabohu. Ja jätan su sinna üksinda maha. Valmis? Lähme siis!

PÕMM!

Seisadki 26-kraadises soojas. Pilguta veidi silmi, sest päike on ere ja puhub kerge tuul.

Tunned, kuidas higi niriseb mööda selga vaikselt alla, pea kuumab tumeda salli all. Jalas on sul pikad püksid. Seljas pikkade varrukatega lilleline hõlst. Kinnised jalanõud. “Tahaks jubedalt lühkareid,” mõtled veel korraks, enne kui igaveseks (okei, ainult Iraani ajaks) sellest mõttest loobud. Ei koori end niisiis paljamaks.

[Tahad juba tagasi? Oota veel natuke, sul saab tore olema. Luban.]

Foto: Johannes Weichart

Oled veidi valvel nagu uues kohas ikka. Kobad käega. Jah, telefon on taskus. Pass ja rahakott ligi. Vaatad enda ümber ringi – silm haarab kõike ja mitte midagi. Lõpmatu rodu autosid. Kõrged ärihooned, madalamad elumajad, tänavakauplejad, mahlabaarid. “Takso, takso!” kostub su kõrva. “Oi, mul on paelad lahti,” üritad neid kärmelt petta. “Midagi, mis riigiti ka ei muutu,” teed veel omaette tähelepaneku. Ohkad.

Aga mis seal siis on? Eemalt paistab mustav sissepääs metroojaama. Sajad tunglevad inimesed kaovad eskalaatoritega maa alla nagu mutiurgu. Pühid käeseljaga otsmikult higi. Üle neljarealise tänava silmad rohelist parki, puude all lesivad kohalikud, peavad piknikku. Lehvitavad sulle, viipad vastu ja mõtled, kuidas nad sind juba nii kaugelt registreerisid. Päike on täna tõesti armutu, heledanahaliste õudusunenägu.

Ehk on metroos jahedam? Vahet pole, kui su aju on kapsas, siis jalad võivad vabalt ka automaatselt käia. Mõtled, kas piletimüüja-tädi saab inglise keelest aru. Saab. Otsid telefonist sõbra saadetud kaardi metrooliinide kohta. Aga juba küsibki üks sõbralik ülikonnas onu, kas sul on abi vaja. “Ei, aitäh,” vastad ja märkad, et tal on tore kiilakas pea. Jätkad trügimist läbi rahvamassi. Burkad, sallid, piinlikkustundeta sind jälgivad silmapaarid. “Tere tulemast Iraani,” poetab mõni. Ja läheb vastust ootamata edasi. Kõik need pilgud. Kõik need head soovid. Tunned end veidi ebakindlalt. Kus ma nüüd õieti olen?

Tuleb metroo ja rahvamass surub su iseenesest vagunisse.

[Kas tahad ära tulla või paned edasi? Muidugi, edasi!]

Mehed pakuvad naistele istet, märkad, et tegelikult on kõrvalvagun tervenisti vaid neile mõeldud.

Istud nüüd kõval plastikust toolil, higised käed kleepuvad ümber koti, ja jälgid inimesi. Tõmbad end koomale, vabastad vanamemmele ruumi. Vaatad teda sama huvitunult nagu vaadatakse sind. Naeratad. Naeratab. Naerate.

Otsustad järgmises maha minna.

Jõuadki taas tänavale, kissitad silmi, märkad kõrgeid minarette. “Ahaa, õige koht!” patsutad endale tunnustavalt õlale, sest tahtsidki mošeesse minna. Ignoreerid teadlikult fakti, et tegemist oli juhusega.

Mis muud, kui enesekindlalt edasi. “Nüüd peab veel aru saama, kuidas see süsteem siin töötab,” arutled pühamu ees endamisi ja otsustad esmalt jälgida, mida teevad teised. Tunned kerget müksu vasakus ribis. Vaatad alla. Pikkade inimeste värk. Naine burka varjust küsib, kas tahad mošeesse minna. Uhh. Naeratad jaatavalt ja analüüsid kiirelt peas, kas saad teda usaldada. Silmahelk. Kehakeel. Näokurrud, hääletoon. Nii nagu sadu kordi varemgi, teed otsuse poole sekundiga. Klapib. See võõras on usaldusväärne.

Naine võtab su endale sappa ja teeb selgeks, et pead esmalt oma koti hoiule andma. Peas lööb helisema kerge häirekell. “Aga see on siiski mošee,” üritad end rahustada, kui koti koos kaameraga luugist sisse annad. Ja voodilina vastu saad. Vabandust, chador’i. Põrnitsed seda huviga, saputad lahti. Ongi. Voodilina. “Põnev, põnev,” mõtled, sest sul pole aimugi, mida sellega teha, aga burkaga naine tõmbab su endaga kaasa. Aitab chadori ümber. Tunned end nagu hatifnatt. Mõtled, kas burkaga naine teab, kes on hatifnatt. Aga oled nüüd valmis mošeesse sisenema. Astute uksest sisse ja…

…esimese asjana märkad meest, kes kõditab teist meest helerohelise tolmuharjaga. “Oota, mida?!” hakkad naerma.

[jätkub…]

Madle