VIIMASED POSTITUSED:
Kui me lõpuks oma kodinate ja reisist räsitud nägudega ööbimiskoha ukse taha jõudsime, avas lahke tädi, koha omanik, ukse. “Holaaaa,” hõiskasime sõbra Samiga oma ainsat hispaaniakeelset sõna (peale “vino tinto”, mis lennukis selgeks sai, aga seda tervituseks öelda olnuks liig). Inglise keelega on sealpool sood üsna kehvakesed lood – seega läks käiku vana hea kehakeel ja kõik jutud said räägitud. Või vähemalt kõigile osapooltele selline mulje jäi, ja see on kõige tähtsam. Siiani on meeles, kuidas tädi muudkui kordas “lavar la ropa” ja me talle täiesti mõistmatute kuunägudega otsa vaatasime. Aga siis võttis ta meid sappa, ronisime trepist üles ja ta osutas pesumasinale. Kõik selge. Muide, märtsis Patagooniasse lennates läksin otse sügisesse tagasi. Nautisin kõigepealt täispikkuses Eesti pimedat sügist. Siis täie rauaga talve. Varakevadet ka… niipea, kui asi hakkas aga juba vähe helgemaks minema, panin ajama kontinendile, kus uuesti sügis algamas… hea planeerimine, Madle (*patsutab endale õlale nagu keegi, kes on just jalkas omavärava löönud). Igatahes, meil oli eelnevalt juba mainitud külalistemaja ära bronnitud, mida ma üldjuhul liiga kaugele ette ei tee, sest, noh, tavaline on, et ma ei tea isegi, mis plaanid homme on. Aga seal sai määravaks puhtalt hind, sest hinnad on maailma lõpule kohaselt kallid. See on muidugi natuke tuju rikkuv, aga teate, millele seal raha hoopiski ei kulu? Transpordile ja matkamisele, sest saad kohe kodus saapad jalga tõmmata ja ronima asuda. Ei mingit tobedat bussi või muud logistikat, mäed kohe maja taga. Okei, vahel kasutasime Uberit, aga muidu – mine ja roni ja kannata terviseks! Ja vastupidiselt paljudele teistele kohtadele, kus rahvuspargis viibimise eest pead ikka maksma, siis Ushuaia ümber mitte, ja on väga palju radasid, mida avastada. Osad on nii popid, et lähed nagu laulupeole, aga õnneks enamus piisavalt vaeva nõudvad, et sinna liiga palju inimesi ei sattugi – pealegi lähevad enamus teisele poole, Antarktika kruiisile, mitte mäkke. Tihti ei kohanudki ma ronides kedagi, või siis ainult paari inimest. Ja hobuseid. Ühel sellisel matkal sain ka oma esimesed “reisisõbrad” (ei, ma ei räägi siinkohal kõhulahtisuset ja päikesepistest, mitte veel). Esimesed inimesed jäävad alati eriti eredalt meelde, aga eks nad andsid ka endast kõik, et seda teha. Nimelt otsustasime Samiga ühel päeval minna Laguna del Caminante rajale, mis viib halastamatult mäkke ja kui tubli oled, siis jõuad umbes 10 tunni pärast tagasi ka (koos pausidega, et siniseid laguune imetleda). Juba üleval olles põrkasime kokku sakslasega, kes oli rada alustanud teiselt poolt, ja nagu matkaradadel ikka kombeks, siis teeb isegi eestlane ‘tere’ ütlemiseks suu lahti. Vahetasime veidi rajainfot ja arvasime, et kohtume peagi uuesti lisaraja lõpus oleva laguuni juures. Viskasime Samiga sinna jõudes pikali ja vaatasime peegelsiledat vett, mõtlesime, et küpsiseid enam kunagi ei söö (pea ainus snäkk, mis meil kaasas oli), ja ootasime saksa matkajat. Nagu arvata võite, siis siin peab mingi puänt olema, ja teil on õigus. Teda ei tulnud. Mis siis ikka, ilmselt ta otsustas juba tagasi alla minna, tõusime meiegi, sest ees oli veel neli tundi laskumist. Mõnesaja meetri pärast nägime juba kaugelt tuttavat teekaaslast seismas koos teise tüübiga, kes aitas tal rätiga kätt kaela ümber siduda. Meid nähes: “kas valuvaigisteid on?”. Arvutasin ja söötsin siis F-le nii palju sisse, kui ohutu tundus. Nimelt oli ta hakanud meile järele tulema, tahtnud lõikekat teha, komistanud ja õla soklist (?) välja kukkunud. Kuna mingisugusegi telefonilevini oli paari tunni teekond, siis ei jäänud tal muud üle, kui hakata läbi valu vaikselt tagasi minema, sest keegi meist ei riskinud kätt oma tarkusest hakata paika tõmbama. Ausalt öeldes, väga valus oli teda vaadata. “Kas tahad pigem rajale keskenduda või viin su mõtteid rääkimisega mujale?” küsisin talt. F oigas natuke aega ja arvas siis, et proovime rääkida. Niisiis küsisin talt järjest kõikvõimalikke küsimusi, lolle ja mitte nii lolle, peaasi, et fookus mujal püsiks. Ühel hetkel said mul küsimused otsa ja tundus hea hetk olevat hakata talle lõpuks eesti keelt õpetama. Ma ei unusta kunagi, kuidas üks sakslane läbi valu ja pisarate Patagoonia metsade mäest alla laskub, ise karjudes “ÜKS! KAKS! KOLM! NELI!..”. Kui tal poleks nii valus olnud, oleks see isegi naljakas vaatepilt olnud. Sam ja Oli (teine sakslane, kes teda abistas) muigasid, ja niiviisi neljakesi matkates jõudsime lõpuks ühele lagendikule. Sättisin F-i rätikut ja puhastasime veel teisi haavu, ning teekonda jätkates loksus tal õlg kuidagi niiviisi paika, et piinavat valu enam ei olnud. Juba hämaras jõudsime niisiis üheskoos alla, saatsime F-i igaksjuhuks haiglasse, ja saime järgmisel päeval uueks lühimatkaks ja õhtusöögiks kokku. Et siis kes ei tea, kuidas reisides sõpru leida – see on üks variant. Ushuaiast Peamiselt turismindusest elatuvas linnas elab umbes 80 000 inimest. Linna on sageli reklaamitud kui maailma lõunapoolseimat (alatu vale, kui minu käest küsida, mida te kindlasti teete), ja on väravaks Antarktikasse. Nimelt enamus ehk ca 90% reisidest sinna saavad alguse just Ushuaia tuulisest sadamast. Linna ümbritsevad mäed, liustikud, fjordid, pingviinid, merilõvid ja muu polaarne loodus. Meenutab veidi Lõuna-Norrat või isegi Eestit – kui meil oleksid mäed, fjordid, merilõvid ja…  Aga näiteks oma esimesel matkal vaatasin mina, et “oooo, jõhvikad?” ja samas “nagu ei ole ka.” Sookail? Nagu oleks… aga jälle ei ole. Tekkis veider déjà vu, mis sai täiusliku vormi, kui ma muidugi maitsesin neid. Jah, ma olen see loll, kes sööb asju, kui on 70% kindel, et need ei tapa. Ärge, palun, kodus järele tehke. Või kui teete, ärge mulle kirjutage. Maitsesid natuke lääged ja jõhvika moodi küll. Siiani elus – seega priima. Ushuaiakad ise ütlevad, et neile on neli aastaaega ühes päevas pigem normaalne. Võis olla, et võtsid rahulikult päikest, siis aga hakkas lund sadama. Suvised temperatuurid, kes ise otsida ei viitsi, on seal keskmiselt +10 kuni +15. Talvel –2 kuni +2. Sügisel, nagu öeldud, võib kõike oodata. Ehk siis: pane jope selga. Ära pane. Pane. Äh, vaata ise, nagunii kahetsed. Tollal oli märtsi lõpp, ja sain veel sabast kinni (illustreerivalt) viimastel pingviinidel. Suurem jagu olid ilmselt juba teel kuhugi, kus turiste pole. Delfiine ja vaalu ja merilõvisid kohtasime ka. Ja mis muidugi kõige tähtsam – sõime ennast kohalikku toidukultuuri. Pitsasse. Kunagi Argentiinasse kolinud miljonid itaallased tõid kaasa oma toidukultuuri, mille kohalikud rõõmsalt vastu võtsid ja ee… enda äranägemise järele kohendasid. Pitsa on seal paksema põhjaga ja juustu on tihti rohkem, kui kõiki muid osi (sh pitsapõhja) kokku. Ja muidugi liha söövad nad lõputult. Õnneks sai kaloreid kiiresti mägedes põletada, et siis juustu (vabandust, pitsat) edasi süüa. Ajaloost, kolmanda klassi õpikust (kui ma kunagi sellise peaksin kirjutama) Ushuaia asub pisikese Beagle’i väina kaldal Atlandi ookeani, Vaikse ookeani ja Lõuna-Jäämere kohtumispunkti läheduses, ning on lähim linn (muidugi alatu vale, taaskord) kuulsale Drake’i väinale, mis on Antarktika ja Lõuna-Ameerika vahel, ja mida peetakse maailma kõige tormisemaks ja ohtlikumaks mereteeks. Linnulennult asub Ushuaia Eestist üle 15 000 kilomeetri kaugusel. See on peaaegu nii kaugel, kui üldse saab füüsiliselt minna, kuigi Tartust kõige kaugem võimalik punkt asub hoopis Vaikses ookeanis, 20 000 kilomeetri peal. Sinna ma ei läinud – isegi mina ei planeeri end kogemata keset ookeani. Ainult keset lõputut sügist. Aga no, oleksin ilmselt suutnud. Esimene eurooplane, kes piirkonda süstemaatiliselt kaardistas, oli 19. sajandil Charles Darwin, kes sõitis laeval HMS Beagle. Beagle’i väin saigi nime just tema ekspeditsiooni järgi. Üks maailma lõunapoolseimaid põlisrahvaid, yaghanid, elasid Patagoonias aga juba vähemalt 6000 aastat enne seda, kui ükski eurooplane sinna nina pistis. Kingituseks kaasas muidugi kõik kolm kolonialismi põhitoitu: haigused, alkohol ja vägivaldsed “tsiviliseerimiskatsed”, mis viis yaghanite kiire vähenemiseni. Eurooplased andsid piirkonnale oma nimeks Tulemaa, kui nägid rannikul sadu lõkkeid, mida yaghanid sooja saamiseks ja toidu valmistamiseks pidevalt üleval hoidsid. Nad olid kütid ja korilased, osavad oma paatidega merel liikuma ja jahtima. Nimi ’Ushuaia’ pärinebki nende keelest ja tähendab ’sügav laht läänes’. Esimese väikese küla rajasid briti misjonärid 1870ndatel. Väike ja habras asula keset metsikuid olusid sisaldas endas kirikut, kooli ja sadamat. Mõned aastad hiljem rajas Argentiina sinna oma sõjaväe- ja merelaagri, mis pani aluse tänapäevasele Ushuaiale, mille peamiselt ehitasid üles muidugi sealsed vangid. Nimelt tegutses seal 1900. aastate alguses kuulus Tulemaa vangla, kuhu saadeti Argentiina kõige ohtikumad kurjategijad. Sest kui miski motiveerib inimesi kuritegevusest hoiduma, siis muidugi teadmine, et järgmine peatus ongi maailma lõpp. Yaghanid rääkisid olendist nimega Lakuma, kes oli inimese keha, aga rebase näo ja sabaga, ning suutis muunduda nii loomaks kui ka inimeseks. Ta meelitas jahimehi sügavasse metsa, kust nad enam eriti ei naasenud. Mul on hea meel, et ma seal ainult jõhvikate söömisega piirdusin. Ushuaia lähedal elavaid eriti pisikesi rebaseid peetakse aga tänapäevalgi selle legendi jäänukiteks. Ühtlasi elab rebastega koos mäevaim Hachai, kes kontrollib pulti, millega juhitakse lumesadusid, udu ja muid järske ilmamuutusi. Ilmselt vajutatakse neid puldinuppe üsna suvaliselt. Legendi järgi lendavad ümbruses ringi ka hukkunud meremeeste hinged, kes püüdsid ümber Tulemaa purjetada, aga kaotasid siis elu. Tuul, mis korrapäratult mägede vahel vilistab, olevat nende ’hüüd tagasi koju’. Liigub ka jutt mereröövel Kapten Kidd Jr laevast, mis uppus Drake’i väinas. Tormiööl nähakse väidetavalt masti valgust, kummituslikku siluetti ja kuuldakse metallikõlinat. Kalurid nimetavad seda “el barco de las almas” ehk hingede laevaks. Ehk et – igav ei hakka. Piirkonna kinnisvara väärtust need legendid ilmselt küll ei tõsta… Filmisoovitus: Project Iceman (asusid ka teele Ushuaiast) […]
Vt ka eelmist postitust. Pildid: Samuel Riddlestone Holmes Miks reisid üksi või koos kaaslas(t)ega?* Kui reisid kaaslas(t)ega, siis kirjuta siia ka nende nimed. *”Naine, kes rändab maailma lõppu” küsimus Reisisin üksinda, kuigi reaalsuses ei olnud ma selle pea 1,5 aasta jooksul peaaegu kunagi üksinda. Aga Tallinnast alustasin seda hädaorgu (vt lugu reisi algusest allpool) küll uhkes üksinduses, enne kui Vatikanis (sinna polnud kohe üldse plaan minna, muideks, aga sellest lähemalt allpool) liitus minuga austraallasest sõber Sam. Erinevatel aegadel jagasin mägiteid, purjekat, kaheldava väärtusega busse ja helikopterit igasuguste karvaste ja sulelistega, kes võtsid vaevaks kaugelt kohale lennata, nagu näiteks Paul, Inga ja Simo. Rääkimata kõigist neist, kelle eksistentsist mul enne seda reisi aimugi polnud, aga kes teekonnal mulle end külge pookisid (ja vastupidi). Üksinda reisimisel oli palju põhjuseid: esiteks ei teadnud ma, kuhu ja kui kauaks ma täpselt lähen. Üsna keeruline on nii napakale (eba)plaanile end kellelgi külge haakida. Pealegi meeldis mulle võimalus teha ükskõik millal, ükskõik kus, ükskõik mida. See võib esialgu tunduda nagu paradiis (on ka), aga samas on selles väga palju pidevat vastutamist kõige eest (kus magada, kus süüa, kuhu minna, kellega kohtuda, keeleõpe; ja ootamatuid olukordi, kus saad loota vaid iseendale). Jumalik ja väsitav ühtaegu. Ja nii, nii väärtuslik kogemus. Aga mis siin ikka, vamos a Ushuaia! Esiteks jäin ma ilma naljata juba Tallinna lennujaamas lennukist maha, peaaegu. Uus ja tuus süsteem, kus pudeleid ja arvuteid ei pea enam kotist välja võtma, blokeerus (märtsis 2024, nüüd vist tavakas süsteem jälle?) seitsesada kakskümmend seitse korda kinni ja saba turvakontrollis venis nagu kõigil neil, kes täna avastasid, et talverehvid vaja alla panna. Kui mu värava sulgemiseni oli veel aega täpselt 15 minutit, lasi paljukiidetud tehnoloogia mu koti pilti tegemata läbi ja see tõsteti uuele ringile (mis esimesel korral võttis 45 minutit). Seisin ja selgitasin poolpaanikas tädile (tädi ei olnud paanikas, mina olin), et kui ma Tallinnast edasi ei saa, siis maailma lõppu ka ei saa ju. Sellest sai tädi aru, ja kutsus tagaruumist ühe noore kuti, kes enda meelest oli varahommikul lennujaama tööle tulnud, aga nüüd tundus, et hoopis uksega eksinud ja jõuksi sattunud. Tädi palus tal käed ette sirutada ja pani mu seljakoti talle pikema jututa raskuseks peale. Ma ei saanud aru, milleks see kõik vajalik oli, aga tundus hea treening. Lõpuks sai mu kott VIP läbivaatuse kusagil tagaruumis ja ma sain lõpuks plagama pista ja lennukisse lipsatud. Olgu öeldud, et esimest korda elus planeerisin teadlikult oma lennuajad võimalikult mugavaks, kuna Argentiina ja Eesti ajavahe on sõltuvalt talve- või suveajast 5 või 6 tundi (Eesti on 5-6 tundi ees). Niisiis sõitis maailma parim planeerija ja mugavusreisija hommikul Tallinnast Helsingisse, Helsingist Rooma, Atlandi ületas öösel, et mõnusasti tukkuda, ja vuhises siis siselennuga Buenos Airesest Ushuaiasse. See tähendab, oma unedes lendasin niimoodi, sest nali minu kulul, aga üle Atlandi lend hilines 12 tundi. Pole vist vaja mainida, et see tähendas lisaööd Roomas ja siis Buenos Aireses, sest sealsest siselennust jäime muidugi maha. Õnneks on Rooma disainitud neile, kelle reis ootamatult vastu tahti lendab, ja pealegi sain seal oma Austraalia sõbra Samiga kokku. Seega sõime ja jõime lohutuseks kõike seda, mille pärast Itaalia kuulus on, ja saatsime Vatikanis tagasihoidlikult teele hardad soovid kohalejõudmiseks. Kui keegi nüüd arvab, et sellega seiklus lõppes ja juba maandusimegi Ushuaias, siis arvamise eest palka ei maksta, oh ei, järgmisel hommikul lennujaama jõudes ootas meid ees järgmine universumi kingitus. Meie lendu polnud olemas. Mitte ühelgi tablool. Ma olen kunagi Istanbulis valesse lennujaama läinud küll, seega ka selles vallas kogenud reisija. Seekord polnud aga asi selles! Uurisime siis peene täpsusega veelkord oma (uusi) pardakaarte ja avastasime, et selle järgi väljus lend eile. E-kiri ja sõnum väitsid aga tänast. Kumb võidab? Asusime peatama kõiki, kes nägid välja nagu lennujaama töötajad, aga keegi ei teadnud mitte midagi, pealegi tundus üsna loll, kui lend tegelikult eile väljus, neid üldse segada. Lõpuks viipas üks suvavend meid mingi koridori kaudu edasi mingi müstilise väravani. Siiani on mulle müsteerium, kuidas see lend üldse toimus, aga ilmselt need Vatikani palved hakkasid poole peal ikkagi mõju avaldama. Viimasest toidukorrast (pasta ja vein) oli möödas paras ports aega ja lootsin lennuki hommikusöögile. Peagi saabusidki lauda kauaoodatud… kuivad crackerid…, ja niiviisi see 13-tunnine lend siis kulges – muusika, magamine, esimesed hispaania keele audio kursused, repeat. Ushuaia! Kunagi ülilambisel õhtusel ajal maandusime Buenos Aireses ja tegelikult oli tunne, nagu oleks maailma vallutanud. Lennujaama koridoris karjus keegi kõvasti ja valesti mu nime ja saime väidetavalt lennufirma kulul (mida kunagi ei kompenseeritud) taksovautšeri, mis viskas meid hotelli, et juba mõne tunni pärast taaskord lennujaama minna. Uus lennujaam, uus paanika, ja sõber Sam sai oma päeva alustamiseks tasuta ergutava adrenaliinilaksu, sest väidetavalt oli tal vale pardakaart. Igatahes, kuna kõik asjad olid nagunii juba valesti läinud, siis no stresso, ja maandusime lõpuks Ushuaias Patagoonias. Tulemaal. Lõuna-Argentiinas. Maailma lõpus. Või kas ikka? […]
Mõni päev tagasi lõin küünarnukiga kohvitassile pihta nii, et see lendas üle kogu toa, diivani, vaiba, põranda, tabureti. Hästi vahva viis, kuidas hommikut alustada, kas te ei leia? Nii ma siis koristasin seda nii enamvähem, vaip läks kohe masinasse ja diivan on suhtkoht okei, ja mulle tundub, et see blogi siin on täpselt samasugune! Et mitte perfektne, aga hea, kui enamvähem korras – nii nagu elu ikka. Pikk jutt, sitt jutt – tere tulemast teile, ja tere tulemast mulle tagasi siia jäneseurgu. Ma kirjutasin vahepeal raamatu (Minu Filipiinid), töötasin rahvusvahelises humanitaarorganisatsioonis (st möllasin nii Eestis kui maailma kriisipiirkondades) ja lõpuks läksin pea 1,5 aastaks Lõuna-Ameerikat avastama. See viimane ongi see, millest ma tegelikult teile siia rääkima tulin, sest tegemist on ikkagi reisi-, mitte koristusblogiga. Enne veel, vabandage, siiski üks väike kõrvalekalle. Nimelt, sõber saatis screenshoti Rimi pakkumistest (et saad kupongi aktiveerida ja tal raske valik ees). Tervisereede (15%) ja Viin (-20%). Ma siis jäin mõtlema, et kas Rimi on hakanud reise pakkuma ja Austria pealinna on parasjagu ale, enne, kui aru sain, et pole veel mõtet kotti pakkima hakata. Illustreerimaks siis, kui kaua mu aju nüüdseks reisimaailmas on marineerunud, nii et tõesti on tagumine aeg siia jälle kirjutama hakata. Täna on muideks suur päev (ma ei tea, mis päev või kuupäev, kuidagi on õnnestunud pärast reisi elada veel sellises kulgemises, et ei pea teadma), aga SUUR. Sest nüüd saab meie e-poest osta reisipäevikut „Naine, kes rändab maailma lõppu“! Ja ei, sellel pole rohkemat pistmist minu lugudega kui see, et päevikus sisalduvad küsimused on osaliselt enda teekonnast ja vajadustest inspireeritud. See on hoopis sinu tulevane vinge lugu (juhul, kui oled naine ja lähed reisile, ükskõik, kuhu! Kui oled mees ja soovi avaldad, eks siis mõtleme midagi välja, disain on praegu lihtsalt rohkem naistele mõeldud). Nüüd aga võtan teid sellele Lõuna-Ameerika seiklusele kaasa ja vastan just sellest päevikust valitud küsimustele, et 80-aastasele minale jääks märk maha, millest heietada. Ja muidugi selleks ka, et demonstreerida, kui väärt täidetav raamat valmis sai! Läksime! PS. Nendele konkreetsetele küsimustele päevikust peaks muidu vastama ENNE reisile minekut, aga teen siin tagantjärele, sest enne seda reisi polnud toode veel valmis. Miks just see sihtkoht? Lõuna-Ameerika siis – sest sellesse regiooni polnud ma varem oma jalga tõstnud (pole koer) ja tundus hea aeg see viga parandada. Ostsin üheotsapileti Ushuaiasse (kui lahe nimi!) Argentiina lõunatipus. Ehk et siis tõesti – lendasin maailma lõppu. Kuigi maailm võib sama hästi lõppeda ka Lätis või Munamäel, see on lõppude lõpuks kokkuleppe küsimus. Lisaks paelus mind mitmekesisus – mäed, suurlinnad, kõrbed, kosed, vihmametsad. Tahtsin minna kohta, kus kogeda võimalikult palju erinevaid asju, mida Eestis ei saa. Kui pikaks ajaks plaanid minna? Miks? Mul tegelikult kindlat plaani polnudki. Tahtsin olla nii kaua, kui sisetunne ütleb või rahakott kannatab või mis iganes muu asi mind mõjutada võiks. Tagantjärele, siis olin Eestist eemal enda jaoks rekordilise aja, aasta ja kolm kuud umbes. Aasta pealt tekkis tunne, et Eesti kutsub juba tugevalt, aga siis oli parajasti märts ja eelistasin, et mind võetaks natuke soojemalt vastu.   Et mitte üle pika aja kõiki postitusega ära ehmatada, siis jätangi siinkohal katki. Ütlen hoopis söödaks, et järgnevad postitused katavad teekonna Argentiinast Kolumbiani. Sõitsin rattaga Surmateed mööda alla (kõlab dramaatilisemalt, kui oli), ronisin Boliivias 6000+ mäe otsa (oli oksemaigulisem kui ehk nii muuseas öeldes kõlab), lendasin hobuse seljast mutta, õmblesin kätt Uruguays ja sattusin Peruu kliinikusse, purjetasin Antarktika poole (aga ei jõudnud sinna kohale), vahtisin teleskoobiga tähti Tšiili Atacama kõrbes, tegin ayahuascat Ecuadoris, voolasin koos sigade ja kanadega mööda Amazonase jõge alla jne. Et kui tahtsid muidu selle lehe juba ohkega sulgeda, siis äkki midagi tulevikupostitustest kõnetab. Luban endale siia lõppu veel mõned reklaamiminutid, kuna struktuur ja küsimused tulevad ka edaspidi sealt. Aga võid ka kohe minna ja järgmisest postitusest lugeda, kuidas suur maailmarändur peaaegu Tallinnastki edasi ei saanud. Ausalt, kogu mu viimase aja hing ja armastus, hea energia, hommikused kohviäpardustunnid ja öised inspiratsioonipuhangud said „Naine, kes rändab maailma lõppu“ päevikusse põimitud! Nii et loodan, et inspireerib ja saab ägedaks kaaslaseks teel ja hilisemaks suveniir-raamatuks sulle ka! Tegemist on reflektiivse päevikuga, mis sisaldab endas osi, mida täita enne reisi, reisi ajal ja siis, kui lõpuks koju naased. Kokku lausa umbes 66 prinditavat lehekülge küsimuste ja muuga nii A4 kui A5 formaadis. Ehk et prindid ise kodus (või salaja töökoha printeriga) välja. Selle suur eelis on, et saad võtta juurde nii palju lisalehti, kui tarvis, sest reisid on eri pikkustega. Ja keegi meist ei pea jeblama pakkide saatmisega või neile järele minemisega – ole kuidas oled ja ole kus tahad, tuleb meili peale. Varsti tuleb ka digitaalne versioon selles mõttes, et fillable pdf neile, kes on pastakaga kirjutamise ära unustanud.   Nii et – kui oled reisile minemas või sõbranna, siis läbimõeldud kingitus meie e-poes ootab! Kui lõpuks oma reisi ja kogemused sinna päevikusse saad ja päevikut kui raamatut käes hoiad – väärtuslikumat suveniiri ei ole ega tule. […]
Selle aasta esimene ja päris kindlasti viimane postitus siin, et päästa see lehekülg hinge vaakumast, nagu lubatud. Kuigi ega keegi teine peale mu enda (ja võibolla teise Puugi) sellest lubadusest midagi ei teadnudki. Mis saaks olla parem postitus, kui aasta kokkuvõte? Üks mu Maroko sõber arvas, et kuna tema postitab kord nelja aasta jooksul, siis minu postitusi jaksab vähemalt oodata. Ma ausalt arvasin, et ma käisin sel aastal umbes kuues riigis, millest vähemalt pooled tööalaselt. Kui ma arvutama hakkasin, siis tuli hoopis 17. SEITSETEIST?! Nagu öeldakse, siis mälu on hea, aga lühike. Esimene (töö)reis Liibanoni, jaanuaris. Need riigid on: Liibanon (Beirut ja Beqaa org, töö); Ukraina (Zaporižžja, Kiiev ja Lviv, töö); Keenia (töö); Soome (3x: Helsingi koolitus ja siis kaks korda purjetamas, sh ümber Ahvenamaa – ei olnud töö); Türgi (2x: Istanbulis jaanuaris kaugtöö, mais kaugtöö ja puhkus); Poola (pikem peatus Varssavis teel koolitusele Bratislavasse ja tagasi); Austria (Viin, okei, see oli vaid mõneks tunniks teel Slovakkiasse); Slovakkia (koolitus Bratislavas); Rumeenia (puhkus); Itaalia (puhkus Veneetsias); Saksamaa (pikem peatus Nürnbergis teel Balkanile, kaugtöö); Bulgaaria ja Põhja-Makedoonia ja Kosovo ja Albaania ja Serbia (kõik kaugtöö); Rootsi (koolitus). Enda veidrate standardite järgi ei külastanud ma ühtegi neist riikidest korralikult, see tähendab, et vähemalt kuu aega. Ja nagu on näha, pea kõik oli puhas töö või kaugtöö või koolitus – nii võib sellest blogist siin veel saada üks suur tööblogi… aga läheme edasi. Suvalise Beiruti silla all. Noppisin meie jumaliku reisipäeviku viimasest osast (reisi kokkuvõtvad küssad ja ülesanded) välja need, mis parasjagu kõnetasid ja laiendasin need ühelt reisilt terve aasta 2022 reisidele. Hakkame siis peale: Kohad, kus ööbisid: sõprade diivanid, hostelid, hotellid, purjeka kajut, ööbuss, öörong, airbnb. Vaatan siin, et 0 telki või võrkkiike ja see tundub täitsa lubamatu. Öörong Ukrainas, teibitud akendega, et halvima korral klaasikillud liiga laiali ei lendaks. Transpordivahendid, mida kasutasid: buss, rong, lennuk, purjekas, praam, auto, takso (mis on ju ka auto, Madle), cable car. Siia tuleb uuel aastal kindlasti lülitada rohkem jalgratast ja suuski. Kaugeima punkti koordinaadid: 1.2921° S, 36.8219° E, Nairobi, Keenia Pole Nairobis, aga seal lähedal. Lemmikkoht: Kiiev (mitte miski ei muuda seda, et Kiiev on mu lemmiklinn Euroopas) Naljakaim seik: mulle jääb tavaliselt meelde, et ma naeran ülipalju, näiteks Serbias, aga nimeta üks konkreetne nali, palun? Ei tea. Äkki siis Istanbulist selline lugu, et aasta alguses seal käies sain tuttavaks oma Austraalia sõbra sõbraga ja maikuus nägin teda uuesti ühes Istanbuli pargis, karjusin „Cem!!!!“ (see on ta nimi) ja läksin kallistasin teda ja kõik oli väga tore ja kõndisime kambaga kesklinna poole, ise konstantselt rääkides jumal teab millest. Umbes alles kümne minuti pärast sain aru, et Cem üldse ei mäletagi mind, ei pidanud seda aga vajalikuks mainida ja läks lihtsalt vaibiga kaasa. Tõeline sõber, ma ütlen. Suurim pettumus: Sofia, Bulgaaria. Polnud varem käinud ja arvasin, et Sofia võiks olla minu vaibiga, aga kohe üldse ei olnud. Muidugi ma olin ka haige terve selle aja, mil ma seal kaugtöötasin ja vihma sadas ja hall oli – mida ma küll ootasin novembrikuisest Sofiast, eksole. Samas Plovdiv, paaritunnise sõidu kaugusel asuv linnake oli väga timm! Nunnu Plovdiv. Parim üllatus: Põhja-Makedoonia. Ausalt, nii kui ma bussiga kunagi õhtul Bulgaaria ja Põhja-Makedoonia piiri ületasin, läks kõik heaks. Meid peksti bussist välja, et passe kontrollida ja väljas oli pime ja ulus tuul ja lund pritsis silma, aga ma sain teada, kes kõik bussis on ja nii me siis saime sõpradeks, üks kohalik tüdruk ja üks hiina seljakotireisija ja ma. Ja Skopje üllatas mind väga positiivselt oma inimeste ja veidra linna-arhitektuuriga ja lähedalasuvate mägede ja loodusega. 10/10. Skopje peaväljakul kuulsin järsku, et keegi nõuab tungival toonil: “Istu. ISTU!”. Eestlanna oma kolme jumaliku sõbraga teel koeranäitusele! Keerukaim väljakutse: Ukraina. Ükski bussist mahajäämine, keelebarjäär või kaotatud raha ei ole võrdväärne sellega, mida elavad läbi inimesed sõjakoldes. Tunne Ida-Ukrainas, kus sa öösel kükitad vannitoa põrandal, sest see on kõige turvalisem koht (võibolla) ja eemal langevad pommid ja kõik on päriselt sinu kontrolli alt väljas, on õudne. Kahjuks või õnneks harjub ka selliste oludega päris kiirelt. Mõnusaim hommik: Kui ma Pristinas, Kosovos ühes hostelis oma toast retseptsiooni end vinnasin ja check-outi tegin, et minna enne Skopje bussi kohvikusse tööd tegema, ja mu sõber (kellega eelmisel päeval olin tuttavaks saanud) otsustas kaasa tulla ja me astusime täiesti suvalisse Kosovo kohvikusse, mis osutus avaraks, kamina ja küttepuude ja jõulutulukeste ja kohvilõhnaga paradiisiks, kus juua kohvi, süüa, teha tööd ja rääkida tööasju (töötab samal alal); okei, ja kõik töövabad hommikud olida ka täitsa timmid, aga see on siin täna tööblogi, ilmselgelt. Kõrgeim tipp: peaaegu 2000 meetrit, Nairobi, Keenia (kuigi võis vabalt olla, et vahepeal olime ringisõites tegelikult kõrgemal) Madalaim temperatuur: Beqaa org, Liibanon. Lumi oli maas, temperatuuri ei tea. Teel Beqaa orgu. Kõrgeim temperatuur: Põhja-Keenia, Aafrika suurimas põgenikelaagris. Piisav, et oma hele põhjamaalase nahk ära kõrvetada. Sel aastal oli Keenias ränk põud. Kaevu tuli kaevata isegi kuni kaheksa meetri sügavusele, et üldse mingitki vett kätte saada. Kõige rahvarohkem koht: Nairobi, Keenia Kõige üksildasem koht: Rumeenia mäed Nektariin ja mägi. Parim transpordivahend: rong (nii Soomes kui Ukrainas kui Rumeenias kui Itaalias) Mõnusaim ööbimiskoht: hostel Albaanias, Tiranas Praktilisim riideese: EERINi meriinovillane džemper Meeldejäävaim ilmastikunähtus: virmalised Ahvenamaa saarestikus öisel purjetamisel Virmalisi ei pildistanud, aga Marienhamis oli üks hetk selline taevas. Erilisim heli: plahvatused Ukrainas; positiivsemast, siis lainete laksumine vastu purjekat Osa meie toredast purjeseltskonnast, aga kui päris aus olla, siis ma pole vist mitte kunagi olnud nii väsinud ja nii vait kui Ahvenamaa tripil, sest kogu kevade magamatus vajus peale. Meelierutavaim lõhn: kaneelirullid Göteborgis, Rootsis Elamust pakkuv vaade: Matka kanjon Põhja-Makedoonias Matka kanjon. Ebamaiseim maitse: kirsi-rakija sellessamas kanjonis, sest mul oli täiega külm ja onu mungakloostris arvas, et see teeks mulle head (või siis otsis põhjust ise juua) Parim ost: Veneetsia kunstibiennaali pilet Aktiivseim päev: vist üks matk Rumeenia mägedes, veel õndsas teadmatuses, et olen koroonas Mu lemmikselfie Rumeenias. Reisilaul: hmm, essa, mis meelde tuleb on Keenias igalpool mängitud Bandana by Fireboy DML, Asake Valdav emotsioon: Kas jäid läbitud marsruudi ja ajaplaneerimisega rahule? Kui ei, siis miks ja mida muudaksid? Valisin selle küsimuse päevikust siia ainult sellepärast, et ma saaks jagada seda imelist mälestust siin: sõit Kosovost Põhja-Makedooniasse. Kui me selle lemmikuima töö-brunchi olime lõpetanud (vt parim hommik üleval), siis jalutasime Pristina bussijaama, et jõuda sinna ainult selleks, et bussijaama-tädi saaks öelda, et viimane buss Skopjesse väljus seitsme minuti eest. Mul aga oli vaja täiega jõuda Skopjesse just sel õhtul. Vahel lihtsalt on. Järsku seisis mu kõrval üks Poola tüdruk, täielikus šokis ja paanikas – ta oli ka maha jäänud ja pealegi saanud kodutult koeralt pureda, käinud kohalikus haiglas õmblemas, aga neil ei olnud terves Kosovos marutaudivaktsiini, mistõttu ta pidi minema Makedooniasse. Bussijaama-tädil oli meist arusaadavatel põhjustel kopp ees („oled sa päris t ä i e s t i kindel, et ühtegi bussi ei ole täna enam?“; „Äkki vaatad veel korra?“; „Me arvame, et ikka peab olema!“) ja ta ütles, et me võime sõita TETOVOSSE ja sealt võib juhtuda, et läheb veel mõni buss edasi meie tõotatud linna. „Kus kohas see Tetovo veel on?“ ütlesime me poolakaga kooris, aga tädil polnud enam tahtmist meiega rääkida ja nii me ostsime piletid TETOVOSSE, mis asub ka Makedoonias. Kusagil. Tetovost sai seejärel legendaarne koht, täiesti väärt külastamist, nagu näitab ainus fototõend sealsest bussijaamast mõni tund hiljem: TETOVO! Kas õppisid kohalikku keelt? Kui jah, siis kas see tuli sulle kasuks? Oli õppimine raske või kerge? Albaania keeles üritasin õppida „terviseks!“. Siiani ei mäleta. Suahiili keeles said mõned sõnad küll selgeks, see on väga mõnusa kõlaga. Araabia ja türgi keeles ka ja kasuks tulevad kohaliku keele sõnad alati, kasvõi selleks, et kohalikud su aktsendi tõttu hea tuju saaksid.   KEDI ehk türgi kass! Kui kulukas oli see reis? Kas kulutasid pigem vähem või rohkem, kui plaanisid? Mille peale kulutasid enim? Veneetsia oli kindlalt kõige kallim ja kohe kindlasti kulutasin seal rohkem, kui arvasin, samas ega ei planeerinud kordagi mingit kindlat eelarvet. Söögi peale vist kulus üleüldiselt kõige rohkem igal pool. Kas sulle jäid meelde pigem raha eest või rahata saadud hetked? Miks? Rahata. Aga samas – Veneetsia kunstibiennaal, täiega võimas. Ja Veneetsia ise ka. Veneetsiat saab rahata ka vaadata. Mille poolest sarnanes sihtriik sinu koduriigile? Igal pool on inimesi, kellega sa klikid ja kellega ei kliki, aga päeva lõpuks tahame kõik olla õnnelikud. Poolakad Soomes, ootamas liiklustühjal tänaval, millal tohib ületada. Muus osas nendega klikkis. Missugused kombed/traditsioonid/toidud võtaksid kaasa igapäevaellu? Miks? Suured hommikusöögid nagu Türgis, sest need on mõnnad! Unised veel ei tea, et see kauss seal värske mee ja vahustatud võiga on maailma parim söök. Mille kohta reisil kogetust tahaksid rohkem teada ja uurida? Kõik ajalugu, mis mind ei huvita kuni hetkeni, kus ma päriselt olen mõnes paigas, näiteks Beirutis või Veneetsias või hoopiski Helsingis, ja siis ma võiks teha kõik free walking tours’id ja ikka ei saaks küllalt. Mille üle oled kõige tänulikum? Kõigile, kes matkasid/reisisid ise ja viisid oma unistusi täide, aga samal ajal hoidsid pulssi ka sellel, et ma kogu tööga läbi ei põleks. Hakkasin hooga joonima ja sain aru, et kuna nii mitu reisi oli, siis olid ka nii erinevad emotsioonid. Aga kurvem kindlalt polnud. Ja fun fact – kaugtöö lasi mul tegelikult palju efektiivsemalt oma asju teha. Kui siin aasta lõpus juba tööreisiblogiks läks. Kas oli midagi, mis tekitas sinus ebamugavust? Miks? Mida see sulle õpetas? Üks rakija, mille ma sain tasuta Skopjes ühe free walking tours’i lõpus ja mis oli täiega halb. See õpetas, et ära kunagi usalda kohalikke, kui nad ütlevad, et see 100% meeldib sulle. Kas juhtus midagi, mida sa ei osanud oodata? Kuidas mõjutas see sinu reisi? Pommitamised Zaporižžjas, mistõttu läksime veidi varem Kiievisse tagasi; lumetorm Eestis ja Rootsis – mitmed lennud jäid hiljaks või üldse ära; ja noh, TETOVOSSE ju üldse ei planeerinud minna. Aa, ja Bulgaarias läks mul hääl täiesti ära, ma muidu ei plaaninud nädal aega peaaegu täitsa vait olla. Kas oli midagi, mida sa ei saanud seekord teha või kogeda, kuigi oleksid tahtnud? Kui jah, siis mis? Albaanias matkata, Kosovos matkata, Liibanonis matkata, Poolas matkata, Keenias matkata, you get the point… Ja teatrites käia, kõikides riikides. Tee list kümnest asjast, mis panid sind reisi jooksul naeratama. Tetovo, kaneelirull, vihm – isegi, kui see oli paganama tüütu vahel, sõbrad, lumi piiripunktis, sümfooniakontsert Belgradis, sarkastilised naljad, virmalised Ahvenamaa taevas, soe voodi, kiire internet. Kirjuta siia asju, mis sind reisi jooksul inspireerisid. Inimesed. Sorry, et teid asjadeks kutsun. Kas see reis pani sind kodus olevaid asju rohkem väärtustama? Kui jah, siis mida ja miks? Turvalist kodu(riiki) ja kõik, mis sellega kaasas käib: süüa saab nii, et õhusireenid ei huilga; õue saab minna ilma ärevuseta; poed on avatud ja seal on elekter; rongijaamast ei pea kiiresti lahkuma, sest see võib olla sihtmärk jne. Kas kaaluksid reisitud riiki kolimist? Miks jah, miks ei? Jaa, vist kõikidesse riikidesse. Okei, Bulgaarias ma pole kindel, samas… Kirjuta siia enda reisiraamatu pealkiri. Siin mul oli draftina kirjutatud kiirelt “appi”, aga see vist võtab päris hästi kokku ka kõik need kolistamised? Kui seda “appi” öelda suures osas positiivse häälega. Ja lõpetuseks üks mu lemmikpilte aastast 2022, ühest mu lemmiklinnast Istanbulist: Reisipäevikut saab osta siit, kes tahab, aga muidu head vana aasta lõppu ja tulgu uus, noh, lihtsalt paganama hea, mis muud! […]
Nüüd, kus veidi aega on merel olemisest möödas, hakkavad sümptomid ka hajuma. Maapind ei kõigu enam jalge all. Kohvi valan tassi juba nagu vanasti, see tähendab, et mitte napilt üle poole – noh, et lainetusega maha ei loksuks. Kodus omletti tehes ja pannilabidat (pelivänta) maha kukutades ei käi esimese mõttena läbi, et „oeeeh, vaene magav öine vahtkond all kajutites!“. Kella vaadates (ja see näitab pool kaks päeval) ei mõtle enam, et miks ma üleval olen – aja järgi peaks minu vaht hoopis puhkama ja magama. Sümptomite põhjuseid jäädvustasid nädalaselt marsruudilt purjelaev Vestalt Karl, Meelis, Margit, Taniel, Ethel, Liivika, Madle. PS! Kes lõppu jõuab, leiab ka info järgmiste purjereiside kohta. Purjetamisega tundub olevat nii, et kui pole proovinud, siis jääb kaugeks. Kui aga kord proovid, siis sinu laev on läinud! Parem on, et koos sinuga pardal. Tallinn-Rohuküla-Kihnu-Ruhnu-Abruka-Vormsi-Tallinn Peatus üks: pood. Kahest kärutäiest esimene ehk pool nädala toiduvarust kümnele inimesele. Muuhulgas leiab siit viisteist pikka kurki, üle kilo peeti (selleni me veel jõuame), hunniku õunu, seeni ja apelsine. Ühtlasi juhin tähelepanu jumalikele seasõra sõlmedele, millega merel näiteks vendreid (kes tahab uusi sõnu õppida, siis purjetamine on kindla peale minek) kinnitada, aga maa peal kulub marjaks, kui kotid ostukärru enam ei mahu. Kai peal tundub, et asju on jube palju. Ja on ka, aga purjeka sees saab need nii kavalalt ära paigutada, et ruumi jääb justkui ülegi! Start on Lennusadamast ammu antud, me kõik oleme valmis (noh, ainult juuksed veel vaja kinni panna), asjad paigutatud, tormiriided valitud, kajutid jagatud, esimene pastaroogki söödud, aga kus on tuul?! Kas tõesti peab JUBA hakkama tsiteerima klassikuid, et… …”tuulevaiksel ööl…”… …aga ei, juba ongi hommik! Ikkagi suvi veel. Pooltele meist tähendab päike ärkamist ja teisele poolele “head öö..äääõõõ und!”. Pardatäis inimesi on nimelt kahes vahtkonnas, viis ja viis. Sel ajal, kui pooled õndsat und magavad (kui neid ei sega just purjemanöövrid, mootorimüra, peli kõrin, kreen, toidulõhn ja muu taoline), vastutab teine pool navigeerimise ja kogu ülal mainitud kolina eest. Kui neli tundi on möödas, on aeg keeta teed, valmistada võikusid, ajada magav vahtkond üles (eeldusel, et nad ikka magasid) ning omavahel kohad vahetada. Päeval läheb see rütm muidugi veidi sassi, mis laseb ülientusiastidel teise vahtkonna ajast salaja (okei, keda me ikka petame – poolsalaja!) roolimine üle võtta (neil on ju alati rohkem tuult ja lained kõrgemad…). Üks video ka. Olgu see siia jäetud, kui kunagi novembrikuus hakkab ununema, milline üks kuldne suvehommik ja vahi (nende, keda pole tuulega õnnistatud) algus välja näeb. Kella neljasest varahommikusest soojusest saab kiiresti leitsak. Pildil on näha ka strateegiliselt kõige ebastabiilsemat positsiooni. See tähendab, vertikaalset. Trapi (alla kajutitesse viiva trepi) peal seismisel on omad plussid-miinused. Strateegiliselt hea päikesevari tähendab ka “, kui sa juba seal oled… palun too mulle mu päikeseprillid, binokkel, logiraamat, veepudel, päikesekreem, pane teevesi keema, otsi kruvikeerajat, haara panged, ulata pesuvahendit, anna mu tass, võta mu tass, otsi padi, leia merekaardid, eemalda teevesi tulelt, viska šokolaadi jne.” Et siis teate, millega riskite. Juhtumisi sattusid pardale kokku köögivõlurid (ja muidu professionaalsed kohaliku toidu väljanuuskijad). Vasakul nädala kõige ilusamini serveeritud omlett. Keskel Vormsi maasikad. Paremal üleval Kihnu vanaemade rabarbrikoogid. All vasakul Abruka suitsuahvenad. All paremal legendaarne peedisupp, mille tegemine vältas olude sunnil kaks päeva. Saladus seisneb selles, et esimesel päeval tuleb merel olles peetide keetmist alustada. Kui pott tulel, algab väike torm (kui ei alga, siis läks midagi ilmselgelt valesti). Märjaks saanud vahtkond on vaja külma keefirisupi asemel seljankaga üles soojendada. Niisiis tuleb peetide keetmist jätkata jaaniööl (ilmselgelt ülioluline maitsenüansi andja!) mandril, unustada need kapteni suvila pliidile, avastada nad siis, kui kogu vesi on ära keenud ja peedid kergelt röstuvad. Kogu see värk uuesti jahile tarida ja järgmisel päeval polegi muud, kui nad supiks hakkida. Ärge siis ära kohkuge, kui näiliselt lihtsa keefirisupi valmistusaeg on ligi 24 tundi. See on seda väärt, ausalt! Garneerida melissilehega. Varsti saab seljankat. Vihm paraku nõusid puhtaks ei pese. Mitut inimest on selleks tegevuseks vaja? Muide, käterättidega oli alati mingi anomaalia. Tee, mis teed, ikka niisked. Oleme jõudnud Kihnu. Esimene saar vallutatud! Kes hästi otsib, leiab ka Kihnu Virve pildilt üles. Ja siis polnudki muud, kui rentida rattad, ronida majaka otsa, süüa jäätist ja mõned meist said ka austava ülesande toimetada kiri Kihnu neiult Ruhnu noormehele. Etteruttavalt võib öelda, et Vesta postiteenused 1:0 Omniva. Et ei jääks muljet mingist peesitamisest. Korra said isegi turvatraksid päikesevalgust näha. Igatunnine lõbustus – logiraamatu täitmine. Kui kõrge see laine nüüd ongi ja kus me täpselt asume? Enne, kui ise vette sulpsata, tuleb Vesta puhtaks klanida! Tekipesu ja ujumine kusagil keset Läänemerd. Oleme jõudnud liigirikkasse Ruhnu. Seltskond ratastel, lisaks Yljes, Rebane, Karu ja kohalik krossirattur. Ja muidugi Eesti vanim säilinud puithoone, puukirik aastast 1643. Tere, Abruka! Väikesaar, kuhu algselt ei plaaninudki minna, aga tuleb tõdeda, et alates sellest saarest on elu palju rohkem abruka (loe: aega on). Vaade mastist, kas tasub üldse Abrukalt lahkuda või peaks kohe sinna elama jääma. Ja lisaks väikesed parandustööd. Abruka jäi siiski seljataha, sest suund oli norrrd ja niiviisi jõudsimegi varahommikul… oi, tere, Vormsi! Pikk päev kulus öövahtidest väljamagamiseks, rattasõiduks (sh heinamaal), rannas ja restoranis (sest siis saavad Vesta käterätikud ometi kord kuivada!). Stiilinäiteid pardalt: Vastuseks pealkirjale (kuidas ometi hakata merekaruks), siis kõige lihtsam on alustada STA Estonia kodulehelt ja järgmisi reise vaadata SIIT. Ja kui üks kord käidud, siis minna “veel ja veel ja veel”. […]
Sõbranna saatis mulle hiljuti homeeriliselt naerdes pildi, mis mulle küll alguses arusaamatuks jäi. See tähendab, et ma sain aru, et pildil olen mina (isegi hea algus, eks?). Aga seda, et kus ma olen ja miks ma seal olen… selleks läks ikka mõni hetk aega. Sellest ajendatuna võtsin ette oma vanad läpakad ja kõvaketta ja otsisin välja kohad või situatsioonid, mis on mulle sama emotsiooni tekitanud. Selle arvan-et-tean-mis-teen-ja-kuhu-lähen-aga-kuidas-ma-küll-siia-sattusin tunde, lühidalt öeldes “oh”. Alustame Aafrikast: Ärkamine Uganda loomaaias. Teate seda tunnet, et tõmbad hommikul kardinad akna eest ära ja siis eemalt vaatab kaelkirjak? Öösel voodisse vajunult ei saanudki väga aru, et jah, olemegi majutatud loomaaeda. Kampala, 2016. Siin ma võtsin üle kapteni kajuti kusagil keset Kaspia merd. Sõitsime suure kaubapraamiga Aserbaidžaanist Kasahstani. Kuidagi läks nii, et mul oli väga netti vaja ja kaptenil oli oma netipunkt, siis ta saatis mu sinna ja käskis kõik mahla ära juua. Polnud paha diil. Kaspia meri, 2018. Kaaperdasime sõbrannaga Filipiinidel lennuki. Paraku jäime hiljaks ja lennuk oli selleks ajaks juba maandunud. Piloodid hea meelega selgitasid neid nuppe, kui on küsimusi, siis vastan hea meelega… Filipiinid 2019. Siiakala püüdmas, 3000 meetri peal Kõrgõzstanis. St ma ei püüdnud, ma tegin pilti ja galopeerisin siis oma obesega järve peal ringi, enne kui võtsime ette mitmetunnise ratsaretke, et mägedest taas alla saada. Mul pole tagumik kunagi nii valus olnud. Kõrgõzstan 2018. Vot see ongi see pilt, millest alguses rääkisin. Tundus mõistlik end Tartust Riiga lennu peale hääletada. Läti piiri ääres seisis hulk tanke. NATO sõdurid igavlesid ja ootasid miskise paraadi algust, aga nagu öeldud, siis neil polnud parajasti midagi targemat teha, kui meile ekskursiooni. Me omakorda oleks napilt oma Rumeenia lennust maha jäänud. Eesti-Läti piir, 2016. Selles majas kasvas üles Tom Riddle või väike Voldemort. Päriselt ka, seal Walesi pärapõrgus matkates ja majja astudes leidsime sõbraga ka Tom Riddle’i päeviku. Mis sinna kirja sai, peate ise lugema minema. Wales 2019. Tasub mainida, et tegemist oli ajaga B.C (before corona) ja tühi lennuk oli siis defitsiit. Kusagil Malaisia ja Nepali vahel, kui meie istmed olid juba kahel korral ülebroneeritud ja lõpuks anti meile siis, noh, eralend. Malaisia 2014. Kasahstani politseijaoskonnas. Meie dokumentaalfilmi mänedžer ütles, et politseionud tahavad meid lihtsalt kohvile kutsuda… südaööl. Nüüd nad muidugi arutavad, kuidas karistada punti, kellel polnud piirialal filmimiseks eriluba. Kasahstan 2018. Ma mõtlemas, et mis seal tee peal ikka sõita. Muide, sama seeria üks foto on Mart Juure Facebooki profiilipiltides. Ma ei tea, miks, veel vähem tean, miks ma seda tean. Aga siis teate mind seal ka ära tunda. Lugu Tartu Postimehe jaoks, pildi tegi Kristjan Teedema. Tartu 2014. Väga põhjas omadega. Kohalik pere ütles, et neil ei ole palju põtru, kõigest umbes tuhat. Norra 2019. Maarjamaa parimad kartulikoorijad taanlastele muljet avaldamas. Ise olime endaga jube rahul, sest purjevõhikud jäid ellu. Kartulid olid merereisil aga vaikselt idusid hakanud ajama. Aalborg 2015, The Tall Ships Races. Kes Gruusias käinud ja juhtumis Svanetis Mestias ka, siis teab neid torne. Mu sõbral oli millegipärast väga suur piimakokteili isu ja ta tegi teatavaks, et kavatseb käia igas toidukohas ja uurida, kas nad oleksid nõus seda valmistama (tavamenüüdes see puudus). Nüüd oleme salaja roninud ühe mahajäetud torni otsa ja vaatame, kuidas kuu tõuseb. Kõhus loksub liiga mitu piimakokteili. Gruusia 2016. Kuna postitus valmis koostöös meie endiga, siis tuleb ära mainida ka Wanderselli e-pood ja reisipäevik, mis aitab kõiki taolisi ootamatusi ekstra hästi talletada. Nagu kartuleid merereisil. Et asi aus oleks, siis vastan sealt lõpetuseks ise ühele asjakohasele küsimusele: Kuidas teil? […]
Fotode autor: Ekke Poom Ma ei tea, kuidas teiega, aga minu arust on augustikuu üks parimaid aegu aastas, et spontaanselt, ilma järgi, kusagile võssa ronida. Võib muidugi olla, et sa pole viimased 20 aastat kusagil telkinud, või oled üldse noorem, kui 20, või polegi lihtsalt kunagi telkinud. Olgu kuidas on, august 2020 ei tule enam kunagi tagasi, seega parem võtta sellest kõik, mis võtta annab. Lähed sa üksi, kaksi või mitmekesi, siis ole juba eos targem ja katsu mitte sattuda Murphy seaduste võrku. Seadus number üks ütleb, et pole vahet, kui palju sööki sa kaasa võtad, sellest tuleb ikka puudus. Matkamisega on veider see, et kui sa muidu astud uksest välja, noh, et lähed näiteks poodi või tööle ja oled just kodus kõhu täis söönud… kõnnid tänaval, kõht on ikka veel täis, pöörad ümber nurga ja on noh, täpselt sama täis. Aga niipea, kui sa astud uksest välja selleks, et matkale minna, siis läheb kõht kohe, naksti!, tühjaks. Niisiis – paki kohe heaga kaasa rohkem toitu, kui sa arvad, et sa (ja su sõbrad) suudavad ära süüa. PS. Halvaa on klassika ja tomatid alati plahvatavad kotis, et siis oled hoiatatud. Võta kaasa ka banaani ja šokolaadi, selleni jõuame ka kohe varsti, mida nendega peale hakata. Seadus number kaks ütleb, et kui sa ei lähe just trenni tegema või päris mitmeks päevaks (ideaalis muidugi lähed, eks), siis võid sa igatsema hakata asju, mis muidu pole matkal hädavajalikud, kuid mis teevad olemise kohe eriti mõnusaks. Noh, näiteks päris padi või kohvikann või pudel veini või minu poolest kasvõi kaisukaru, sest need päris metsakarud väga kaissu ei kipu, ma arvan. Võta siis midagi erilist kaasa, aga ära üle pinguta. Kui sa just metsa kolida ei kavatse (PS. Kõik, mis sa jaksad metsa viia, jaksad endaga pärast ka kaasa võtta! Hoiame looduse prügist puhtana.). Pikem kui mõnetunnine käik loodusesse teeb imesid, aga kui imed sulle ei meeldi, siis küll leiame väljakutseid ka. Ime all pean siis silmas seda, et ühel hetkel jalutades ei mõtlegi sa enam igapäevastele asjadele, vaid eladki päriselt hetkes (no muidugi juhul, kui sa oma sinise ekraani välja lülitad). Sotsiaalmeedia ei ole jänes, kes eest ära jookseb. Aga päris jänkut näeb vaid siis, kui meeled päriselt erksad hoida! Väljakutse Murphy seadus aga ütleb, et sa unustad kõikide heade ja ebavajalike asjade kõrval midagi tähtsat maha. Näiteks hambaharja. Või lusika. See pole tingimata halb! Mida limiteeritumad võimalused, seda loomingulisemaks muutub meel. Mets on potentsiaalseid lusikaid täis… Ole ainult mees ja vooli. Ühelt õigelt ööbimisega matkalt ei puudu lõkketuli, mis on akude laadimise tarbeks väga oluline komponent. Ilma selleta pole, mida tundide kaupa mõtiskledes vahtida, mille ümber juttu puhuda, mis annab sooja ja mis kõige tähtsam – banaane šokolaadiga. Lõika banaani sisse noaga pikkupidi terav lõige, suru sellesse šokolaaditükid ning lükka kogu kupatus resti peale, kuumadele kividele või ka lausa (pool)kustunud süte peale valmima. Ära ehmu, kui kollane banaanikoor musta värvuse omandab (ta teab, mis ta teeb). Lase šokolaadil rahus sulada ja banaanil pehmeneda, enne kui sa oma uhke männioksast meisterdatud lusika sinna sisse lööd. Ega siin muud kunsti polegi, kui võtta vabalt, aktsepteerida seda, et polegi tuhandet asja, mida korraga teha, vaadata tulle ja tähistaevasse (aitab asju elus perspektiivi sättida), sukelduda sooja järvevette või laukasse (kui nad muidugi käepärast on) ja visata end siis kas telki või telgi kõrvale siruli. Soovitan seda viimast, kui sääsed lubavad. Pole olemas paremat hommikut kui see, kus sind äratavad pehmed soojad päikesekiired, mustikad on juba otse voodis ja kiiret pole kuskile… … kuni hetkeni, mil otsustad jääda veel üheks ööks, aga söök hakkab otsa saama. Mis see Murphy seadus oligi? Lõpetuseks, anna meile kommentaarides teada, mis sorti matakaja oled sina: […]
Sure kogemustega, mitte unistustega. “Tunnen elus end,” vastan sageli, kui küsitakse, miks ma teen seda või toda. Ja tihti on need see või too nii pagana lihtsad teha ja nii võimsad tunda. Allpool leiduva listi tegin ma tegelikult endale, sest paadunud reisifanaatikuna tundsin end tänases maailmas kui… kärbitud tiibadega lind. Loetelu lõpetades sain aru, et tegelikult teevad ka igast reisist reisi just need emotsioonid ja tunded, mis käivad kaasas ka siinsete punktidega. Lisaks tuleb välja, et elusana panevad mind tundma asjad, mis lapsena olid nii loomulikud, kuid täiskasvanuna on unustusse vajunud. Võtame nad siis ette ja voolime üksindusest selle suurepärase maksimumi. Kirjuta kellelegi, kelle fänn sa oled ja anna neile täpselt teada, millega nad sulle silma on jäänud, kuidas inspireerinud ja mis isikupära nende juures sulle kõige rohkem korda läheb (olgu kirjasaajaks näiteks kirjanik, ajakirjanik, näitleja, laulja, treener, õpetaja, kolleeg, ülemus, alluv… usu, mitte kedagi ei jäta selline kiri külmaks, mitte kedagi).  Topi end soojalt riidesse, haara kaasa alusmatt ning viska end õhtul või öösel murule pikali. Mõtle peas valmis soov (juhul, kui mõni täht peaks langema), jälgi pisikesi satelliite, aga mis peamine – naudi universumi ilu ja tunneta, kui väikesed oleme meie planeedil Maa. Soovi korral kuula klappidest mõnusat muusikat või audioraamatut. Valmista ajakapsel – otsi välja metallist karp või muu ajale vastupidav nõu, pane sinna sisse tänane ajaleht, mõni foto endast (ja perest/sõpradest), kirjuta kiri tulevastele põlvedele või miks mitte oma lastelastele, kes kunagi selle leida võivad), lisa kõike muud, mida su loomingulisus lubab. Ja mata see siis kuhugi maha (vaata, et su koer pealt ei vaataks). Helista vanavanematele ja pea nendega tavapärasemast pikemaid vestlusi. Küsi, kas sa saad neid kuidagi aidata, aga uuri ka, mis teeb neid õnnelikuks, millised olid ja on nende unistused – mine oma küsimustega sügavuti. Roni puu otsa! Ehk on sul mõni suurepärane ronimispuu teada lapsepõlvest. Või mine avasta uusi. See on äge!Hakka juurutama harjumust kirjutada igal õhtul üles kolm asja, mille eest sa päeva jooksul tänulik olid. Mine tee lõket! Leekide mängu jälgimine rahustab, lisaks saad ära põletada kevadise risu ning tagatipuks teha lõkke kohal süüa (oled sa kunagi elaval tulel pannkooke teinud või tuha sisse kartuleid küpsema surunud? No vot.) Katseta köögis ja loo omaenda kokteil! Alkoholiga või ilma, lihtne või keerukas, ootamatu või klassikaline – sõpru saad sellega tulevikus kindlasti üllatada.Hangi maitsetaimede või lillede seemneid ning külva need aknalaual potti. Või miks mitte pista mulda äsjasöödud sidruni või avokaado seeme? Ega asjata ei öelda, et aednikuamet on kõige rohkem rõõmu toov amet!Kontakteeru kellegagi, kellel on sinuga sama nimi – uudishimu pärast. Ja soovi talle kaunist päeva!Jälle tähistaeva alla! Vali välja täht, mis sulle kõige rohkem meeldib ja millel veel sinule teadaolevalt nime ei ole. Vali sellele üks eriti loominguline nimi ning katsu ta teiste seast üles leida iga kord, kui öösel õue satud. Üllata kedagi postkaardi või pakiga. Ootamatud kaardid ja pakid toovad alati kõige laiema naeratuse.Alusta mõne uue keele õppimist. Olgu selleks kasvõi viipekeel – kas oskad viibeldes öelda “Kuidas sul läheb?”. Üks võimalus võita tasuta keeleõppepakett on siin. Õpi selgeks mõni äge maagiline trikk – kasuta selleks mängukaarte või tikke või salvrätikut või… YouTube on lahedaid õpetusi täis!Võta ette maailmaatlas ja õpi midagi iga riigi kohta. Kui oled kokandushuviline, alusta tähestiku järjekorras söögitegemist, valides ühe roa igast riigist. Kirjuta enda tuleviku minale kiri – saad seda teha näiteks SIIN. Alles hiljuti sain ootamatult aastataguselt endalt kirja – muide, väga soe tunne tuli sisse! Võta ühendust kellegagi, kes sulle vahepeal ikka meelde tuleb, kuid kellega on kontakt kadunud. Vaata päikesetõusu ja – loojangut mõlemat ühe päeva jooksul. Varasel ärkamisel ja teistest enne päeva alustamisel on hulga eeliseid!Oled jalgrattasõber? Tee oma rattale ise kevadhooldus – puhasta ja õlita, pumpa kummid täis. Ja kui sa enne ei osanud katkist kummi vahetada, õpi see nüüd ära – isegi kui hetkel on kõik tipp-topp, siis see oskus kulub alati ära.Võta midagi oma soenguga ette. Õpi näiteks punuma erilisi patse. Veeda 24 tundi ilma interneti, televisiooni ja raadiota. Uuri välja oma nime tähendus ja päritolu. Kaevu oma sugupuusse ning võid endalegi üllatuseks avastada, kes kõik sul seal okstel istuvad. Mine telkima! Ei ole halba või külma ilma, on vaid kehv riietus või niru magamiskott. Disaini oma T-särk – joonista sinna peale oma kass, kirjuta mingi äge sõnum või lõika näiteks käised eri pikkuseks. Misiganes sulle isikupärane tundub! Mida sina teed, et end üksinda elusana tunda? […]
Jaga testi sõpradega ja saa teada, kes nemad on! […]
Need on Eesti naised, kes ei hooli vanusest, võtavad selga seljakoti või haaravad kätte kohvri, lükkavad ukse lahti ja asuvad maailma avastama. Üksinda. Sünniaasta passis – keda see huvitab! Sirutavad terekäe võõrale, õpivad kohalikke keeli, võitlevad end läbi mägede ja pealetükkivate taksojuhtide ja kogevad mõne päevaga rohkem, kui teised terve aastaga. “Sa ei ole halb naine, kui sa unustad paariks nädalaks kõik kodused kohustused ja lähed võtad iseenda jaoks aja maha, kusagil kaugemal, midagi muud tehes,” ütleb kahekümnendates Agnes. Ning küsimusele, kas üksinda naisena reisida hirmus pole, vastab 67-aastane Rita kindlalt: “Üldse ei ole!”. Tuleb välja, et igas vanuseklassis on reisimiseks omad eelised ja siin ta ongi: viis naist, viis intervjuud ja viis erinevat vanuseklassi (20-ndad kuni 60-ndad). Loe ja mõtle kaasa, miks on just sinu vanuses hea reisida! KAHEKÜMNENDAD Agnes (29) Indias. Üks sõna, mis võtab Agnese meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: ODAV! Agnes Peinar (29) on toitlustuse vallas tegutsev noor naine Tallinnast, kelle hobideks on muuhulgas mesindus ja kokkamine. ↓ ↓ H e t k. ↓ ↓ Kuum India vürtstee käes, nautisin Indias Himachali karget õhku ning selget vaadet kaugel laiuvale Tiibeti mäestikule, ümberringi vaikus. Kerala puuonn koos lamavtooliga, pilkane pimedus keset džunglit, ümberringi ligi 300 erinevat lindu laulmas. Kõndisin India traditsioonilises rüüs “sarees” mööda Varanasi tänavaid nii uhke sammuga, et nii mõnigi India alalõug sinna vedelema jäi. Sattusin ühte väikesesse külakooli, kus enamik õpilasi polnud kunagi valget inimest näinud – tervitama tulnud direktor tegi minuga ühe “selfie” ja see moment, kui ma häbelikule meesterahvale käe õlale toetasin, oli ümberringi kuulda sadade laste naerukihinat. Sõin oma elu parimaid pelmeene Sikkimis. Sõin parimat tandoori kana maailma ühes suurimas slummis, Dharavis. Minu ateistlik kere tundis väikest imetlust kuldses templis, Amritsaris. Võitsin oma ärevushäire ja tantsisin Rajasthanis väikesel laval kohalikku tantsu nii “kõvasti ja valesti”, nagu keegi ei vaataks, aga vähemalt oli endal lõbus. Esimesel päeval esimest korda Indias olles tundsin, et tahan lihtsalt kõndida teadmata suunas – tegingi kohe 16 kilomeetrise tiiru ümber Rishikeshi Gangese jõe. Sain ootamatult võimaluse Shimlas vähikliiniku heategevuslikus sööklas toidu jagamisel kaasa aidata. Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Reisisin elukaaslasega esmakordselt Indiasse. See lõppes meie teise sünnipäevaga, sest tegime mootorrattaga päris verise avarii, sattusime korruptsiooni keerisesse ning praktiliselt põgenesime minu mädaneva jalaga tagasi kodumaale. Kaaslane jäi tahumatut Indiat veidi pelgama, kuid minus ärkas seikluslik huvi sealse kultuuri ja eluolude vastu. Tundsin kummalist ürgset kutset lahkuda mugavustsoonist ning panna end uuesti proovile. Märtsi keskpaiku vastan sellele kutsele viiendat korda ning sihtkohaks jätkuvalt India, kuid alati erinevad osariigid. Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad? Üksinda võõras kultuuris reisides saan ma toetuda ainult enda häälele – olgu see siis mõistuse- või südamehääl. Pole kedagi, kes loeks minu eest kaarti, teeks pingelistel momentidel otsuseid või organiseeriks tegevusi. Igapäevaelus on mu kõrval juba üle kümne aasta väga hoolitsev džentelmen, kes on ilmselt valmis mind läbi elu sulepadjal kandma, kuid just sellise mugavuse eest üritan ma praegu veel aeg-ajalt plehku panna, et hoida elus ka seda noort rustikaalset isepäist hinge. Kord aastas seljakott võtta ning paariks nädalaks üksi India teadmatusse rännata on päris toimiv retsept. Tagasi tulles oskan seda sulepatja ning stabiilset heaolu taas uue pilguga hinnata. Mis on üksinda reisimise raskem pool? Vahel tekib mõni olukord, mis ei lähe plaanipäraselt – näiteks jõuad bussiga uude linna hoopis pilkases pimeduses. Avastad, et bussijaam on kuskil vaikses metsavahelises mäekurus, Google Maps näitas vahemaad asulani hoopis linnulennult ning naljakate vuntsidega taksojuhid seisavad kampas ning vahivad sind nagu valget ilmaimet. Tahaks “lüüa vedelaks” ja hea meelega vältida igasuguseid läbirääkimisi nendega, kuid pole kedagi, kes sind sellest olukorrast päästaks. Süda rindu ning hääl ei tohi väriseda! Üksinda reisides peab kõik olemas heas balansis – lõbus spontaansus kui ka valmidus taltsutada külma higi. Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Ma näen, et enamasti inimesed ei saa sellest aru. Ma jään tavaliselt eneseväljendusega veidi kimbatusse kui keegi küsib ootamatult, et “Miks India ja niimoodi üksinda?”. Pursin miskised lahjad põhjendused välja küll, mille peale viisakalt noogutatakse, kuid ma ei viitsi väga pingutada selle nimel, et kõik Türgi pakettreisijad mind üheselt mõistaks. Mulle meeldib enda südamehääle järgi elada ja minu kõige lähedasemad inimesed lihtsalt aktsepteerivad seda. Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Üksinda reisimine on mulle õpetanud, et tegelikult sügavas hinges mulle ei meeldi olla üksik inimene. Ma olen tavaline eestlane, kes kodumaal hea meelega ei istuks bussis kellegi kõrval, kuid kui ma olen paar nädalat reisinud kultuuris, kus ma olen ümbritsetud pideva tähelepanu, kuid mitte lähedusega, siis õhtul olen ma seal hostelis tekki keeratuna maailma kõige üksikum inimene. Üks tore kodumaine laul on ka sõnadega “Siin kõigel on piir, ning jäledaks muutub ka šokolaad kui suu on vaid magusat täis…”. Miks on 20-ndates aastates reisimine parim? Ma arvan, et nooremas eas julge reisimine loob hea aluspinnase, et ka paarkümmend aastat hiljem huvitavaid seiklusi ette võtta. Just nimelt seiklusi, mitte grupireisi bussidega lasta end ühest turisti tehasepoest teise viia ning sealjuures reaalsest kultuurist väga vähe õppida. Alati ei pea reisima mööda tundmatuid radu, kuid minu meelest tulevad parimad reisid ikka siis, kui ise lennupiletid, ööbimised ja vajalikud transfeerid organiseerida. Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Kui sa käid salaja reisiblogisid lugemas, jälgid seljakotirändurite Instagrami kontosid, vaatad Youtubes sihtkohti tutvustavaid videosid ning oma lemmikmuusikat kuulates unistad silmad kinni kuskil mujal olemisest… Siis sa oleks juba eile pidanud lennukile minema! Muidugi on tänapäeval enamusel meist elus kohustused, mis elimineerivad ära võimaluse reisida ilma ajapiiranguta, kuid ma luban, et isegi kaks nädalat mõnes täiesti teistsuguses keskkonnas võib su elu jäädavalt muuta. Sa ei ole halb naine, kui sa unustad paariks nädalaks kõik kodused kohustused ja lähed võtad aja maha iseenda jaoks, kuskil kaugemal, midagi muud tehes. Teised kaks nädalat aastas reisi koos kaaslasega. Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale? Sooloreisimise peamine võlu on siiski spontaansus ja võimalus ajada asju nii ja sellises rütmis, nagu endale meeldib. Kui sa oled ülemõtleja (või organiseerija) tüüpi ning pole fantaseerimisest kaugemale jõudnud, siis kasuta ära see moment, kui tekib taas eufooria – osta piletid ruttu ära ning mõtle asjadele hiljem, muidu võib juhtuda, et sa tõesti unistamisest kaugemale ei jõua. Edaspidi tulevad otsused juba julgemalt. Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Kardan ikka, kuid hirm on kiiresti mööduv emotsioon! KOLMEKÜMNENDAD Triin (32) Üks sõna, mis võtab Triinu meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: PÕNEVUS! Triin Sternhof (32) on giidindust, loodusturismi ning keskkonnakaitset õppinud ning hetkel Tallinnas teaduskeskuses külastusjuhina töötav naine. Hobideks aiandus, fotograafia, kultuur, ajalugu ja muidugi reisimine. ↓ ↓ H e t k. ↓ ↓ Minu täiesti esimene sooloreis oli Itaaliasse. Kõik oli paberil ilus. Plaan oli paigas – olen Veneetsias ja sealt liigun rongiga Milanosse. Käkitegu. Kõik oli justkui ära planeeritud, piletid  ette ära ostetud ja info kõik välja otsitud, et kust kuhu vaja liigelda. Eelmisel õhtul aga avastasin, et rongijaam, kuhu enda teada pidin minema, ei ole aga see, oli veel teinegi! Rongijaama asupaik teada, tuli välja mõelda, et kuidas sinna saab?! Mitmepäevapilet aga lõppes hommikul teatud kellaajal, olukord oli pingeline. Olin liigelnud punktist A punkti B vaid trammiga, bussidest ei teadnud midagi. Astusin trammi, sõitsin sinna peatusesse, kuhu vaja, palaviku-nohu-sombusena ei saanud aru, et buss peatub samas kohas, hakkasin eraldi peatust otsima. Inglise keelt ei mõistetud, aga kuidagi sain õigesse kohta, järgmine buss jõudis napp minut ennem minu pileti lõppemist. Sain peale. Buss oli rahvast täis, rongijaamas tundsin kergendust, olin jaamas õigeaegselt. Uurisin välja  perrooni numbri ja liikusin sinna. Vaatamata kella või ronginumbrit astusin rongi. Miski mu sees ütles, et küsi üle, et kas see rong sõidab sinna? Jah, rong sõitis küll Milanosse, aga see polnud sama firma oma, kelle pilet mul oli… Jama missugune! Rong juba liikus, kui oma veast aru olin saanud. Kohalikud aitasid hädast välja, peilisid välja, et minu rong ja see rong, kus ma olin, peatuvad samas peatuses ja ma saan maha hüpata ja rongi vahetada… aga kontrolör oli juba liikumas minu vagunisse! Ma ei jõudnud reageeridagi, kui naabrid ütlesid, et kotid meile ja mine WC-sse… No ma siis läksin, suur kohver, seljakott, kõik… ka mobiiltelefon, jäid nende võhivõõraste abivalmis inimeste kätte. Olin WC-s seni, kuni tuli koputus uksele, märguanne, et kontrolör on läinud ja kõik on ohutu. Võtsin oma kompsud, hüppasin rongist välja, keerasin end ümber ja… küsisin sama kontrolöri käest, et vabandust, kas see on selle firma rong, mis läheb Milanosse… Kinnitas, et ei ole, aga et too rong saabub umbes kümne minuti jooksul ja peaks olema sama perroon. Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Otsus tehti minu eest – teised ei saanud tulla. Toimus lapsepõlve sõbranna pulm, Itaalias. Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad? Kõige rohkem on meeldinud, et saan olla iseenda perenaine. Teen ja olen reisil nii, nagu ise soovin. Mis on üksinda reisimise raskem pool? Pead olema iseenda silmad-kõrvad-GPS. Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Euroopas üksinda reisida on täiesti normaalne, aga kui eelmisel aastal otsustasin, et lähen Lõuna-Ameerikasse, Argentiinasse (esimest korda üle ookeani), siis mitu korda ikka päriti, et kas üksi ja kas ei karda jne. Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Ära planeeri liiga palju asju ühele päevale, võta asja rahulikult, ära mõtle üle. Miks on 30-ndates reisimine parim? 30ndates reisimine on parim, sest juba tead enda eelistusi – millised sihtkohad ja tegevused tõmbavad rohkem seljakotti kokku pakkima ja lennukile hüppama. Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Sellisele küsimusele on raske vastata – ühtpidi on sooloreisimine tore ettevõtmine. Minu silmis on inimene, kes julgeb ja tahab sellisel viisil reisida, kohusetundlikum – ta peab ju reisi ajal enese eest rohkem vastutama ja jälgima enda ja väärisesemete ohutust. Üksinda aga peab oskama olla. Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale? Alustage sihtkohast, kus te olete varem käinud ja kuhu te julgeksite üksi minna, kus saab hakkama keeltega, mida oskate. Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Ma ei ole siiani väga argumenteerima pidanud. Olen lihtsalt teada andnud, et planeerin teatud sihtkohta reisi ja suure tõenäosusega olen minemas üksi. Julge hundi rind on rasvane! NELJAKÜMNENDAD Kadri (45): Sõitsin Islandi jääliustiku laguunis sõidukiga, mis maa peal sõitis ratastel nagu buss ja vee peal ujus nagu üks asjalik suurem paat ujuma peab. Laguunis triivisid ringi igiliustikust lahti murdunud jääpangad, mille värvigamma on just täpselt sini-must või valge. Need hiiglaslikud igijääst mäed pööravad end ootamatult ja raksatustega, misläbi saab aimu, kui üüratu tegelikult on nende veealune osa. Jäätükk minu käes on kohaliku giidi toksitud taies, mille vanuseks võib olla sadu tuhandeid aastaid. Õigemini taies ise on viis minutit vana, aga jää on iidne. Tegin korraks ka limpsti – oli küll puhas ja külm. Üks sõna, mis võtab Kadri meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: VABADUS! Kadri Johanson (45) on kolme lapse ema (nooremad kolme- ja viieaastased) Tallinnast. Endine tegevjuht ja nüüdne väikeettevõtja on reisinud 53. riigis ning tähistas hiljuti oma sünnipäeva Senegalis. Jagan oma reisid kaheks: perega ja nn soolodeks. Perekad korraldan ise ringreisina, teen riigi ja vaatamisväärsuste osas korraliku eeltöö ning nii me siis tuuritame. Pesamuna jõudis enne kolmeseks saamist käia neljateistkümnes riigis, nende seas ka näiteks India, Singapur, Indoneesia, Aserbaidžaan ja Myanmar. Soolod ehk minu omaette käigud alluvad aga hoopis teisele põhimõttele – need ei tohi kuigivõrd röövida minu aega ning tähelepanu pere arvelt. Pere panus on niigi suur, kui minu maailmaavastamise ajal omapäi hakkama peavad saama. See üksinda reisimise põhimõte aga tähendab, et valin välja kellegi korraldatava ringreisi. Hiljuti on päris kenasti õnnestunud giidiga ringreisid ümber Islandi ja Usbekistani-Tadžikistani ja Gambia-Senegal. Peljanud olen suurt gruppi, kehva ajakasutust, kohustuslikke šoppamispeatusi, vähest vaba aega ning venivat kulgemist. Õnneks olen senini neist pääsenud või on seda olnud minimaalselt. Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Alul ei olnud see teadlik otsus, aga kuidagi sattus nii, ning mida rohkem tekkis erinevatest reisidest võrdlusmomente, seda rohkem hakkas üksinda reisimine meeldima. Kui mälu alt ei vea, siis üksinda olen käinud Kairos, Pariisis, Dublinis, Kiievis, Kuubal, Dubais, Islandil, Usbekistanis, Tadžikistanis, Gambias ja Senegalis. Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad?Toon põhilised aspektid välja punktidena: Saab ainult enda eelistuste järgi valida sihtkoha, reisi aja ja kestuseMeeldib oma tempo, kohe kindlasti, sest mulle sobib kiire liikumine ja palju nägemineVõimalus ilma pikema arupidamiseta plaane teha ja ümber tehaVõimalus valida „jooksu pealt“ söögi- või ostukohad, mis hetkel huvi pakuvad, ning olla neis vaid endale sobiva aja, mis enamasti on üsna lühikeVõimalus ning vajadus ise kiirelt otsuseid teha ning tasulistesse kohtadesse kas minna või mitte minnaVõimalus ning vajadus suhelda tavapärasest rohkem kohalikega ning vahel ka teiste turistidegaVõimalus külastada turistiradadelt kõrvalejäävaid kohti ning rohkem osa saada kohalike elust-olustVõimalus vähem märgatavalt ja vähem turistina kohalike üritustele sisse imbuda ja neist osa saadaVõimalus rohkem näha ning enamasti vähem raha kulutada – vähemalt minu kogemus on selline Usbekistani kõrbes ööbisin jurtas, mille koikus olev vatitekk oli kõige paksem ja raskem seni kohatutest. Öise ja päevase temperatuuri vahe kõrbes on aukartustäratav. Sõnad loeti peale ka selleks, et keegi ei unustaks enne jalanõude jalgatõmbamist või teki alla pugemist kontrollida, ega seal keegi juba ees ei oota. Skorpionid ja maod satuvad harva inimeste lähedusse, aga ettevaatus ei ole liiast. Tegemist oli vaieldamatult ühe reisi kõrghetkega, mille muutis eriti toredaks lõkkeõhtu kuuvalgel, hea odav portvein ning tundmatut pilli tinistav laulumees. Mis on üksinda reisimise raskem pool? Hmm, ma tõesti ei teagi. Vast kui on hirmus soov kellegagi lobiseda, siis ei pruugi kohe õiget inimest leida. Või on suur soov sisseoste demonstreerida ja pole, kellele. Või kui keegi räägib eriti puseriti inglise või vene või kehakeelt, oleks hea kaaslasega seda asja üle arutada. Või kui on vaja oma õiguseid kaitsta, et keegi toeks oleks. Või kui on vaja õigesse kohta orienteeruda, et siis saaks kaaslaselt nõu küsida. Või kui on soov iga tähtsama posti juures iseendast pilt saada ja enekad ei istu, siis pole usaldusväärset klõpsijat võtta. Mu jaoks on need sellised pool-raskused, mis nüüd just kokku mõtlesin. Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Ma ette väga palju ei lobise ja eks pärast vangutavad natuke päid. Pere üldjuhul mõistab ja toetab. Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Ela hetkes ja vaata maailma avatud silmadega. Peatu ja naudi täiega, kui on üks ülev ja vägev hetk, koht, vaade, elamus. Ja tule ikka koju tagasi, sest siin on kõige-kõige parem. Miks on 40-ndates reisimine parim? Oi, kui hea küsimus! 40ndates on parim reisida seetõttu, et ei ole nii väga nooruse „segavaid“ asjaolusid nagu soov šopata, pidutseda või vastassooga susserdada. Lisaks juba tead, mida vältida, mida oled juba kogenud ning milline reisimisstiil sulle kõige paremini istub. Järgmiseid aastakümneid natukene pelgan, samas on vaim jätkuvalt valmis, peaasi, et liha nõdraks ei muutu või kuidas seda öeldaksegi. Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Kas just peaksid, aga kindlasti võiksid. Üksinda reisimine kasvatab enesekindlust ning elamise julgust, arendab planeerimise oskust, annab võimaluse end uuel viisil tundma õppida ja oma maailma avardada. Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale?Laulusõnadega: hakka pihta, hakka aga pihta. Kui ikka süda kutsub ning ajagraafik lubab, siis säästa end tülikast kaaslase kaasa moosimisest ning tee ära. Alles seejärel tead kindlalt, kas sooloreisimine sulle sobib või mitte. Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Ettevaatlik peab reisil alati olema ning valmis selleks, et sind kui turisti võidakse alati (natuke) pügada. VIIEKÜMNENDAD Anne (59) Lapimaal matkamas. Üks sõna, mis võtab Anne meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: ÄGE! Anne Välba (59) töötab Lääne-Harjumaal väikeses kohvikus, on ema ühele tütrele, omab rakenduslikku kõrgharidust ning hobideks peab lugemist, rahvatantsu ja korilust. “Seenehull,” nagu ta ise muhedalt ütleb. ↓ ↓ H e t k. ↓ ↓ Batumi rannapromenaadil Gruusias kohtasin kord üht vanameest, kelle jalgrattalenkstangil sõitis kaasa kana! Sain onuga jutule, olevat pool elu kinni istunud, inimesi ei usalda. lgasuguste lindudega hea klapp, tal olevat isegi harakas, kes lendab plaaži kohal ja haarab noka vahele suplejate kellasid, sõrmuseid ning kaelakette ja tassib koju. Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Esimene sooloreis toimus kuus aastat tagasi, kui lendasin tütrele Austraaliasse külla. Inglise keel on mul küll “koera tase”, aru saan, aga räägin siiani pigem kehvasti. Aga ei jäta kunagi ühtegi juttu sellepärast rääkimata! Viis ümberistumist! Reis algas väga halvasti. Hommikul tuli sõnum, et Moskvast on lend kaheksa tundi edasi lükatud… Maandusin läbi Hong-Kongi Brisbaine’i asemel Sydneys, sealt sain siselennuga tagasi Brisbaine’i. Ja veel üks lend… Ma ei maganud lennukites silmatäitki, ei lasknud istet alla ja olin üdini pinges. Imekombel sain oma kohvriga kokku ja lennuterminalid õnnelikult vahetatud. Pärast sellist tohuvabohu ei karda ma üksi reisimisel midagi! Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad? Üksinda reisimisel on kõige ägedam vabadus. Tahan, kiman linnast või kohast, mis väga ei meeldi, edasi. Kui tahan, jään kauemaks ja lihtsalt naudin. Keegi ei küsi, et miks me nii vara tõusime või miks nii hilja ärkasime või et miks sa eile nii vähe või palju veini jõid. Tagantjärele meeldivad isegi jamad ja nendest väljatulek. Ja tore on uusi tuttavaid ja sõpru leida. Ööbimine hostelites on vahva. Reisiselle üle maailma koos. Alati kutsutakse kampa. Pea igal reisil trehvan eestlasi ka. Ja minu otsustada on, kas ma annan endast siis märku või ei. Mis on üksinda reisimise raskem pool? Raskused? Võib-olla see, et oma elutähtsaid esemeid peab hoolega valvama. Olen mobiiltelefonist ilma jäänud ja Odessa miilitsa abil taksojuhi poolt rotti pandud fotoka tagasi saanud. Aga vargusi tuleb grupireisijatel samuti ette. Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Sõbrad ja perekond on õnneks juba harjunud minu tuuritamistega. Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Õpetanud on eelkõige planeerimist. Mul ei ole mitte kedagi kiruda untsuläinud reisi pärast. Ise olen otsustanud, kuhu ja millal minna, hästi palju internetis kolanud, arvukaid tunde kodutööd teinud. Ennast olen ka paremini tundma õppinud. Miks on 50-ndates reisimine parim? Kui tervist on, siis mina ei näe küll ühtegi põhjust, miks igasuguses vanuses ei võiks üksinda reisida. Saan kolme kuu pärast kuuskümmend ja enda trumbiks pean elukogemust. Krakowi vanalinnas. Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Naised on väekad, ettenägelikud, alalhoidikud, kiiresti kohanevad, vajadusel võime abitust teeselda jne. Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale?Naised, kes unistavad reisimisest, sõitke puhkusele üksinda! See on sada korda parem kui reisida tüütu ja vinguva kaaslasega. Enesekindlus otsustab! Muide, mu kolmekümnene tütar lendas alles äsja oma esimesele sooloreisile! Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Natuke ikka kardan. Naisena üksinda reisimine tähendab ennekõike ettevaatlikkust. Ära kola võõras linnas hilja pimedas ringi; väldi silmsidet, kui tunned et keegi pikalt jõllitab; õpi ütlema EI – reeglina hiljemalt kolmandast EI-st saadakse aru; pea alkoholiga piiri ja ära jäta oma veiniklaasi hetkekski üksinda! KUUEKÜMNENDAD Rita (67) Üks sõna, mis võtab Rita meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: VABADUS! Rita Mägi (67) elab Läänemaal ning töötas enne pensionile jäämist raamatupidajana. Hobideks peab lugemist, tervisesporti, malet, bridži, reisimist ja matkamist. Rital on kaks täiskasvanud last ning viis lapselast. Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Üksinda reisin peamiselt sellepärast, et pole, kellega koos reisida. Esimene üksinda tehtud reis oli Iisraeli. Sellest on möödas üle kümne aasta ja ei mäletagi enam, et miks niisugune mõte tuli. Olen reisinud ka koos sõbrannaga ja osalenud mitmesugustel grupireisidel. Grupireisid on olnud niisugused erilised, kuhu üksinda ei lähe. Arvan, et grupiga on mõttekas minna kultuurireisile – hea, kui keegi tarka juttu räägib! Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad? Saan ise otsustada, kuhu lähen ja mida teen. Mis on üksinda reisimise raskem pool? Õhtud kipuvad igavad olema ja tahaks muljeid vahetada. Internet muidugi abistab, aga päris inimene on parem. Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Esialgu imestasid, et kuidas ikka üksi, aga nüüd on harjunud. Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Eks olen saanud kinnitust sellele, mida enda kohta niikuinii teadsin. Miks on 60-ndates reisimine parim? Eks ikka see, et saan rahulikult valida, mida tahan teha, kuhu tahan minna. Ja üksinda jõuab rohkem. Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Ei pea, aga võivad.  Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale? Tehke korralik ettevalmistav kodutöö ära. Viimasel ajal olen mõelnud, et ei ole mõttekas broneerida kogu reisiks hotelli ära. Saab soovi korral hiljem pikendada või liikuda teise kohta. Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Üldse ei karda.  Miks on just sinu vanuses hea reisida? […]
Kes meist poleks kunagi ohanud, kui lennuki käsipagasisse ei saa võtta nii palju vedelikke, kui tahaks? Lihtsalt ei mahu, tee või tina. Aga kui šampoonipudeli asemele pista kotti hoopis selle tahke vend ja sama teha deodorandiga? Pakendi kokkuhoid. Tooted kestavad kauem. Aitad ennast ja aitad ka seda palli, millel elame. Puhtasse loodusesse tahame ka tulevikus matkata, puhast toitu soovime kõik süüa. Eksiteel oledki vaid siis, kui arvad, et sinust midagi ei sõltu, keskkonnateemad on igavad ja tüütud või midagi hoopis hullemat. Ei ole! Mul on hea meel tervitada Liisat, kes jagab mõnusaid ja lihtsaid nippe, kuidas reisides meid ümbritsevale võimalikult vähe kahju teha ja samas ise varasemast mugavamalt ja kvaliteetsemalt seigelda. PS. Tema blogist leiad palju kasulikke nõuandeid ka igapäevaseks keskkonnasõbralikuks eluks. Soovitan igal juhul kiigata! Liisa. Foto: Karolin Luik; suletudring.ee Tere! Mina olen Liisa ja pean blogi suletudring.ee. Kirjutan eelkõige oma püüdlustest keskkonnateadlikuma ja rohelisema eluviisi suunas. Peamiselt räägin jäätmevabadusest (ingl k zero waste). Reisimine, eriti lendamine on indiviidi tasandil suurima süsiniku jalajäljega tegevus. Mina reisisin eelmisel aastal rohkem kui kunagi varem, naljakal kombel just seoses keskkonnateemadega, ning ka sel aasta ootab mind vähemalt kolm sellega seotud reisi.  Milline eneseiroonia, eksole? Vaata, keskkonnasõber lendab… Teisalt, mitmete tegevuste puhul oskan ise kõige paremini hinnata, et isikliku maine pärast reisimata jätmine oleks hoopis keskkonnakahjulikum ja egoistlikum tegevus. Samas, egoistlikke kultuurireise tahavad jällegi peaaegu kõik ju tegelikult teha, mina ka. Mõnel meist on pere, sõbrad ja töö välismaal. Oodata on, et reisimine suureneb veelgi. Mida siis teha, kui elu viib rändama, aga tahaks teadlikumaid valikuid teha? suletudring.ee Koti pakkimine Võta kaasa paranduskomplekt oma riiete jaoks. Pikemal reisil lähevad meie riided sageli katki. Kiire niidi-nõela töö vähendab vajadust osta uusi asju ja päästab kriitilistel hetkedel.Paki minimalistlikult ja võta kaasa asjad, mis on multifunktsionaalselt kantavad ja üksteisega sobivad. Neid peaks saama lihtsasti ka pidulikumal üritusel kanda. Mõtlen juba riideid ja esemeid soetades, kas nendega on võimalik hõlpsasti reisida ning kas need toetavad minu igapäevategevusi. Proovin nendega seista, istuda, liikuda, käsi tõsta ja kujutlen, kas neid saab kanda nii suvel kui talvel. Nt lasin endale õmmelda kleidi, mille ülemisi paelu saab 50 eri viisil kanda ning mantli, millel on lukuga eemaldatav vooder. Samuti valisin endale ridiküli, mida saab kanda viiel erineval mugaval moel ning mis on hõlpsasti parandatav, kui midagi peaks juhtuma. Oma riided mahutan kaasaskantava pagasi mõõtudega kohvrisse. Lisaruumi võid võita, kui lased endale õmmelda lukuga kaelapadja, mille topid enda kortsumist kannatavaid riideid täis. Keegi ei ütle, et sul ei või kaelapatja olla kaelas. Tavaline padjapüür sobib ka. suletudring.ee Transport Mõtle, kas plaanitav reis on ilmtingimata vajalik. Ehk saaks lõbureisi teha hoopis mõnes kohalikus paigas, mida sa veel külastanud pole: matkarajal, saarel, väikelinnas, seni nägemata kohtades? Kas saaksid jääda sihtkohta pikemaks, kombineerida oma sõidu külaskäiguga sõprade juurde?Kas maad mööda sõitev transport on realistlik asendusvalik lennuki asemel? Kas saaksid rohkem transpordiajale kulutada? See on hea aeg lugeda, kirjutada, isegi arvutis tööd teha. Kui oled autojuht, siis võid seda aega kasutada audioraamatute kuulamiseks, perega vestlemiseks, vahepeatustel põnevate kohtade avastamiseks. Lennureiside vältimise võimalus erineb geopoliitilistel, finantsilistel ja muudel põhjustel.Kaalu oma lennu kompenseerimist Mindful Flights kaudu. Mindful Flights arvutab välja sinu lendude jalajälje ning pakub välja, millise summa peaksid selle kompenseerimiseks annetama. Raha annetatakse Amazonase vihmametsa kaitsmiseks Peruus, tuuleenergia edendamiseks Indias ja puhta joogivee pakkumiseks Bangladeshis, mille kohta saad lugeda nende kodulehelt. Oma annetusega saad eputada kasutades kleebiseid ja pilte Instagramis.Uuri kohalikke ühistranspordi ja rattajagamise võimalusi. Näiteks Ljubljanas maksab nädal rattajagamissüsteemi kasutamist 1€ ning aasta 3€. Üks kuu bussiga sõitmist maksab aga 47€ ja üks tund 1.3€. Sloveenias on ka kohalik autojagamisrakendus Prevoz, millega saab oluliselt soodsamalt ühest paigast teise. Leia Skyscanneri ökomarkeri abil väiksemate emissioonidega lend. Vali võimalusel vahepeatusteta lend, sest just lennuki õhkutõus ja maandumine kulutavad enim kütust. Väikeriikide nagu Sloveenia puhul võib olla odavam ja kütusetõhusam maanduda rohkemate lennuühendustega naaberriigis ja sealt bussi või rongiga edasi minna.Sõida tavaklassis. Äriklassi iste võtab ühe reisija kohta rohkem ruumi ning sellel on viis korda suurem süsinikujälg.  Majutus Kasuta võimalust tuttavate ja sõprade juures ööbida ning ühiselt mööda linna jalutada. Kohalikud oskavad sageli kõige paremaid vaatamisväärsuseid soovitada. Uuri Facebooki gruppidest, kas keegi pakub sulle sobivaid väärtusi kandvat majutust. Mina läksin Ljubljanasse majutust otsides Zero Waste Europe gruppi, kus oli toona 13 liiget. Vaatasin, et administraator on Ljubljanast ning otsustasin õnne katsetada. Küsisin soovitusi jäätmevabaduse (ingl. k. zero waste) põhimõtteid järgiva majutuse kohta ning selgus, et sellel samal administraatoril oli just selline korter pakkuda. Couchsurfing on tasuta platvorm, mis ühendab voodikohta otsivad reisijad neid tervitavate koduomanikega. Trustroots aitab samuti reisijaid majutuse ja muude asjadega.AirBnB pakub peaasjalikult kodumajutust kasutades ära vabu kortereid. AirBnB-ga võib olla ainult see probleem, et suuremates kesklinna piirkondades tõrjub see linna päris elanikud eemale, et teenida rohkem raha turistide arvelt. Siiski on AirBnB olnud seni minu esimene eelistus, sest soovin privaatsust, võimalust riideid pesta ja toitu valmistada. HelpX pakub abikäte eest taludes majutust ja süüa. Pakkumisel on erinevad farmid. WorkAway on teine taoline platvorm, kus tuleb vastutasuks paar tundi tööd teha. Jääda võib majutuskohta kas paariks nädalaks või paariks kuuks.Jälgi hotellimajutust otsides usaldusväärseid ökomärgiseid. Green Key on rahvusvaheline ökomärgis, mis näitab, et majutusasutust on tõhusalt juhendatud oma tegevustes keskkonnajuhtimisega tegelema. Green Key kaardilt leiab palju keskkonnasõbralikke hotelle ja hosteleid. Energia ja vee kasutamine Teiste majutusasutustes kipume kasutama rohkem vett kui omas kodus. Esita ka hotellis endale 5-minutilise duši väljakutse ning keera seebitades ja šampooni kasutades vesi kinni.Naudi loomulikku valgust ja lülita ebavajalikud tuled välja. Loomulik valgus suurendab sinu produktiivsust, aitab kehasse D-vitamiini talletada, on kasulik nägemisele, aitab unega ning parandab tuju.  Majutusasutuses ööbides pane uksele “mitte segada” silt ning keeldu ruumi igapäevasest koristamisest. Hoia rätikud konksu otsas, et neid liiga kiirelt ei asendataks. suletudring.ee Jäätmed Paki oma jook ja söök eelnevalt kaasa ning ära telli lennukieineid.Keeldu ühekordsetest tarvikutest nagu plastnõud, pisikesed pesuvahendipudelid jne. Keeldu ebavajalikust: plastsuveniirid, külmkapimagnetid, postkaardid. Tarbetute kingituste koju viimise asemel saad perega kultuuriõhtu teha, kus näitad pilte oma käigust, räägid nähtust ja õpitust. Võid isegi olemasolevate materjalidega pakkuda sellele paigale omast toitu. Sõbrad ja pere saavad sellest kindlasti tugevamad emotsioonid kui pudi-padist. Lastele võid viia midagi loodusest. Näiteks mina viisin neile Itaaliast suured käbid, millega nad olid väga rahul.Võimalusel jäta piletid välja trükkimata ja näita neid oma telefonist.Paki endaga kaasa veepudel või termos. Lennujaama sisene tühja anumaga ning täida see pärast turvakontrolli. Need võivad aidata väga palju raha säästa, eriti soojemates piirkondades nagu Itaalia, kus on kõikjal avalikud veekraanid ning augustis nt igapäevaselt 30 kraadi sooja. Ruumi säästmiseks piisab termosest, mida saab kasutada, et pikemalt nii kuuma kui ka külma jooki nautida. Paljud kohvikud üle maailma teevad oma topsi kohvi ostjatele allahindlust. Minu lemmikbränd on eluaegse garantiiga Klean Kanteen.Riidest kotikesed, karp või silikoonkotike aitavad toitu prügita kaasa osta. Võid julgelt kasutada seda, mis juba kodus olemas on.Pestav taskurätik vähendab vajadust ühekordsete salvrätikute järele. Hoia nina ja suu jaoks mõeldud taskurätikud eraldi. Mina hoian neid nõukaaegses nahkümbrises, mis funktsioneeris vanasti prillitoosina.Võta kaasa oma pesuvahendid. Paljudes kohtades pakutakse pisikestes plastanumates tualett-tarbeid. Kohvris aitavad ruumi säästa tahke seep ja šampoon. Müügil on ka tahkeid palsameid ja kreeme. Boonus on, et neid ei pea lennujaamas eraldi läbipaistvasse kotti mahutama. Kasuta lennujaamas vedelike jaoks korduvkasutatavat kotikest. Minu kotike tuli ostetud kohvriga kaasa, aga Stasherbag silikoonkotid on üks hea alternatiiv. Sorteeri jäätmeid ja uuri majutust broneerides, kas see võimalus on tagatud. Saates sõnumi, et see on sulle oluline, võid muuta mõne majutusasutuse käitumist pikemaks ajaks.Anna tagasisidet hotellile või muule paigale, kes võiks oma jäätmeid vähendada või neid sorteerida. Kirjuta viisakas ja sõbralik kiri soovitusega, kus tood positiivse näite teisest ettevõttest ning kasudest neile. Sinu mõju võib olla kestev.Korja prügi üles. Osale kohalikul koristusüritusel või korja prügi oma hommikujooksu ajal. Mina käisin maailmakoristuspäeval oma Sloveenia töökaaslastega Sloveenia rannikuala koristamas. Me keegi ei olnud tegelikult seda kunagi varem teinud ning neil tekkis idee korraldada sarnane asi ka oma linnas. suletudring.ee Söök Väljas süües eelista kohalikku toitu pakkuvaid kohti. Nii toetad kohalikku kultuuri, harid maitsemeeli ja õpid midagi uut. Ljubljanas oli näiteks imehea soodne koht Slovenian House, kus esimene käik täitis juba kõhu ära. Samas, suuremates linnades tasub olla kaval ja vältida kesklinnas leiduvaid kohti. Viini kesklinna südames on turistidele kolm korda kallimad hinnad kehvema toidu eest. Turistide järjekord poe ukse taga ei ole tingimata hea märk. Uuri kohalike soovitusi, jaluta väljapoole linnasüdant ning söö mujal. Kui kõik su ümber räägivad selle riigi keelt ning koht on inimesi täis, oled õigeimas kohas.Toitu koju ostes tee seda võimalusel vähese pakendiga ja eelista taimset. Uuri, kus on võimalik pakendivabalt osta ja mis on sinu võimuses. Pool ostukorvist peaks olema taimne, veerand nt kartulid või keedetud kuivaine ning veerand valguallikas. Ljubljanas elades tuli korteri rentija mulle vastu ning jättis mulle pakendivabalt ostlemiseks sobivad anumad. Ka keelebarjääri korral osutasin turul kõigepealt kotile ja siis toidule. Pakendatutest proovisin suurel määral täistaimseid toite. Eelista võimalusel jällegi kohalikku. Sloveenias sõin kohalikku juustu, viinamarju, kastaneid, viigimarju jpm. suletudring.ee […]
Mais 2019 lendasin Filipiinidele. Ma pole sellest siin väga palju rääkinud – ühest küljest seetõttu, et see polnud päris tavaline reis (mitte kõige tugevam argument), ja teisalt seetõttu, et ma olin seal päevast päeva üsna orav-rattas-kirjatsura (veidi adekvaatsem põhjus). Toetasin Saksa Punase Risti delegatsiooni – neil on seal koos Filipiinide Punase Ristiga käimas mitu-mitu projekti – kommunikatsiooni ja meedia poole pealt. Seitse kuud pooleks missioonide ja peakontoris passimise vahel. Jooksin ringi kaamerate ja mikrofonidega, palja pastaka ja paberiga, intervjueerisin taifuunides ja maavärinates kannatada saanuid; omavalitsuste esindajaid; filmisin džunglis kohalikke tõmmusid farmereid; käisin mööda bambusmajade katuseid, et püüda purki nende tugevdamine troopiliste tormide eel; ja muud, mis parasjagu tarvis oli või mis tundus adekvaatne jäädvustada kellelegi, kes polnud varem elus ühtegi maavärinat üle elanud või taifuuni kogenud (mhm, mina). Ma ei saanud selle eest palka. Mulle maksti vabatahtlike toetust ja pandi elama… noh, liiga kenasse pilvelõhkujasse. Ma töötasin üle. Ma nägin Filipiine tõenäoliselt sellise külje alt, mida tavaliselt ei nähta. Ma sain läbi nii senaatori kui slummilastega. Viimastega sügavamal tasandil. Sain sugeda meduusi käest; tegin sukeldumispaberid ja ujusin koos maailma mürgiseima meremaoga. Vedelesin võrkkiiges ja jäin ilma tarkusehambast (pole omavahel seotud); ütlesin „tere“ Nemole ja sööstsin läbi sardiiniparvede; vahtisin ookeanist tõusvat kuud, sõin ananassi ja jooksin läbi kuuma merevee, nii et helendav plankton taga särama lõi. Nutsin, kui kirjutasin lugusid neist, kes elanud kaks aastat telkides, ja naersin, kui monteerisin videot, kui nende uued majad lõpuks valmis said. Kogu seda aega on väga keeruline kokku võtta, aga ma ütlen siis Karupoeg Puhhi sõnadega, et “Sa ei saa kogu aeg ühes metsanurgas istuda ja oodata, millal keegi sulle külla tuleb — sa pead ise kellelegi külla minema” ja “Sa oled palju kordi julgem ja targem, kui sa arvad, ja palju tugevam, kui sa endale tundud”. Järk-järgult avaldan mõned töö raames valminud videod ja pisarakiskujatest lood ka siinsel ingliskeelsel leheküljel. Me ei saa aidata kõiki, aga me saame aidata vähemalt kedagi.   […]
Aasta: 2019 Ushuaia ja esimesed (dramaatilised) reisisõbrad Kui me lõpuks oma kodinate ja reisist räsitud nägudega ööbimiskoha ukse taha jõudsime, avas lahke tädi, koha omanik, ukse. “Holaaaa,” hõiskasime sõbra Samiga oma ainsat hispaaniakeelset sõna (peale “vino tinto”, mis lennukis selgeks sai, aga seda tervituseks öelda olnuks liig). Inglise keelega on sealpool sood üsna kehvakesed lood – seega läks käiku vana hea kehakeel… by wandersellid detsember 8, 2025detsember 8, 2025 Tahad maailma äärele, aga vaevu saad Tallinnast välja Vt ka eelmist postitust. Miks reisid üksi või koos kaaslas(t)ega?* Kui reisid kaaslas(t)ega, siis kirjuta siia ka nende nimed. *”Naine, kes rändab maailma lõppu” küsimus Reisisin üksinda, kuigi reaalsuses ei olnud ma selle pea 1,5 aasta jooksul peaaegu kunagi üksinda. Aga Tallinnast alustasin seda hädaorgu (vt lugu reisi algusest allpool) küll uhkes üksinduses, enne kui… by wandersellid november 18, 2025november 24, 2025 Naine, kes rändab maailma lõppu Mõni päev tagasi lõin küünarnukiga kohvitassile pihta nii, et see lendas üle kogu toa, diivani, vaiba, põranda, tabureti. Hästi vahva viis, kuidas hommikut alustada, kas te ei leia? Nii ma siis koristasin seda nii enamvähem, vaip läks kohe masinasse ja diivan on suhtkoht okei, ja mulle tundub, et see blogi siin on täpselt samasugune! Et… by wandersellid november 4, 2025november 28, 2025 Kuidas reisida Filipiinidel Foto: Linus Escandor Mis tuleb sulle esimesena pähe, kui kuuled sõna Filipiinid? Paradiisirannad, kookospähklid, sukeldumine ja saared? Kõik see on seal muidugi olemas, kuid pealmise kihi taga on rohkem, palju rohkem. Lõpust leiad ka info, mis ajal oleks tark seda riiki külastada ja miks pagana pärast peaksid kõik vähemalt korra elus Filipiinidel ära käima. Vihje: juba riigi moto on “It’s more fun in the Philippines” (“Filipiinidel on alati lõbusam“). Asukoht: Saareriik, mis koosneb 7641 saarest ja paikneb Vaikse ookeani lääneosas umbes tuhande kilomeetri kaugusel Euraasia mandrist. Filipiinid asuvad Vaikset ookeani servas. Filipiinidest idas loksub Filipiini meri, läänes Lõuna-Hiina meri ning lõunas Sulawesi meri. Lõunas seisavad Indoneesia koosseisu kuuluvad Maluku saared ja Sulawesi, edelas paikneb Kalimantani saare Malaisiale kuuluv osa. Teisel pool Filipiini merd (umbes pooletuhande kilomeetri kaugusel) asub tilluke Belau Vabariik ja otse põhjas Taiwan. Filipiinid ise on jaotatud kolmeks regiooniks: põhjapoolseimat ala kutsutakse Luzon, keskmist Visayas ning lõunapoolseimat Mindanao. Filipiinid asuvad lisaks kõigele üsna ekvaatori ligidal ning samuti vöötmes, kus esineb hulgaliselt maavärinaid, troopilisi torme ja taifuune, üleujutusi ja esineb vulkaanipurskeid. Filipiinid on maailma riikide seas neljandal kohal: looduskatastroofide arvu poolt. Samas pakub asukoht ja lopsakas loodus kodu väga erinevatele taime- ja loomaliikidele, sealhulgas hoitakse elus ka maailma üht väikseimat primaati, tarsier’i. Kalurid varahommikul saaki turule toomas. Rahvaarv: ca 105 miljonit Pealinn: Manila, mis asub Luzoni saarel Manila lahe kaldal. Manila on üks kuueteistkümnest linnast, mis moodustavad kokku Metro Manila. Metro Manilas elab ligikaudu 20 miljonit inimest. Keel: Filipino ja inglise keel. Üleüldiselt kõneldakse saareriigis kokku pea 200 erinevat keelt/dialekti. Kui inglise keel aga selge, siis üldiselt saab igal pool hakkama. Hätta sattudes päästab alati kehakeel ja muidugi – naeratusega jõuab alati kaugele! Ja naeratada filipiinodele meeldib. Inimesed: Nagu öeldud – neile meeldib naeratada. Ja komplimente teha. Filipiinod on üks maailma kõige külalislahkeim ja sõbralikum rahvas, kes paneb igaühe end Filipiinidel koduselt tundma. Nende huumor on väga mänguline, nad on viisakad ning võivad teatud teemadel olla väga otsekohesed. Ühtlasi ei suru näiteks taksojuhid või tänavamüüjad end turistidele liigselt peale. Sõnast “ei” saadakse üldiselt väga hästi aru ja inimesed on külaliste suhtes respekteerivad. Elurõõm on filipiinodel juba geenides. Lapsed ühes Manila slummis, Tondos. Religioon: Tegemist on ühega kahest valdavalt katoliiklikust maast Aasias (teine on Ida-Timor). Katoliiklasi 83%, protestante 9% ja muslimeid 5%. Kokkupõrgete tõttu eri usulahkude esindajate vahel Mindanao regioonis (Lõuna-Filipiinid) ei soovitata mõnda kohta reisida. Kuid nagu öeldud – Filipiinidel on üle 7000 saare, seega ei tohiks paar konfliktsemat piirkonda takistuseks saada. Raha/hinnad: Rahaks on peeso (PHP), 1 eur = ca 57 peesot (detsember 2019). Hinnad erinevad tunduvalt pealinna ja provintside vahel, samuti on suured erinevused turistide seas populaarsete saarte/linnade ja muude alade vahel. Hostelis võib öö veeta seega nii näiteks 300 peeso kui tuhande peeso eest, hotellides algavad hinnad enamvähem 2000 ja 3000 peesost öö eest. Toidukaupade hinnad Manila kaubanduskeskustes on Eesti omadest tsipa odavamad, piimatooted aga tunduvalt kallimad. Hooajalised juurviljad ja puuviljad väliturgudel ja tänavatel on odavad, maakohtades võrreldes linnadega hulga soodsamad. Linnades saab suuremates ostukeskustes maksta edukalt kaardiga, kuid üldjuhul on kaval kanda kaasas sularaha. Sularahaautomaate leiab üldiselt igast suuremast asulast. Raha väljavõtmise tasu on umbes 250 peesot, seega on mõistlik võtta korraga välja suurem summa. Metro Manila öistes tuledes: vaade Makati linnale, kus käib peamine ööelu. Turvalisus: Filipiinidel reisimine on turvaline. Loomulikult tuleb jälgida tavapäraseid ohutusreegleid ning vältida paari piirkonda Mindanaol. Taskuvargaid kuulu järgi on, seega tasub asjadel silma peal hoida – nii nagu ka Tallinnas või Tartus. Tasub jälgida kohalikku ilmateenistust PAGASA ning hoiduda reisimisest teistele saartele taifuunide ajal (lennu- ja laevaliiklus katkeb, mis võib jätta sind kusagile lõksu, sagedased on voolukatkestused, suuremate katastroofide korral tuleb evakueeruda). Vaktsiinid/arstiabi: Manilas ja suuremates linnades asuvad tasemel haiglad ja kliinikud, lihtsamat sorti esmaabi saab ka maakohtade väiksemates kliinikutes. Vaktsiinide osas tasub konsulteerida troopilise kliiniku spetsialistidega (juba Eestis olles). Tehtud võiksid olla kõik tavapärased vaktsiinid (teetanus, hepatiidid jms). Lisaks soovitatakse tõenäoliselt teha jaapani entsefaliidi vaktsiin (Eestis pole vaktsiin saadaval; tegu on ääretult harva haigusega ning kui minna lühiajalisemale turismireisile, pole selle tegemine tõenäoliselt kõige vajalikum). Marutõbe levib, kuid sagedaseim haigus on dengue palavik, mis levib sääskedega ning mille vastu vaktsiini pole. Üldjuhul pole tegu eluohtiku haigusega, vajadusel tasub end kaitsta tõrjevahendi ning pikkade riietega. Malaariat esineb vaid väga üksikutes piirkondades. Kraanivett ei soovitata juua. Saartel käib elu hoopis teises tempos, kui pealinnas. SIM-kaart: Kohaliku numbri saamine on väga lihtne ning selle saab soetada näiteks juba lennujaamas (peamised teenusepakkujad on Globe ja SMART). Smart’i kohta ei tea, sest seal öeldakse, et “Smart people use Globe” (tõsine nali), kuid raha laadides on soovitatav kasutada ka erinevaid PROMOSID. Viisa: Eesti kodanikud võivad Filipiinidel viibida viisavabalt kuni 30 päeva. Eesti saatkonda Filipiinidel pole. Lähim saatkond Eestile asub Varssavis. Riietus: Üldjuhul vaba, loomulikult tuleb järgida piiranguid pühakodadesse sisenemisel. Ükski söömaaeg ei möödu riisita. Justkui kartul eestlastele. Söök: Filipiine on õnnistatud rikkaliku valiku troopiliste viljadega, alates mangodest ja avokaadodest kuni ananasside ja kookosteni välja. Traditsiooniliselt süüakse palju riisi, nuudleid ja lihatoite. Linnades on toidukvaliteet üsna kehv – palju leidub kiirtoidukohti, rasvaseid ja süsivesikuterohkeid roogasid. Traditsiooniliseks hommikusöögiks on praetud riis, praetud muna ning frititud kana või kala, sealiha. Lõuna- ja õhtusöök on üsna sarnased, varieerub lihavalik. Maakohtades süüakse rohkem mereande ning rohelist kraami. Linnades ning populaarsemates kohtades leidub kõike – alates pitsadest kuni smuutikaussideni. Filipiinod armastavad magusat, näiteks on meile tuntud pasta bolognese samuti magus. Tänavatelt leiab ka balut muna – kana- või pardimuna, milles on juba hakanud arenema embrüo. Üks populaarseimaid magustoite on halo-halo: purustatud jää, millele on valatud kondenspiima ning peale pandud kõikvõimalikke magusaid asju alates želeedest kuni jäätise ja puuviljadeni välja. Peamiselt süüakse kahvli ja lusikaga. Üsna levinud on ka Boodle Fight kontseptsioon: banaanilehele on laotatud suures koguses toitu, mida ümberseisjad kätega söövad. Ajalooliselt on nii toidu- kui ka muid kultuure mõjutanud nii Hispaania kui ka Ameerika. Põhjapoolseimates provintsides toodetakse kohvi. Jalgrattaga päriselt sõitmiseks on üldiselt liiga palav. Või liiga tihe liiklus. Transport Lennuk: Filipiinidele saab loomulikult lennukiga. Manilas asub kaks suuremat lennujaama, lisaks arvukalt pisemaid erinevatel saartel. Siselennud on üldiselt odavad, eriti Manila ja Cebu saare ning Manila ja Palawani saare vahel. Peamised teenusepakkujad on Cebu Pacific ja Air Asia. Tihti korraldatakse pardal olles lõbusaid mälumänge või isegi karaoket. Sest nagu filipiinod ise ütlevad, “It’s more fun in the Philippines” (“Filipiinidel on alati lõbusam”). Takso/Grab: Taksosid leidub Filipiinidel igasuguseid. Üldiselt soovitatakse võtta valget värvi taksod, lennujaamast ka kollased lennujaama taksod. Hinnad on odavad, tuleb jälgida, et juht taksomeetri käima tõmbaks. Mugavaim variant on kasutada Grab äppi (sarnane Uberile). Kohalik transport: Valdavalt annavad autode kõrval liikluses tooni pisikesed tricycled (India tuk-tukkidele sarnanevad kolme rattaga mootorrattad; sõidavad tellimuse peale nagu ka taksod) ning lärmakad külgede pealt lahtised jeepney’d (neil on oma kindlad marsruudid, kuid mitte kellaajad). Kohalik transport on taksodest tunduvalt odavam, kuid nõuab teatud ohvreid (üleküsimist, kuidas käib marsruut, üldiselt suuremas koguses heitgaaside sissehingamist liikluskeerises jms, kuid võib olla väga mugav näiteks maapiirkondades). Jeepney hind sõltub vahemaast, kuid on enamasti 10-30 peesot, tricycle on suts kallim.   Buss: Odav ja küllaltki mugav. Leidub nii õhukonditsioneeriga kui ka ilma variante. Sõites näiteks 100 kilomeetrit Manilast välja on hind umbes 100-200 peesot, sõltuvalt bussist ja asukohast.   Rong: Rongiliine on Manilas vähe, kuid need on odavad ja mugavad juhul, kui vältida tipptunde (äärmiselt ülerahvastatud) ning kui juhtud olema rongipeatuse lähedal. Praamid: Mitmete saarte vahel liiguvad praamid, mille hinnad sõltuvad samuti sellest, kas tegemist on uue või vana laevaga, vahemaast, istekohast jms. Näiteks kahetunnine praamisõit maksab umbes 200-400 peesot. Üleüldiselt peab eriti Metro Manilas olema liikluses ääretult kannatlik ning tundide kaupa ummikus istumine ei ole midagi tavapäratut. Manilast mööda maad väljasaamiseks on soovitatav lahkuda kas hilisõhtul või varahommikul. Vältida tasuks tipptunde (ca alates 7.00-11.00 ja 16.00-20.00). Palju sõltub ka päevast ning pühadest. Kui kuskile on tarvis aja peale jõuda, tasub varuaega võtta kohe julgelt. Väldi reede ja pühapäeva õhtuid. Manilast välja saades on liiklemine üldjuhul kergem. Telkimine on lubatud pea igal pool ning oma hipilaagri võib üles lüüa mistahes rannas. Tõsi, tihti küsitakse selle eest ka väiksem summa raha. Majutus: Leiab nii väga, väga uhkeid hotelle, kui ka hosteleid, millest odavaimad on umbes 300 peesot (ca 5 eurot). Telkimine on enamikes kohtades lubatud. CouchSurfing ja Workaway töötavad samuti. Majandus: Pärast Teist maailmasõda olid Filipiinid üks arenenumaid riike Aasias. Nüüd on majanduskasv aeglustunud (püsides mõõdukas) ning riigi üheks suurimaks probleemiks on korruptsioon. Oma osa mängivad ka arvukad looduskatastroofid.   Peamiselt eksporditakse elektroonikaprodukte ning pooljuhte (semiconductors), transpordile mõeldud varustust, rõivaid, vasetoodangut, petrooleumist produkte, kookosõli ja puuvilju. Kliima: troopiline mereline kliima. Esineb kolm aastaaega: tag-init või tag-araw, kuum ja kuiv aastaaeg ehk suvi (märts kuni mai); tag-ulan ehk vihmaperiood (juuni kuni november); tag-lamig, jahedam kuiv periood (detsember kuni veebruar). Temperatuurid jäävad enamasti 21 ja 32 kraadi vahele (Celsius), kuid sõltuvad suuresti aastaajast ja piirkonnast. Jahedaim kuu on jaanuar, kuumim mai (aga kompensatsiooniks on siis suurepärane mangohooaeg!). Põhjas asuv Baguio linna kutsutakse suvepealinnaks, sest vastupidiselt meie Pärnule eelistavad inimesed minna sinna kuumuse eest pakku (linn asub umbes 1500 meetri kõrgusel ning keskmiseks temperatuuriks on seal 18 kraadi). Filipiinid on kuulsad oma imeliste sukeldumisvõimaluste pärast: nähtavus on väga hea ja korallid värvilised; kui nad just välja pole surnud. Loodus: kõrgeim tipp asub Mindanao regioonis, Apo (2954 meetrit). Mida Filipiinidel teha? Sukelduda, matkata, rannas lebada, snorgeldada, ujuda, paadiga sõita, saartel telkida, süüa, tähti vaadata, kilpkonni päästa, kunstimuuseumit külastada, kookospalmi otsa ronida, surfata, rolleriga sõita, lohesurfata, võrkkiiges lebada, endast nõrgemaid aidata, randu prügist koristada. Kui rannast ära tüdined, mine mägedesse! Kuhu ja miks minna? Metro Manila: suur ja ääretult tiheda rahvastikuga linn, kus esineb palju liiklusummikuid ning õhusaastet. Üldjuhul ei soovita ma seal turistina veeta kauem kui kaks päeva (ja ka need võib tegelikult rahus vahele jätta). Põnevam on uudistada Manila linna (nii-öelda Metro Manila vanalinn: Intramuros; lisaks läheduses asuv Hiinalinn). Ööelu käib peamiselt Makati linnas (Poblacion) ning BGCs. Manila lähistel (linnaga kokkukasvanud alas Antipolo) paikneb ääretult põnev ja teistlaadi kunstimuueum (Pinto Art Museum). Luzon: Filipiinide põhjapoolne ala, kus asuvad ka mäed (matkamiseks sobivad näiteks Baguio ja Sagada alad, lisaks maailmakuulsad riisiterrassid – Manilast põhja pool). Surfamiseks näiteks Aurora ja La Union. Manilale lähemal tasub matkata Rizali regioonis. Luzoni põhjapoolseimat piirkonda on võrreldud maastiku poolest ka Uus-Meremaaga. Üks armas väike linn on Vigan. Kohvitootmise poolest on tuntud Kalinga ja Isabela provintsid. Manilast lõuna poole jääb Batangas – huvitav on matk näiteks Taal järve äärde ning sealse keset järve asuva vulkaani otsa. Batangasest leiab ka ideaalseid kohti sukeldumiseks ja snorgeldamiseks. Mitte väga kaugel Manilast (3h buss + praam) asub mõnus linn ja maapiirkond (kosed, rannad) Puerto Galera. PS. Matkamiseks tuleb sageli palgata ka giid, paljudes piirkondades üksi välja minna ei lubata. Õnneks on hinnad üsna soodsad. Inimtekkeline mets Boholi saarel. Kõige mõistlikum on seal rentida roller. Visayas: Populaarseimad sihkohad on Cebu (sukeldumine, snorgeldamine, kosed, rannad jne) ja Bohol (šokolaadimäed, kosed, rannad, kohalik jäätisevabrik). Nende kahe vahel saab ka praamidega edukalt seigelda, ning Palawan (samuti kõik veesport, uskumatu loodus, rannad, toidud, päikesetõusud- ja loojangud). Saartel tasub liiklemiseks rentida roller või kasutada kohalikku transporti. Populaarsed kohad-saared on veel Boracay, Coron, Siquijor, Apo (kõrgeim tipp Filipiinidel, 2954 meetrit), Surigao, Siargao jne. Kauaks minna? Üldiselt võiks kulutada vähemalt kuu, sest teha ja näha on palju. Samas, kui mõtteis on vaid lühem puhkusereis, saab ka paari nädalaga üht koma teist nähtud. Rohe-rohe-rohelise veega jõgi, samuti Boholi saarel. Kui vähegi võimalik võiks aidata ka loodust/inimesi, korjates randadest prügi või aidates kohalikke, ostes nende toodangut või toetades inimesi, kes on näiteks looduskatastroofide tõttu kannatada saanud. Filipiine loetakse üheks kõige haavatavamaks riigiks kliimasoojenemise valguses. Alates korallide väljasuremisest (soovitan vaadata dokumentaalfilmi “Jaht korallile”/Chasing Coral) ja lõpetades sagenenud tormituulte ja ebatavaliselt kõrgete temperatuuridega. Suureks murelapseks on ka prügi, peamiselt plastik ja oskamatus sellega ringi käia. Parim aeg reisimiseks: November kuni aprill Maculot’i mägi, ühepäevane matk, ideaalne korraks Manilast väljasaamiseks. Randu on Filipiinidel küll tuhandeid. Pinto kunstimuuseum Antipolos. Päikesetõus Palawani saarel. Lapsed slummis. Foto: Linus Escandor Palmivarjud. Kui satud kuumast järsku jahedasse, pilvedest kõrgemale. Taal järv, kus keskel asub ka vulkaan. Täna sööme kookost, homme sööme kookost. Muide, ka värske kookosvein on väga hea. Siselend tehtud nagu naksti! Cebu City -> Manila See lõpmatu suvi… Tasub kasutada päikesekreemi. Päike Filipiinidel on ka muidu intensiivsem, kui Eesti suvel. Puerto Galera on Manilale parajalt lähedal, kui kiirelt-kiirelt randa tahad minna. Lisaküsimused siia: wandersell.org/kontakt […]
Ausalt öeldes oli see alguses üks igavene jama – kõnesilla loomine Austria ja Filipiinide vahel, et saaks korralikult audiot salvestada. Mina istusin oma Manila kontoris, Jirka istus Viinis ja nii me neid heliproove tegime, kuni lõpuks õnnestus. Podcast sai purki. Ja siis jäin ma haigeks. Totaalselt.  Ma ei mäletagi, et ma oleks lähiaastatel olnud nii läbi, et ei suuda õieti voodistki tõusta. Siinkohal oli positiivne see, et mul oli aega elu üle järele mõelda. Jirka küsimused olid olnud heaks sissejuhatuseks. Ta on nimelt suurepärane küsimuste esitaja, ühtlasi ka BiggestDreamers’i kommuuni ja podcasti looja. BiggestDreamers on algatus, mis motiveerib inimesi jagama oma suurimaid unistusi võõrastega – üllataval kombel aitab see tihti nende täitumisele kaasa. Oluliselt.   Nüüd on veidi aega ümber tiksunud. Ma olen juba ammu terve, Jirka tembutab Viinis ikka edasi  ja mina otsustasin lõpuks meie podcasti (inglise keeles) üle ka kuulata. Kuulake teie ka ja mõelge, kuidas oleksite teie Jirka küsimustele vastanud. Mis on sinu suurim unistus? […]
Kõndisin just kaksteist kilomeetrit, nägin täpselt nulli inimest, aga seevastu hulga lageraielanke, leidsin ühe hapukoorepaki ja kolm õllepurki. Aga samas – värske karge õhk ja natuke külmunud jõhvikaid ja isegi üks valge kitsetagumik plagas eemal sooservas. Kohe kindlasti pole ma enam Manilas, Filipiinidel, kus üksinda pole võimalik olla ka siis, kui silmad kinni paned ja LA-LA-LA laulad. Jaa, täitsa oma armas Eesti. „Sul on nii ilusad siii-niii-seeed silmad,“ saatis passikontroll mu Manila lennujaamast teele. „Kas siis oodata ei või veidi?“ pahandas Berliini lennujaamas bussijuht trügijatega. Ma Eesti kohta ei oskagi midagi öelda, sest keegi ei öelnudki mulle vist lennujaamas midagi. Mis on kuidagi omamoodi tore ja kodune ja pärast seitset kuud 22-miljoni inimesega linnas elamist, kus käib ööpäev läbi üks paras kräu, ei oska mu aju nüüd nagunii midagi endaga peale hakata. „Et päriselt on siin planeedil veel olemas koht, kus kõik on nii rahulik?“ küsib ta. Iseendalt. Norras oli jaanuaris lund, usu või ei. Mul on veel väga raske mõista, kuhu see aeg ja terve aasta kadus. Ühel hetkel suusatasin Põhja-Norras, lebasin poronahal ja vahtisin külmast värisedes taevaseid virmalisi, siis inimrööviti mind Austrias ja juba pandigi mind lennukile. Mis tähendab, et suurema osa aastast 2019 olid mu koduks Filipiinid, kus ma Punast Risti toetasin ja mis mind kindlasti muutis, aga mida ma veel oluliselt reflekteerida pole jõudnud. Õnneks mu aasta tagune mina oli väga lahke ja ma võin teda tugevalt kallistada, sest ta leidis internetiavarustest midagi kasulikku ja tõlkis selle ära, sest head asja peab ikka jagama. Tagasiside põhjal olid mu sõbrad sellest samuti vaimustunud, seega võime julgelt soovitada. Võib-olla oleme muidugi lihtsalt üks kamp eriti kergelt vaimustuvaid inimesi, aga ma ütleks, et tasub proovida ikka. Ja piiluda on keelatud, sest nii nagu see vihik isegi ütleb: JAGAMA peab. Arutama peab. Siis on sellest tolku kah. See annab elule hoopis sügavama mõtte, sest olgem ausad, kui paljud meist endi tegemisi sügavuti reflekteerivad ja selle põhjal uusi plaane teevad? Ole siis sina vähemalt üks neist. Aastaraamatuke: Inglise keeles. Eesti keeles. Mis sind sel aastal kõige rohkem mõjutas? […]
Kui sa elad mõnda aega teisel pool maakera, siis pead ära unustama palju asju. Näiteks selle, et kui tuleb tuju oma sõpru näha, siis ei aita see, et helistad ja nõuad, et “hei, saame poole tunni pärast kohvikus kokku.”. Nojah, kohalike sõpradega see muidugi töötab, aga nendega, kes kodumaal või mujal maailmas ripakil on, paraku mitte. Või siis? Või siis on Helene. Muusik ja ajakirjanik, kes ühel päeval mulle kirjutas, et ostis piletid ja kuhu mujale üks mõistlik inimene tänapäeval neid pileteid ikka ostab, kui Filipiinidele. Ega mul valikut polnud, kui temaga siin kümme päeva ringi tuuritada ja teeselda, et oleme jõudnud Bahamasele, sest paraku oli ta targa maailmakodanikuna kirjutanud laulu hoopis Bahamasest. Ega vahet pole kah, palmid on mõlemal pool ja jäätis sulab kah ühtmoodi, nii me siis ühe väikse video mitme peale kokku keevitasimegi (loe: Helene tegi enamuse): Helenega tegin eelmise aasta lõpus Walesis – sel ajal, kui me esimest korda kohtusime – raadiosaate, sest nii andekat ja hullu inimest (kuula, kuidas leidub ühel inimesel motivatsiooni hommikust õhtuni kindluse jalamil nutta ja tuupida) ei saa ilma minema lasta: Helenel on ka koduleht: SIIN. Ja siis otseloomulikult on tema see, kes aitab mul vedada projekti Eesti Tippkohtumised – millest saad ka sina osa võtta. Enne, kui hilja! Esimene igati edukas kohtumine ühe noore jalgpallihuvilise ja Joel Lindperega leidis juba aset, käisid teised saiavormi mugimas ja inspiratsiooni ammutamas. “Eriti oluline oli info sellest, kuidas mängudeks mentaalselt ette valmistuda ning lõõgastuda. Sain vastused küsimustele, mis aitavad mul oma tulevikku planeerida. Tänu sellele kokkusaamisele jätkan oma unistuse elluviimist ning eks tulevik näitab kuhu see välja viib,” ütles Aiki ja meil on nii hea meel. Eesti Tippkohtumised: Joel Lindpere ja Aiki. Ära jää maha – ausalt, me anname võimaluse nii paljudele kui võimalik tasuta restoranis oma eeskujuga kohtuda, kuid aega pole enam palju jäänud. Anna meile endast märku, miks mitte juba täna: Tippkohtumised […]
Neli ja pool kuud tagasi Olen Berliinis koolitusel. “Madle, kas sa oled kunagi kuulnud Filipiini köögist?” küsib Marleen. Tema on minu Punase Risti missiooni koordinaator. Vajun mõttesse. „Ee… ei ole vist?“ kõrvetan ajurakke, „päris kindlasti pole.“ „Nojah, eks sellel on oma põhjus,“ vastab tema ja muigab. Kuna edasisi kommentaare ei järgne, siis eeldan, et eks ma saan koha peal teada. Etteruttavalt – saan; ja mida kõike veel. Kui lähed vaatad korra džunglisse. Manilas, Filipiinide hullumeelses pealinnas „Kas see kellaaeg sobib sulle?“ uurin sõbralt, mis ajal õhtusöögile minna. „Mkm.“„Millal siis?“ pärin.„Ma ütlesin ju, et „mkm“.„Mhm, sellepärast ma küsingi.“ Olen segaduses. Sõber on segaduses. Mis muud, kui hakkame naerma – niimoodi lahendatakse siin kõik veidrad situatsioonid. Sa ei tea, mida öelda? Pista naerma. Emotsioon loeb. Seda, et „mkm“ tähendab filipiinode keelepruugis „mhm“, saan teada mõni hetk hiljem. Hea, et üldse saan. „Sa pead seda proovima. See pole üldse NIIIII halb!“ sirutab saksa kolleeg minu poole kohaliku kukli, mis on kaetud juustu ja suhkruga. Ta on väga entusiastlik. Liigagi entusiastlik. Annan alla, nõustun. Haaran ohates kahvli ja noa. Vaatan kolleegile otsa. Tema näost peegeldub siiras elamus. „Saab see tõesti tõsi olla?“ tõstab minus pead arglik ootus. Hakin endale jupikese kuklist. Tõstan suhu. Mälun. Vaatan kolleegile otsa. See maitseb täpselt nii, nagu üks juustusai suhkruga maitsema peab. Võinoh, ma ei tea, kuidas õieti üks juustusai suhkruga maitsema peab, aga toode vastab mu ettekujutusele. „Jah,“ nõustun lühidalt, „see polegi nii-ii halb.“ Kolleeg on võidukas ja ma kingin talle selle rõõmu. Me oleme piisavalt kannatanud, süües peaasjalikult riisi ja nuudleid hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Rohke õliga, väheste juurviljadega. Juustusai suhkruga on tõesti paras vaheldus. “Kui palju sul lapsi on?“ arendan seltskondlikku vestlust kohaliku autojuhiga, kes meid ühe saare peal ringi sõidutab. “Tuhat,” ütleb tema, nii et ükski lihas ka ei liigu.  Ma ei saa aru, kas tegu on naljaga. Sellesmõttes, et äkki ta lihtsalt ei saanud mu küsimusest aru. Ma ei tea, kas ma võin naerda – ehk ta arvas, et ta ütles „kaks“, ja siis ma olen lihtsalt ebaviisakas. Niisiis surun turtsatuse alla, olen vait. Oli see siis keelebarjäär või kõrgtasemel nali, aga huumor on filipiinodel väga mänguline. Ja pereteemadel on nad otsekohesed. Tihti räägivad filipiinod väga tähtsat juttu, siis lajatavad sulle käega õlale ja ütlevad, et „sa päriselt ka usud mind või?“ ja pistavad laginal naerma. Teinekord istume tähtsal koosolekul, õhkkond kisub paksuks, kriitikat erinevate projektide kohta on palju. Keegi teeb tobeda nalja. Naerame, naerame nagu hüaanid. Olukord on lahendatud. Me läheme tähtsate teemadega edasi. „Kuidas kukk tagalogi keeles kireb?“ küsin eluliselt olulise küsimuse.„Tiktilao,“ saan konkreetse vastuse.„Kuidas, palun?“„Tiktilao, tilaaaao!“ kireb lauakaaslane. Istume kolleegidega koolitusejärgselt mere ääres laua ümber. Taamal kireb kukk. “Kikerikii,” kostan vastuseks, et kuidas ta siis Eesti keeles laulab. “Kuidas, palun?” naeravad kohalikud ja see sõna teeb neile palju nalja. Muide, kukki on siin palju. Maapiirkondades rohkem, aga teate, mis? Pealinnas elan 33ndal korrusel. Võib juhtuda, et avan rõduukse ning kuulen – läbi undava liiklusmüra – kaugel all, kae, kireb üksik kukk! Suurlinnas. Aga ega see polegi nii erakordne. Kukki kasvatatakse siin kukevõitlusteks. Mul pole õnnestunud veel ühtegi näha ja pole kindel, kas tahangi. “Tiktilaaaaooo,” peale ärgata on tunduvalt romantilisem. Muide, Filipiinidel kõneldakse umbkaudu 120 erinevat dialekti. Võibolla on kukkede seas veel rohkem. “Kui kaugel see restoran asub?” pinnin kohalikku sõbrannat, kui juba taksos istume. „Umbes kümme minutit sõitu. Kui liiklust pole,“ vastab tema. “Ja millal liiklust pole?”“Öösel kell kolm.“ Jah, kohe kindlasti oleme Manilas. Pealinnas, kus elanikke on viisteist korda rohkem, kui Eestis kokku. Linnas, mis mitte kunagi ei maga – liiklus venib, saaste tõuseb pilvedeni, punktist A punkti B jõudmine võtab alati tund aega kauem, kui arvad. Võibolla kaks. „Kuidas sa seda suudad?“ uurin mitu korda, silmad suured, kohalikult kolleegilt, kes väidab, et poolteist tundi töölt koju sõitmiseks on super. Sest vahel läheb kolm tundi. Meenutan aegu Eestis, kus bussisõit Tallinna ja Tartu vahel venis. Venis kui aeg hambaarstitoolis. Võtan oma sõnad tagasi. „Mul on kõht niiiiiiiiiii täis, ma ei jaksa enam midagi,“ näitab sõbranna kätega, kui täis ta kõht on, „tellime veel riisi.“ Istume ühes vähestest restoranidest, kus saab tellida ka midagi muud peale riisi ja nuudlite. Mereande nimelt. See on Filipiinide suur pluss – värsked mereannid. Aga praegu on taldrikud tühjad, üksik kalapea hulbib veel kausipõhja jäänud leeme sees. Kõht on tõesti täis. Aga riisi võivad filipiinod alati süüa. See jääbki mulle müstikaks. Riis on elu. Riis voolab nende soontes, ilma riisita ei saa.  jätkub […]
Täpselt üks aasta tagasi, sellel tavalisel laupäeval, mäletad? Sa tegid lõpuks otsuse. Vaatasid peeglisse. Muigasid. Torkasid näpuga kõhtu. Tõmbasid jalga jooksutossud. Hüppasid jalgratta selga. Jalutasid jõuksi. Mis iganes trenni sa valisid, võitlesid tuimalt terve aasta iseendaga. Aasta hiljem. Sul on sixpack? Sul on energiat, sul on jõudu ja sul on toonust. Sa tunned end oma kehas enesekindlalt. Sa tegid veel midagi. Sa otsustasid lõpuks välja rääkida selle, mis oli sind juba tükk aega vaevanud. Inimesele, kes oli sulle oluline. Inimesele, kellel oli õigus teada. Raske oli. 365 päeva hiljem on kõik paika loksunud. Sinu süda sai kergem. Jah, sa tegid haiget. Endale. Teisele. Aga sa ei oodanud ülestunnistamisega surmatunnini. Andsid võimaluse elada. Mõlemale. Sellel samal laupäeval täitsid oma suurima unistuse. Otsustasid, et ei sõida ülehomme, esmaspäeval tööle, sest see ei teinud sind sügaval sisimas õnnelikuks. Ei, sa asutasid hoopis oma ettevõtte. Jah, nii lihtsalt. Idee, mis oli peas küpsenud aastaid, sai nüüd päriselt ametlikuks. Väike samm paberil, samas nii suur tuleviku mõistes. Nüüd, jah, vaatad sa tagasi, läbi milliste väljakutsete see kõik tuli. Alates augustist 2018 on paljugi muutunud. Aga sa oled uhke. Nii kuradi uhke. Sest mitte kõik ei tee enda ideid teoks. Tänagi hommikul ärkasid, motiveeritult ja teotahteliselt. Mis siis, et on laupäev ja teised puhkavad. Sinu elu on sinu kirg. Aasta tagasi kutsusid selle erilise inimese välja. Andsid talle lõpuks teada, et ta on eriline. Avasid talle südame värisedes sellesama… puperdava südame. Ja hetkel? Temast on saanud keegi, kes seisab igapäevaselt su kõrval. Kelleta ei kujutaks oma elu enam ettegi. Sinu inimene. Tjah, õigupoolest oli see laupäev ikka päris eriline. See laupäev aasta aega tagasi. Sa astusid sammu iseendaks olemise poole. Sa otsustasid minna ja teha – kõige kiuste. Mis siis, et pangakontol tundus raha vähevõitu. Mis siis, et perekond hoiatas ohtude eest. Mis siis, et sa nii kohutavalt kartsid. Mis siis, et sa mõtlesid, et kunagi tulevikus. Sa võtsid ennast kokku. Lugesid viis. Lugesid neli. Kolm, kaks ja üks. Ja läksid. Ei vaadanud enam tagasi. Sellest ajast saati on osutid oi, kui palju ringe teinud. Sa oled kukkunud oi, kui palju kordi. See kõik tundub nii uskumatu, see laupäev tundub nii kauge. Sa justkui ei mäletakski seda enam. Kas seepärast, et kunagi varem pole su aasta olnud nii vabastav, nii uus, nii sisutihe ja nii keeruline, aga äääääääretult rahuldust pakkuv? Või sellepärast, et seda laupäeva pole kunagi olnud? Oli hoopis tavaline laupäev. Just nagu täna. Laupäev, millel on potentsiaali. Aga ainult siis, kui sa suudad ennast kokku võtta.    Inimesed ütlevad, et ma olen julge, et üksi rändan. See ei ole julgus, sest ma ei karda maailma. Aga ma kardan seda, kui meie unistused siin maailmas jäävad täitmata. Lill, mille jätsid kinkimata, kuid mis oleks võinud muuta selle kellegi elu. Number, mis jäi valimata. Reis, kuhu sa ei läinudki. Äri, millest keegi midagi ei kuulnud. Eriala, mida kunagi ei õpitud. Töökoht, mida kunagi ei vahetatud. Sõnad, mis mitte kellegi kõrvu ei kostunud. Raamat, mis jäi kirjutamata. Laul, mis jäi loomata. See on surnuaed, suurim surnuaed meie peas – kõik need mõtted, ideed, lootused, mis sündisid ja kohe sealsamas meie endi poolt tapeti. Ole täna see, keda sa aasta pärast tänad. Ära lase enda tuleviku versioonil tunda kahetsust asjadest, mida sul on võimalik teha, öelda ja liigutada praegu. 5! 4! 3! 2! 1! – Ütle. Kirjuta. Küsi. Vasta. Astu. Helista. Sõida. Tee! Ja ära unusta naeratada. See ilus maailm naeratab sulle vastu. Usu. […]
/„Kas tead, kuidas ma kord surra tahaksin?“ küsis mu 55-aastane kolleeg teise kivi otsast./ Loe eelmist osa SIIT. Ma ei tulnud töölt ära sellepärast, et ma polnud hea selles, mida ma tegin. Ma ei andnud lahkumisavaldust, nutt kergest kahetsusest kurgus seetõttu, et mul oleks kehv olnud. Mul olid suurepärased ülemused. Fantastilised kolleegid ja ohtralt ülesandeid, mida armastada. Kontor – ülemisel korrusel, elegantse klaasseina ja rohelise vaatega, igav kohvimasin nurgas surisemas. Oma linn, oma inimesed, oma väljakutsed, oma, kõik oli oma. Tubli kaheksakümmend protsenti puhast naudingut. Aga kuidas saab rahulduda 80ga, kui on leiutatud arv 100? Elu on selleks liig lühike. Liig lühike, et mitte püüelda kolmekohalise poole. Jah, olen pirtsakas ja jah, sina peaksid ka. Niisiis, mõni kuu hiljem… „Pzzzzz,“ vibreeris telefon mu voodi kõrval. Ärkasin Kõrgõzstani pealinnas ühes hostelitoas, väljas valitses talv. Mitte just kõige rohkem turiste. Õigupoolest olin majutusasutuse ainuke külastaja. Telefon. Uus sõnum tundmatult numbrilt. „Kindlasti telefonioperaator, kes ütleb, et minu internetilimiit on täis,“ mõtlesin uniselt, kuid avasin sõnumi sellest hoolimata. „Tere hommikust! Köögis ootab sind tass kuuma šokolaadi!“ lugesin hoopis. Telefonioperaatorid minu teada kuuma šokolaadi ei paku (kui alatu neist, eksole). Kuum šokolaad kõlas hästi, aga veel rohkem huvitas mind, kes, jumala eest, selle keetis?! Nimelt polnud ma jõudnud uues kohas veel sõpru leida.   Koperdasin alumisele korrusele ja tõmbasin köögiukse lahti. Ja keda ma näen? Kaks saksa seljakotirändurit, keda olin juhuslikult (ja üsna põgusalt) kohanud mõni päev varem — nad lahkusid hostelist samal päeval, kui mina jõudsin — sirutasid minu poole tassi auravat jooki. „Nii tuimalt, suhkruga, ostsitegi mu endale sõpradeks,“ naersime mõni päev hiljem, kui olime üheskoos juba linna avastanud ja meenutasime, kuidas me siis õieti tuttavaks saime. Niisiis, mis oli see peamine asi, mis mind tagasi tahtis hoida? Lahkumast sellest, mis oli nii oma ja turvaline, kuid ei andnud rahu seiklust ihkavale hingele?   Tõenäoliselt ootasin lihtlabast kinnitust, et seal, minu turvalisest kookonist väljas, maailma mänguväljakul, ei jää ma üksi. “Ja näed nüüd, elu on taaskord tõestanud, et hoolimata sellest, et võtsid pileti ühele, siis on tegemist pigem perepiletiga,” saan endale öelda. On nii palju teisi rändureid. Üksinda reisijaid. Paare. Ka soolonaisi. Sadu tuhandeid. Kõik nad kardavad, aga lähevad sellest hoolimata. Ja ei, nad ei tunne end üksildasena. Vastupidi — sõprade leidmine on teel olles kergem kui kunagi varem. Turvavõrgustik on seal väljas olemas. Sa lihtsalt ei tea veel seda. Kellele läheks tiitel „Maailma Sõbralikuim ja Avatuim Rahvas“? Sooloränduritele. Sada protsenti. Ja neid leiab igalt poolt — hostelitest, kohvikutest, baaridest, kõrvaltänavatelt, matkaradadelt, lennukitest, rongidest, randadest ja džunglitest. Sa ei ole üksi. Aga soolorändurina on sul see vabadus olla — kui sa tahad. Ja kui sa oma punti ühest hostelist ei leia, võid olla kindel, et sinu gäng ootab sind järgmises. Esimest korda üksinda reisima minek paneb kõhus mesilased lendama — see on veidi hirmutav, aga tegelikult mesiselt magus ärevus. Niisiis, kui sa arvad, et sa oled ainuke, kes üksinda teeleminekut kardab, siis ei, ei ole. Ja kui sa arvad, et see tunne enne järgmisi reise kõhust kaob, siis ei, ei kao. Jumal tänatud. Alguses hirmuäratav tundmatus — jah, just see, mille kohta su fantaasiarikas aju kontoris passides igasuguseid lõbusaid stsenaariume genereerib — saab selleks „miskiks“, mis sind ikka ja jälle teele meelitab. Paljudele tuleb üllatusena, et üksi rändamine võib olla tegelikult niivõrd sotsiaalne tegevus, et aeg-ajalt tuleb inimestest lausa puhata ja omaette aega võtta.   Jätku pirtsakusele, jätku unistuste poole püüdlmisele! Olgu see siis reisimine, uus hobi, ettevõte või miks mitte ka kontor, kui see annab kolmekohalise tunde. […]
Ehk see ongi see lüke, mis sind maailma mänguplatsile viskab? Aga liumäest pead ise alla laskma. Kivikonarus mu tagumiku all hakkas veidi tüütuks muutuma. Otsustasin asendit muuta – jalad soolases, niiskes liivas, veidi higised käed süles puhkamas. „Kas tead, kuidas ma kord surra tahaksin?“ küsis mu 55-aastane kolleeg teise kivi otsast. Ookean, ääretu ookean meie ees rullis lakkamatult laineid, päike – see päevane naaskel, kes alati mu liig heledat nahka kipub torkima, – peitis oma viimased kiired halli kalju varju. „Tänaseks kõik,“ ütles ta ja kostitas meid hoopis purpurse taevase karnevaliga. „Ei tea,“ vastasin kolleegile ja viskasin ühe väikese kivi sulpsuga vette. Vaeseke, alles oli jõuline veemass ta rannale uhtunud, troopiline tuul praguliseks kuivatanud. Tuhandeid aastaid oli see kivi veetnud sügavsinistes vetes, unustanud mandrimaa olemasolu. Kas oleks ta võinud veel kunagi arvata, et kaldale jõudes üks inimlaps just tema, miljonite teiste hulgast, üles nopib ja tagasi vette virutab? Tõusis kerge tuul. Kiskus vägisi hämaraks. „Lennuõnnetuses, lennukatastroofis tahaksin ma hukkuda,“ jätkas kolleeg. Elurõõmus naine, kellel on fantastiline võime panna ümbritsevad inimesed tundma, et nad on paremad kui eile. „Kuidas nii?“ uurisin. Milline loll küsimus, mõistsin kohe. Muidugi ma teadsin. „Sureme me kord nagunii ja sedaviisi on kiire, põnev ning pealegi – see paneb ehk mahajääjad tundma judinaid ja tõelisi emotsioone. See raputab nad lahti oma igapäevaelust, annab ehk motivatsiooni ja julgust elada!” Puurisin oma pilgu kaugele, sinna, kus taevas ja vesi üheks sulavad. “Kas tead, mida ütleksid inimesed minu matustel?“ uurisin vastu, kujutledes stsenaariumit, kus meid peaks just nüüd ja praegu hävitav hiidlaine tabama. Mis Filipiinidel, muide, polegi võimatu. Eksole, muidugi ta teadis. Sedasama, mida nad ütleksid temagi jaol, lohutamaks ennast ja teisi. “Ta suri, elades oma kõige õnnelikumat elu.” Tõsi ta on. Vaikisime. Surusin oma paljad varbad sügavamale jahedasse liiva. Üks väike krabi keeras end ümber oma telje. Suunurgad tõusid naeratuseks sellise jõuga, mis paneks vajadusel ka merelained tagurpidi voolama, kivikese taaskord kuivale jääma. Milline ilus õhtu! Tere! Mina olengi see verivärske 26-aastane, see rändur, kelle kohta sa jätkuvalt mõtled, et kust ta küll selle aja ja selle raha võtab. Kelle kohta sa mõtled, et kuidas ta küll niiviisi üksinda julgeb. Kelle kohta sa mõtled, et mille nimel? Mida ta teeb? Miks ta ometi…“. Jah, miks? Ma ei tulnud töölt ära sellepärast, et ma polnud hea selles, mida ma tegin. Ma ei andnud lahkumisavaldust, nutt kergest kahetsusest kurgus, seetõttu, et mul oleks kehv olnud. Ma… /jätkub/ […]
Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellel käib päevas umbes 30 korda peast läbi mõte, et kuidas ma ometi SIIA olen jõudnud? Kuidas?! Täiesti reaalselt küsin seda küsimust. Noh, näiteks siis, kui: Istun autos. Autos, mis sõidab Filipiinide põhjaosas kohalikust omavalitusest teise kohalikku omavalitsusse. Auto kannab Filipiini Punase Risti logo. Ilmajaam on andnud taifuunihoiatuse. Vihma kallab nagu homset poleks. Riisipõldudel küürutavad kohalikud – ja muudkui istutavad ja istutavad. „Miks te valisite looduskatastroofi riski leevendamiseks just uue kanali ehitamise?“ olin pool tundi tagasi küsinud tähtsalt ametnikult. Laua peal kõrgus hunnik burgereid. Minu kõrval istus insener, laua otsas n-ö vallavanem. „Sest kui on vihmahooaeg ja ujutab, siis läheb riis hukka ja pered on sunnitud koolimajja evakueeruma, sest vesi on nabani,“ ütleb tähtis ametnik. „Selge,“ vastan mina ja küsin veel detaile juurde. Enne, kui läheme paika päriselt üle vaatama ja kanali pikkust mõõtma. Mida tean mina inseneeriast? Või siis, kui: Viskun, kaamera käes, mudasse põlvili ja katsun end hoida murduva abaca puu eest. Puu eest, mille on kahe täpse kirvelöögiga murduma sundinud kohalik filipiino talunik. Jeebus! Lopsakad banaanid, rambutanid ja papaiad kasvavad nina ees, rääkimata abaca puudest, millest toodetakse kvaliteetset kiudu. „Napikas,“ mõtlen ja klõpsin pilte, üritades jäädvustada tööliste nobedaid näppe, kui nad hooga tüvesid koorivad. Nad näitavad tagasihoidlikult oma poolhambutuid naeratusi ja teevad kohalikus keeles nalja. Ja on sama põnevil kaamera kui mina nende töövõtete üle. Või siis, kui: Üritame kolleegidega ületada jõge bambusest valmistatud parvega. See kõigub ja naksub ja me oleme kuskil täielikus pärapõrgus. Ise me siia ronisime – selleks, et saada aimu, mis tunne on kohalikel, kui üleujutus haarab enda alla kõik teed ja neil ei jäägi üle muud, kui toidu, magevee ja ravimite toomiseks parve kasutada. Parvemeestele pakume muidugi taaskord palju nalja – kes tahaks vabatahtlikult sel ebamugaval alusel sõitu teha? Ja leida, et see on jube põnev ja eksootiline. Või ka siis, kui: Oleme end üles ajanud kell viis hommikul. „Mis ma selga peaksin panema?“ olen eelmisel õhtul küsinud. Ja saanud vastuseks, et lühikesed püksid, plätud ja T-särk, millest kahju pole. „Väga hea,“ mõtlesin ja olin eesootavaks seikluseks valmis. Mangroove istutama – koos kohalike Punase Risti kolleegide, tuletõrjujate ja kooliõpilastega! Jõe äärde, mere rannikule. Kindlasti saab palju mudas roomata! Aga tühjagi. Pistsime sparglit meenutavad mangroovibeebid lihtsalt liiva sisse. Sadu ja sadu – loodetavasti jäävad nad ellu kah. Ja ka praegu, kui: Istun oma 33nda korruse korteris, all kihamas elu, mis kihab kohas, kus elab rohkem kui 22 miljonit inimest. Manilas. Pealinnas. Kaugel tänaval kireb kukk. Jah, kukk, ja jah, ma kuulen teda kogu liiklusmürast hoolimata. Aga ei, muretsema ei pea! […]
See oli vist suvi 2014, kui mu ülimalt äge sõbranna pidas ühes Tartu pargis sünnipäeva. “Lähme reisile,” võis Madli (mitte mina siis eksole, mul on E lõpus) hämaralt alustada. Täpset vestlust ei tea enam keegi. „Lähme,“ vastasin mina kindlalt. Võibolla kindlamalt, kui ma tegelikult olin. “Kuhu?” küsis ta. “Ee, Nepali?” panin poolhuupi. See, et Nepal on minu riik, teadsin juba väiksena. Vahel sa lihtsalt tead selliseid asju.   Valmistusin aegsasti kõrgemateks vallutusteks. 1996 vist. Järgmisel päeval kõlistasin Madlile. “Millal?” nõudsin ma, ise juba veidi kahevahel olles. “Sügisel?” vastas tema ebalevalt. Kuna parasjagu ühtegi mõjuvat vabandust kummalegi pähe ei torganud (ülikoolist saab vaheaasta võtta, kes ei teadnud), lisasime mõned riigid ja asi oli otsustatud. Nepali liigutav varahommik. 2014 Seda retke võib nüüd, viis aastat hiljem, lugeda minu reisiajaloo üheks olulisimaks kilomeetripostiks. Kopeerin siia mõned tsitaadid meie toonasest ääretult vaimukast blogist. „Umbrohi on siin lahe.“ (Tai) „Tegelikult sajab siin juba mitmendat päeva sooja vihma. Ja kui sajab, siis ikka sajab, mitte ei ole kolm piiska kahes reas.“ (Tai) „Täna hommikul korjasime kohviube.“ (Tai) Nautimas kuiv olemist. Tai 2014 Ei tulnud välja. „Loodetavasti ei külmu me siin ära, aga 38 kraadiga seda vist eriti tihti ei juhtu.“ (Malaisia) „Mitu korda elus lennujaama ametnikud ja stjuardessid ütlevad, et tehke, mis tahate, mängige lennukis kasvõi jalgpalli?“ (Malaisia) Väljas 38 kraadi, sees 40. Malaisia, 2014 „Kathmandu kohale jõudes valitses linnas pimedus, ilmselt oli elekter ära. Mille üle ei tasu siin imestada.“ (Nepal) „Esimese öö veetsime hostelis, mille omanik meile hommikul katusel muna praadis.“ (Nepal)  „Kõik, mida kalapüügiks vaja läheb, on sepahaamer. Mida suurem, seda parem.“ (Nepal) Nepal 2014  „Näiteks pole mingi ime, kui tagaistmel sõidab kana või kits.“ (Nepal) „Lõpuks ta tuli ja viis meid… pulma! Nii me siis läksime, matkamisriiete ja sasipeadega, otse mägedest peole.“ (Nepal) Mm, Nepal. Ikka veel südames. Tulime tagasi. Lõpetasin ülikooli (mille aktusele hääletasime, seekord Etheliga, otse Rumeeniast) Ei teagi, kas jõuab lõpetamisele? Rumeenia 2016 Aega on. Poolas juba! Jõudsin. Ja läksin taas. Hääletama, pedaalima, purjetama, matkama. Euroopas, Kaukasuses, korraks pistsin nina Aafrikasse. Alati Eestisse tagasi. Et jälle minna. Kirjak 1 ja 2. Ugandas. Kes tasa sõuab, kaugele jõuab. Hispaania. Võibolla ei jõua kah. Politseinonu ratast parandamas. Hispaanias jäneseid otsimas. Gruusias metsiku karuga mängimas. Singapuris tähtsaid asju ajamas. Austrias jumal teab mida tegemas. Oleme ennast Norrast Taani purjetanud. Loen Portugali kajakale juttu ette. Walesis kooki söömas. Kaspia merel kapteni kajuti wifit varastamas. Põhja-Norras päikest võtmas. Itaalias kohvipausil. Aitab küll. Edasist te juba teate. Pärast pea aastat Eestis töötamist ütlesin endale: “Madle, on aeg uus väljakutse vastu võtta.” Otsustasin üksinda Kesk-Aasiat ja Iraani avastada. See oli hea otsus, iseennast kuulata. Pärast üheksat kuud seljakotiga tundmatuid radu käies kolisin eelmise aasta lõpus paariks kuuks Walesi. Seejärel paariks kuuks Põhja-Norrasse. Viini ja Berliini. Kõrgõzstanis olles ma ei teadnud, et lähen Iraani. Iraanis olles ei teadnud, et kolin Walesi. Norras ei teadnud, et kolin Filipiinidele. Aga siin ma olen – ringiga tagasi Kagu-Aasias. Filipiinidel. Tegemas seda, mis mind põlemas hoiab, tegemas seda, mida ma kõikides riikides teinud olen. Andnud endast kõik, et enda teadmiste ja oskustega kohalikke kogukondi aidata. Õpetanud inglise keelt. Toimetanud rahvusvahelist noorteajakirja. Aidanud kommunikatsiooni ja meediaga, teinud intervjuusid, fotosid ja töötubasid. Ei kasva kunagi suureks. Ja olnud tänulik kohalikele, et nad mind nii palju õpetavad. Asju, mida saab omandada ainult siis, kui elada nendega koos. Hoolitseda põhjapõtrade eest, kütta jurtat, korjata kohviube, treenida kelgukoeri, pildistada virmalisi, nutta, naerda ja koos süüa teha, laskuda paadiga mööda troopilist jõge, rääkida õhtutundidel elu mõttest, kõrvuti töötada ja lõunapausil käia, kiruda vihma ja visata nalja naabrite üle, näha säravaid silmi, pettuda ja rõõmustada taas. Asju, mida ma ühe koha peal olles mitte kunagi ei omandaks. Reisimine liigutab minu sees midagi, mis muidu vait on. Nepali minnes ei teadnud ma, et viis aastat hiljem… jälle Aasias olen. See oli vist talv 2019, kui ma korraks Eestis olles jälle seda tuttavat kibelust tundsin. “Lähme reisile,” võisin ma endale hämaralt öelda. Täpset vestlust ei tea enam keegi. „Lähme,“ vastasin endale kindlalt. Võibolla kindlamalt, kui ma tegelikult olin. “Kuhu?” küsisin. “Ee, Filipiinidele?” panin poolhuupi. See, et Filipiinid on minu riik, teadsin siis, kui lugesin EUAV projekti kirjeldust. Vahel sa lihtsalt tead selliseid asju.   Miks ma siin olen? Inimeste pärast, toetamas Saksa Punase Risti delegatsiooni meedia ja kommunikatsiooniga. /PS. Ka Sina saad reisides aidata – uuri minult, kuidas ja ma luban kindlalt, tegelikult ka kindlalt, et see saab tore olema/ […]
“Maailmas on kolme sorti valesid: valed, alatud valed ja statistika.” Teises lõigus võib juba vabamalt võtta. Kui palju elab planeet Maal inimesi? Loeme. 0 tükki. Mulle ausalt öeldes ei ütle see number väga midagi ja isegi reisides on keeruline väga hiiglaslikku pilti kokku panna. Lükkame niisiis mõned nullid üle ääre ja taandame asja sajale inimesele, saab asja klaarimaks.  Kui sa ärkaksid homme põmaki! (kui ärgata saab põmakaga) ja maailmas oleks järel vaid 100 inimest (ja  oletame muidugi, et sina oled üks neist), siis:  * Pooled sinu seltsilistest siin oleksid naised ja pooled oleksid mehed * Kõige suurem tõenäosus oleks sul kohata asiaate. Neid on nimelt kokku kuuskümmend. Lisaks kuusteist aafriklast, neliteist ameeriklast. Vahel juhtuks, et sa kohtaksid inimesi Euroopast, aga ära sellele väga palju panusta. Eurooplasi on kahe käe sõrmede jagu, kümme. * Aga hei, kas sa üldse nende inimestega kontakti saaksid? Kindlasti. Sa ju räägid hiina keelt? Just seda kuuleks saja inimese seas enim — tervelt 12 inimese vahel. Kuus tükki vadistaksid hispaania ja viis inglise keeles. Neli inimest räägiksid hindi ja kolm araabia keeles, niisamuti nagu ka bengali ja portugali keeles. Kaks tükki peaksid dialoogi vene ja kaks jaapani keeles. Kuuskümmend tegelast oleksid ametis monoloogi pidamisega omaenda keeles, keegi neid ei mõista. * Sajast inimesest 31 oleksid kristlased ja 23 moslemid. Religiooniga ei seostaks end 16 inimest. Hindusid oleks 15 ja budiste 7. Kaheksa kummardaksid mõnd muud religiooni. * Raamatut ja tänavanimesid oskaksid lugeda 86 inimest, tervelt 14le jääks see aga müstikaks. Kuna sa seda siin juba loed, siis ehk oleksid ka õnnelike seas.  * Kaheksakümmend kaks homo sapiensi saaksid õhtuti toas lambi põlema klõpsata (või nöörist tõmmata), ülejäänutel elekter puuduks. * Üheteistkümnel inimesel oleks hommikust õhtusse kulgemiseks alla kahe euro. Üks euro ja kuuskümmend üheksa senti, kui nüüd täpne olla.  * Seitsmel inimesel sajast oleks kõrgharidus. * Internetile pääseksid ligi vähem kui pooled. * Vihma kaitseks oleks oma katuse alla varjuda 78 inimesel, 22 peaksid ilma läbi ajama. * Üks inimene sajast sureks nälga, 11 oleksid alatoitumuses ja tervelt 22 ülekaalulised. Sul oleks niisiis suurem tõenäosus olla üle- kui alakaaluline.  * Üheksal inimesel puuduks ligipääs puhtale joogiveele.  * Lapsi sagiks maakeral ringi 25, ülejäänusid kutsutakse täiskasvanuteks. Üheksa neist on vanuselt kõrgema eaga kui 65.  * Linnavurlesid oleks maailmas enam kui pool, sest maakaid on 46.  * Üks inimene sajast põeks HIVi/AIDSi ja üks tuberkuloosi.    Tõenäosus sellises maailmas eestlasena ringi karelda on väike. Hea uudis on see, et geenid on siiski esindatud – sajast inimesest on eestlasi tervelt 0,017.    Statistika: www.100people.org […]
Kersti Kaljulaid otsustab ühel päeval (pärast 30 valitsusaastat), et ei taha enam riiki valitseda. “Kuidas edasi?” mõtleb ta ja jõuab igati loogilise lahenduseni. President pakub Eiki Nestorile, riigikogu esimehele, et äkki ta viitsiks üle võtta. Valitsusaja lõpuni või nii. Seda on veel umbes aasta. Nestor on nõus. Muuhulgas lubab ta Kaljulaidi tütre enda asemel uueks riigikogu esimeheks nimetada. Veel mõtleb Nestor, et Kaljulaid on tegelikult olnud ikka väga silmapaistev reformija. “Tuleb tunnustada, aga kuidas?” pomiseb ta, kuid jõuab peagi hiilgava lahenduseni, mis varjutaks Einsteini enda. Eesti pealinn tuleb presidendi auks ümber nimetada. Nestor lükkab ettepaneku riigikogus hääletusele. Tallinnast saab pikema jututa Kersti. Mis sinu kui tavakodaniku jaoks muutub? Pikas perspektiivis, keegi ei tea. Aga nipet-näpet küll. Keegi ei tea. Umbes nii, et eile hommikul võtsid rongi Tartust Tallinnasse, aga täna teatab diktor, et “Järgmine peatus: lõpp-peatus Kersti”. Astud Balti jaamas rongist välja, aga tänavatel polegi enam tallinlasi. Kerstikad on hoopis. Ja Kersti sadamast väljuvad laevad Soome poole ja soomlased tulevad meile, et osta “Vana Kersti” likööri. “Muinasjutt,” ütleb siinkohal iga arukas inimene, sina kaasa arvatud. Eesti muinasjutt. Aga mitte Kasahstani. Umbes selline stsenaarium juhtus mõned päevad tagasi Kasahstanis. Kasahstani lummav elu. President Nursultan Nazarbayev, kes juhtis riiki alates aastast 1989, otsustas ametist ilma suurema (teadaoleva) põhjuseta loobuda. Kuna järgmised presidendivalimised on alles järgmisel aastal, võttis tema koha üle senati spiiker Kassym-Jomart Tokayev. Viimase koha hõivas omakorda Nazarbayevi tütar. Müstiline järv. Mis mul muud öelda, kui et minge kaege see ilmatuma suur Kasahstan ja pealinn Nursultan järele. Nad teevad seal igasuguseid NÕIATÜKKE. Igav ei hakka. Ilus on ka. […]
Õige eestlane teab, et viljapõllul tuleb pilti teha. Eesti Vabariik ei saa just iga päev 101 aastaseks. 101 aastaga jõuab palju juhtuda. 🇪🇪 Näiteks – hobukaarikud jõuavad asenduda tasuta ühistranspordiga. 🇪🇪 Arstiga konsulteerimiseks ei pea eraldi “linnapäeva” tegema – võib hoopis skaipida. 🇪🇪 Eestimaalased, kes on harjunud sööma rukkileiba ja maiustama koorega, hakkavad sööma üle 600 (!!!) sordi jäätist, sh leivajäätist. [Muide, uhke sünnipäeva puhul saad võita KAKS KASTI sini-must-valget jäätist SIIN. Ole sa tänatud, Premia!]. 🇪🇪 Eestlane jõuab Suure Munamäe vallutamisega ühele poole ja vallutab Everesti tipu. 🇪🇪 Purjetab ümber maakera. 🇪🇪 Võidab mõned olümpiamedalid. Tehes tööd ja nähes vaeva, loomulikult. ⇊ Aga kas eestlase hing muutub? Kas oled tüüpiline eestlane? ⇊ […]
Uuri välja ja jaga sõpradega – > siis nad teavad, kas mõistlikum oleks lasta sind: a) üksi maailma peale lahti või b) kleepida end pigem kaasa. Testi siin: […]
Ma olen oma seljakotti pesnud täpselt kaks korda. Ühe korra siis, kui ta sai Kõrgõzstanis hobuseilaga kokku ja teine kord siis, kui ma kogemata ta peale pool banaani lömastasin. Kaks unustamatut kogemust. Kui palju ma oma seljakotti jumaldan? 99% ajast. Lahutasin ühe protsendi, sest kui me peame koos lennujaama vetsu jagama… Vaesed rullihoidikud ei oska nii süütult siniselt kotilt seda hoopi kunagi oodata. „Oma“ korterit olen pesnud muidugi tunduvalt rohkem kordi, aga kuigi ta muidu on tore ja mõnus ja kaitseb vihma eest, siis hobuseila sinna kuidagi sattuda ei saa. Seep’ ta viga ongi – tal on juured all, ta on kohast sõltuv. „Kui sa tahad oma raskelt teenitud rahaga olla siin elus õnnelik, rõõmus ja rahulolev, siis ei tohiks sa osta… asju,“ ütleb Cornelli ülikooli psühholoogia professor, dr Thomas Gilovich. Seljakott ja korter on mõlemad asjad. Kas üks on teisest „rohkem“ asi? Rõõm saadud asjadest annab küll kiire rahulolutunde, kuid see lahtub sama kiiresti. Miks? Kolmel põhjusel. Me harjume uute asjadega ära. Mis alguses on uus ja huvitav, on nüüd igav ja tavapärane. Näiteks, ostsid omale korterisse uued kardinad. Käid ja vaatad nädal aega, kui ilusasti päike nende vahelt ikka paistab. Aga siis saabub see neljapäev, kus sa järsku enam ei panegi tähele, et toas midagi teisiti oleks. Kuni tuleb sõber külla ja ütleb, et hei, mis ilusa mustriga kardinad. Ahjaa, need on uued mul, jah. Meie ootused kasvavad lõputult. Niipea kui uue asjaga harjume, vaatame parema järele. „Olen õnnelik siis, kui mul on pangakontol 1000 eurot.“ Teed tööd. Näed vaeva. Saad tuhande kätte (uued põrandaliistud?). Kerge dopamiinilaks. Õnnetunne. „Aga vot 5000… see juba oleks midagi,“ terendavad uued katusekivid silme ees ja mis siis muud, kui hakkad aga uuesti rabelema. Asjad ärgitavad end teistega võrdlema. Mul on heas asukohas kesklinnakorter ajani, mil naaber südalinna parema ostab. Tunne oma vaenlasi, öeldakse. Ühe õnnetapjana toob Gilovich välja kohandumise ja harjumise. Uus köögimööbel teeb meile küll mõnda aega rõõmu, aga siis on ta ju lihtsalt – mööbel. Polegi enam nii põnev. Kus siin see trikk siis on? Nimelt arvab meie aju, et rõõm uuest asjast kestab sama kaua, kui see asi ise ajas vastu peab. Iga tüdruk ütleks, et ei suudaks kanda sama kleiti viiel järjestikusel peol; iga kutt vahetaks oma arvuti võimalusel uue ja tutikama vastu, kuigi vana töötab veel küll. Kas on loogiline mõelda, et kui me investeerime raha asja, mida me näeme ja saame katsuda, siis annab see meile vastu ka pidevat rõõmutunnet – nii nagu alguses? Jah. Vähemalt meie aju arvates. Et see aga nii teps mitte pole, siis peab leiduma parem koht, kuhu oma papp hakkama panna. Mis annab meile püsivama õnnetunde, kui uus telefon, mahlapress või teksaspüksid? Kogemused. Miks? Sest kogemused saavad osaks meie identiteedist. Me ei ole osa oma asjadest, me ei ole osa oma kleidist või käekellast, korterist või autost, aga me oleme kogum kõigest sellest, mida oleme näinud ja mida oleme teinud, kohtadest, kus oleme käinud. Niisiis, uued kingad või triiksärk ei muuda seda, kes sa päriselt oled (isegi kui su sõbrad sulle tunnustavalt õlale patsutavad ja su ego paitavad). Mis siis muudab? Kelgutamine mäest, kuhu sa varem pole julgenud minna. Rattamatk Tartust Tallinnasse. Jutuajamine kellegagi, keda hindad. „Meie kogemused ja läbielamised moodustavad meist suurema osa, kui materiaalsed asjad,“ ütleb Gilovich. Sulle võivad su asjad küll väga meeldida – sa võid isegi mõelda, et nad on osa sinu identiteedist – aga nad jäävad sinust siiski eraldi. Samas, sinu kogemused ja omandatud oskused on päriselt ka osa sinust. Niisiis, miks valisin ma korteri asemel seljakoti? Kui sa avad korteriukse, näed sa oma esikut või tuba. Seljakott avab ukse aga kogu maailma – täpselt nende elamuste ja kogemusteni, mis meid õnnelikuks teevad. Seljakotil pole juuri, ta ei sõltu kohast, ta laseb minna ja istuda ühe diivani asemel mitmel. Ta laseb aknast välja vaadates näha kord kodutänavat, kord suurlinnatulesid, kord mägismaad. Ta laseb mul kohtuda inimestega, kes muidu kunagi mu korterisse ei satuks. Seljakotiga on kogu maailm üks suur korter.   Madlen                             […]
Veel viimased tunnid ja minutid ja sekundid.  777 …. aeeee… 2019? … veidi on veel aega! Ja selle aja täitmiseks pakun teile midagi väga eksklusiivset. No midagi täiesti värsket, nii värsket, et mitte keegi sellest veel Eestis midagi ei teagi. Tegelikult avaldati see eesti keeles alles umbes pool tundi tagasi! Suur tänu kiiretele ungarlastele.  Niisiis – see miski kätkeb ennast võimet panna teid sügavalt mõtlema, meenutama, avama südame, ühendama sõpruskondi, andma hoogu unistustele. Kõrvalnähtudena võib esineda naerupahvakuid ja pisaraid. Mis kõige tähtsam – see annab hea tõuke selleks, et 2019 tuleks elu parim. Valmis?  Mis nõidus see siis on? Leiad selle siit: https://yearcompass.com/ee/ Kliki “Download” ja prindi oma raamatuke välja (soovitan kahepoolselt, siis saad selle ilusti kokku voltida).  Kui on meeles, siis võid täitmise ajal teha ka pilti ning jagada koos hashtagidega nagu #yearcompass ja #wandersell ja üks teist saab uue aasta puhul armsa üllatuse osaliseks 🙂 Minu esimene uue aasta lubadus! Seniks aga… nägudeni uuel aastal!  Madlen […]
Mis on esimene sõna, mis sulle pähe tuleb, kui keegi karjub “Reee-iiiii-siiii-leeee”? Mida pakid kaasa ja mis häälega karjud, kui juhtub midagi ootamatut? Saa teada, millise ränduri geenid on sinu sees! Testima: […]
“Aga oled nüüd valmis mošeesse sisenema. Astute uksest sisse ja… esimese asjana märkad meest, kes kõditab teist meest helerohelise tolmuharjaga. “Oota, mida?!” hakkad naerma.” LOE EELMIST OSA SIIT. Tuleb välja, et kui mees satub tsooni, kus on lubatud olla ainult naistel, siis saab ta tolmuharjaga vaikselt suunata oma poolele. Või kui juhuslikult on mõnel naisel näiteks sall juustelt maha libisenud, siis onud ja tädid saavad harjakestega lihtsasti talle märku anda, et midagi vist on valesti. Vot sulle siis, aga võibolla nad pühivad vahepeal tolmu kah. Seekord räägin hoopis sellest, milline üks iraanlane või iraanlanna õigupoolest on. Niisiis. Juhul, kui ta ei aja kohalikke või turiste tolmuharjaga taga, teeb ta tõenäoliselt mingisugust muud tööd. Näiteks kaupleb turul viigimarjadega. Või keedab lambapeadest suppi ja serveerib riisi. Võibolla juhib ta metrood või villib roosivett pudelitesse. Sama hästi tohib ta korraldada ka tuure kõrbesse või pressida nurgapealses mahlabaaris apelsine. Igasuguseid asju võib üks iraanlane teha. Kui ta märkab tänaval turisti, vaatab ta talle kindlasti pikalt järele. Kui ta on piisavalt uudishimulik, siis tuleb juttu ka tegema. Või soovib lihtsalt mõnusat olemist. Kui iraanlasel on parasjagu tuju – ja enamasti tal seda on – siis kutsub ta võhivõõra endale külla ka. Enamasti kasutab ta selleks sõnu “chai, chai!” ehk “tee, tee!”. Siis peab võõras otsustama, kas ta tahab kohalikuga koos teed juua. Üldiselt teevad õigesti need, kes tahavad, sest siis näeb ka seda, kuidas üks iraanlane elab. Iraanlastele meeldib kostitada ja lahke olla. Selleks on neil koguni omaette sõna – taarof. See tähendab, et kui sulle midagi pakutakse, siis on kolm korda viisakas ära öelda. Ja siis asi ikkagi vastu võtta. Või siis mitte vastu võtta. Kõik sõltub sisetundest, sest iraanlased võivad lahkusega ikka väga kaugele minna. Pakkuda näiteks poejärjekorras, et maksavad sinu eest ka. Tuleb jälgida, kas asju pakutakse sulle tõesti südamest või lihtsalt n-ö moe pärast. Vahel on selguse mõttes iraanlasele hea öelda, et “ärme taarofi”. Näiteks siis, kui kaupmees sulle oma vaipa tasuta pakub. Ükski hea turist ei võta seda loomulikult puhta muidu vastu. Aga üks iraanlane võib sulle selle peale vastata, et “mees, ära ise taarofi”. Ja nii te siis jätkate kauplemist ja vaidlemist, aga vahepeal joote teed ja räägite perest ja lastest ja muidu ilmast. Need on väga muhedad jutuajamised, muideks. Niisiis, iraanlastele meeldib külaliste eest hoolitseda. Ja neile meeldib, kui sa õpid ära mõne kohaliku pärsiakeelse sõna või väljendi. Siis nad saavad omaette naeru mugistada, kui sa püüdlikult ja vale hääldusega midagi ütled, aga ühtlasi on see tee nende südamesse. Kellele siis ei meeldiks, kui sinu keele ja maa kohta nii palju huvi üles näidatakse? Iraanlased pole siin mingi erand. Ja ma pean sellest “chai-kultuurist” veel rääkima, sest see on uskumatult armas ja naljakas. Ükskõik kuhu sa ka ei läheks või mida ka ei teeks – eriti kui sa arvad, et oled ihuüksi – pistab keegi põõsast või aknast pea välja ja karjub “chai, chai!!!!”. Justkui hüpnotiseeritult järgid sa seda kutset, ja ei pea kunagi pettuma.   Madle […]
Teeme nüüd hoopis nii, et ma võtan su kaasa otse keset Teherani tohuvabohu. Ja jätan su sinna üksinda maha. Valmis? Lähme siis! PÕMM! Seisadki 26-kraadises soojas. Pilguta veidi silmi, sest päike on ere ja puhub kerge tuul. Tunned, kuidas higi niriseb mööda selga vaikselt alla, pea kuumab tumeda salli all. Jalas on sul pikad püksid. Seljas pikkade varrukatega lilleline hõlst. Kinnised jalanõud. “Tahaks jubedalt lühkareid,” mõtled veel korraks, enne kui igaveseks (okei, ainult Iraani ajaks) sellest mõttest loobud. Ei koori end niisiis paljamaks. Oled veidi valvel nagu uues kohas ikka. Kobad käega. Jah, telefon on taskus. Pass ja rahakott ligi. Vaatad enda ümber ringi – silm haarab kõike ja mitte midagi. Lõpmatu rodu autosid. Kõrged ärihooned, madalamad elumajad, tänavakauplejad, mahlabaarid. “Takso, takso!” kostub su kõrva. “Oi, mul on paelad lahti,” üritad neid kärmelt petta. “Midagi, mis riigiti ka ei muutu,” teed veel omaette tähelepaneku. Ohkad. Aga mis seal siis on? Eemalt paistab mustav sissepääs metroojaama. Sajad tunglevad inimesed kaovad eskalaatoritega maa alla nagu mutiurgu. Pühid käeseljaga otsmikult higi. Üle neljarealise tänava silmad rohelist parki, puude all lesivad kohalikud, peavad piknikku. Lehvitavad sulle, viipad vastu ja mõtled, kuidas nad sind juba nii kaugelt registreerisid. Päike on täna tõesti armutu, heledanahaliste õudusunenägu. Ehk on metroos jahedam? Vahet pole, kui su aju on kapsas, siis jalad võivad vabalt ka automaatselt käia. Mõtled, kas piletimüüja-tädi saab inglise keelest aru. Saab. Otsid telefonist sõbra saadetud kaardi metrooliinide kohta. Aga juba küsibki üks sõbralik ülikonnas onu, kas sul on abi vaja. “Ei, aitäh,” vastad ja märkad, et tal on tore kiilakas pea. Jätkad trügimist läbi rahvamassi. Burkad, sallid, piinlikkustundeta sind jälgivad silmapaarid. “Tere tulemast Iraani,” poetab mõni. Ja läheb vastust ootamata edasi. Kõik need pilgud. Kõik need head soovid. Tunned end veidi ebakindlalt. Kus ma nüüd õieti olen? Tuleb metroo ja rahvamass surub su iseenesest vagunisse. Mehed pakuvad naistele istet, märkad, et tegelikult on kõrvalvagun tervenisti vaid neile mõeldud. Istud nüüd kõval plastikust toolil, higised käed kleepuvad ümber koti, ja jälgid inimesi. Tõmbad end koomale, vabastad vanamemmele ruumi. Vaatad teda sama huvitunult nagu vaadatakse sind. Naeratad. Naeratab. Naerate. Otsustad järgmises maha minna. Jõuadki taas tänavale, kissitad silmi, märkad kõrgeid minarette. “Ahaa, õige koht!” patsutad endale tunnustavalt õlale, sest tahtsidki mošeesse minna. Ignoreerid teadlikult fakti, et tegemist oli juhusega. Mis muud, kui enesekindlalt edasi. “Nüüd peab veel aru saama, kuidas see süsteem siin töötab,” arutled pühamu ees endamisi ja otsustad esmalt jälgida, mida teevad teised. Tunned kerget müksu vasakus ribis. Vaatad alla. Pikkade inimeste värk. Naine burka varjust küsib, kas tahad mošeesse minna. Uhh. Naeratad jaatavalt ja analüüsid kiirelt peas, kas saad teda usaldada. Silmahelk. Kehakeel. Näokurrud, hääletoon. Nii nagu sadu kordi varemgi, teed otsuse poole sekundiga. Klapib. See võõras on usaldusväärne. Naine võtab su endale sappa ja teeb selgeks, et pead esmalt oma koti hoiule andma. Peas lööb helisema kerge häirekell. “Aga see on siiski mošee,” üritad end rahustada, kui koti koos kaameraga luugist sisse annad. Ja voodilina vastu saad. Vabandust, chador’i. Põrnitsed seda huviga, saputad lahti. Ongi. Voodilina. “Põnev, põnev,” mõtled, sest sul pole aimugi, mida sellega teha, aga burkaga naine tõmbab su endaga kaasa. Aitab chadori ümber. Tunned end nagu hatifnatt. Mõtled, kas burkaga naine teab, kes on hatifnatt. Aga oled nüüd valmis mošeesse sisenema. Astute uksest sisse ja… …esimese asjana märkad meest, kes kõditab teist meest helerohelise tolmuharjaga. “Oota, mida?!” hakkad naerma.   Madle   […]
Kuulad välisuudiseid ja kohutavalt ajab haigutama? “Aga õigele kodanikule pole sellised asjad igavad, kursis tuleb olla,” piitsutad ennast. Ja kuulad lõpuni. Leiad järjekordse reisiblogi? “Jeebus, jälle keegi kaagutab, kui tore on Austraalias või kui tore on Kasahstanis. Ma ei viitsi enam.” Olgem ausad – enamust meist tegelikult ei huvita, mis toimub Iraanis või Norras või mujal maailmas. Ja miks peaks? Kerid uudiseid ja loed ühtviisi sama emotsiooniga nii “KOHUTAV: Nepali maavärinas hukkus sadu inimesi” kui ka “PÄEVA NUNNUMEETER: Aastane põnn teeb ise kokasaadet”. Selle vahega, et viimasel juhul käib peas kerge “aww” moment küll , aga siis on seegi läinud. MIKS meid siis ei huvita? Ujutused, maavärinad, genotsiidid, mässud. Ilusad hooned, toidud, päikeseloojangud, hotellid. Meh. Hiirega klikid küll, aga kas peas ka päriselt klikib? Ütlen siiralt – julgelt üle poole oma elust pole ma tundnud mingit erilist sidet ühegi reisiblogi või ajakirjaga. Miks? On vaja emotsionaalset sidet. Näiteks loed pealkirja “Tadžikistanis sõideti kaks turisti surnuks”. Reageerid kuidagi eriliselt? Vaevalt. Proovime veel. “Tadžikistanis sõideti kaks välismaalasest jalgratturit surnuks”. Kas nüüd tekib mingi side? Kui harrastad ka ise jalgrattasõitu, siis jah. “Tadžikistanis sõideti surnuks kaks eestlasest jalgratturit”. You got the point. *Tegemist on näitega Muidugi, ei ole tarvis alati nii dramaatiliseks minna. Proovime poeetilisemalt. Miks on nii, et alati, kui keegi räägib näiteks Iraanist või iraanlastest, Nepalist või nepallastest, jään ma kohe kuulama? Aga enamus inimesi mitte? Sest… … nende soe tuul on paitanud minu põski ja sasinud juukseid. Nende paganama külm vihm on teinud mu läbimärjaks ja päike kõrvetanud juuksed heledaks . Nende silmad on kohtunud minu silmadega, nende naer on nakatanud naerma minu, nende pisarad toonud välja minu pisarad. Meie klaasid on kõlksatanud kokku ja meie sammud on kajanud samas rütmis. Ma olen kohtunud nende inimestega, näinud nende sisse, saanud osa nende rõõmust ja vaevast, näinud nende loodust, hinganud nende õhku. Mul on lihtne samastuda. Ma võin postitada ilusaid pilte. Üks pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna. Tore. Ilus. “Tahaks ka,” mõtled sa, kuid kui pole varem käinud või kui pole lähiajal plaanis minna, siis ei teki ka suurt emotsionaalset sidet. Ei peagi. Mida rohkem ma reisin, seda rohkem ma tunnen. Ma pole kunagi käinud Mosambiigis ja seega pole Mosambiik minu südames. Veel. Aga ehk oled sina seal olnud? Läbi sinu on Mosambiik ka mulle lähedasem. Meie südamed on justkui omaette järjest suuremaks ja detailsemaks paisuvad gloobused. Veel veidi aega tagasi minu omal Iraani polnud. Nüüd on see sinna joonistatud. Minu süda on Iraani võrra suurem. Aga üldsegi, milleks see postitus? Ma isegi ei tea seda autorit. Mul on muudki, millele mõelda. Näed, Donald Trump on endale uued trussikud saanud. Kas pole tore? Madle […]
“Eks sa helista siis ülehomme, kui tahad,” pakkus tema ükskõikselt. Nii ma oma viisale kahe päeva pärast järele läksingi. [Vaata eelmist osa SIIT].   Minu Suur Plaan nägi seega välja järgmine: Lähen Kõrgõzstanist Usbekistani. Taotlen muu hulgas Türkmenistani viisa. Lähen Türkmenistani ja tõestan neile, et mul on Iraani mineku luba. Lähen Iraani. Minu Reaalne Elu nägi välja selline: Läksin Kõrgõzstanist Usbekistani. Taotlesin muu hulgas Türkmenistani viisa. Ei saanud Türkmenistani viisat [loe seda pisarakiskujast lugu SIIT] Usbekistani viisa sai otsa, lahkusin riigist Kasahstani. Lendasin Kasahstanist Iraani. Teate seda loteriid, et kes sinu kõrval lennukis istub? Et kas on jutukas, kas on niheleja, kas on üliaktiivne, kas on laps – tavaliselt dikteerib see kogu lennu rütmi. Seekord potsatas minu kõrvale Iraani Kuulus Pianist, kes mulle terve lennu jooksul oma kontserditest videosid näitas ja sõrmega ekraanile osutades “piano” ja “vesi” korrutas. Rohkem sõnu tal inglise keeles meelde ei tulnud, aga see oli lausa mitu korda parem kui minu pärsia keel , seega bravo, ja lend läks ka kiirelt ja lõbusalt. Maandusime Teheranis ja ma pean tunnistama, et koos lennuki rappumisega tekkis ka mulle kerge surin sisse. Tajusin väga hästi, et ükskõik, milline mu aeg Iraanis saab olema, siis meelde jääb ta kindlasti. Ümberringi sättisid naised endale salle ja hijabe pähe, otsusekindlalt koukisin ka mina oma salli välja ja katsin sellega kohmakalt juuksed . “Kui kaetud ma pean olema? Kas juuksesalgud tohivad välja jääda? Mis juhtub, kui mul sall ära libiseb?” olid mu peamised mured. Kuulus Pianist kiitis mu väljanägemise heaks ja astusime lennukist maha. Kaks tundi hiljem. Olen kokku saanud oma Couchsurfingu hostiga. Oleme turul, sest mulle on vaja mingit katvamat asja, kui pikkade varrukatega pluus ja pikad püksid. Tagumik peab kaetud olema, kehakumerusi ei tohi rõhutada. Muide, kes ei tea, siis ma vihkan šoppamist 90% ajast, kummalisel kombel näis minu uus host olevat aga täiesti omas elemendis. Kauples ja sobitas värve, uuris materjale ja käis ühe müüja juurest teise juurde, mina surmtüdinuna tema sabas lonkimas. Õnneks jäid tee peale ka põnevamad asjad nagu toorete soolatud mandlite müüjad ja muud sedasorti tegelased. Mis mu esimene mulje Iraanist siis oli? Hea. Väga hea. Aga tunne oli küll selline, et oleks justkui tavalise jalgratta seljast üherattalise selga tõstetud ja öeldud, et “Sõida!”. Nii palju uusi reegleid, norme ja tavasid. Aga teate, mida mul tol hetkel polnud ja nüüd on?   Madle […]
„Kus sa siis ära käisid, Kesk-Aasias, jah? Noh seal vähemalt on vist üsna turvaline, pole nagu kuskil… Iraanis.“ „Ee, ma just tulin Iraanist…“ „Ahsoo…“ . Aitäh, et hoolite! Hakkasin saama murelikke sõnumeid, et kas Iraan mulle siis üldse ei meeldinud, et sellest vaid üks lugu on ilmunud (leiad selle SIIT ja soovitan selle taustainformatsiooni mõttes nüüd läbi lugeda). Mis ma siis selle peale kosta oskan? MA PARANDAN ENNAST, ausalt! Keegi, mitte keegi ei tohi jääda ilma sellest, kui absoluutselt vaimustav paik on Iraan! [… kui cheesy…] Iga hetk otseloomulikult EI OLNUD selline tunne, nagu oleks äsja jahedal õhtul kampsuni selga sikutanud , ja nendest kirjutan ka. Alustagem ausalt! Esimene postitus (või noh, teine, kes arvutada viitsib) tuleb sellest, mida sa pead tegema, et iraanlased sind üldse oma territooriumile laseksid. Nii et kui sa kohe üldse ei suuda enam tooli peal nihelemata püsida, siis hakka parem tegutsema, sest viisa saamisega saab seal tooli peal veel kannatlikult istuda ja oodata küll. Esmalt on sul vaja MAAGILIST koodi. Selle maagilise koodi sain mina SIIT. Kui kood käes, siis võib korraks tähistada . Kood käes? Siis tuleb sammuda lähimasse saatkonda (eestlaste puhul tuleks ujuda üle lahe Helsingisse]. Hakkas juba halb? Nii kiiresti? Ei usu. Aga igaks juhuks mainin ära, et kui saabuda Iraani suurejooneliselt läbi lennujaama, siis saab viisat taotleda ka koha peal , AGA sellega jääb ära ka kogu see ekstra lõbus siiberdamine mööda saatkondi ja pankasid . Rändamegi veidi ajas tagasi ja vaatame, kuidas toimus kõik see värk Kõrgõzstanis mõned kuud tagasi (on ju üsna suur tõenäosus, et sa kunagi sama läbi elad…. ja siis kuluvad nipid marjaks ära, hoho). Maagiline numbririda e-kirjana olemas, ärkasin kell 7, et jõuda seda printima (+ passikoopiat tegema) maa-alusesse tunnelisse. Niks-naks vajalikud paberid käes (veidi nutma-ajavas kvaliteedis küll), jalutasin õndsas rahus mõne kilomeetri kaugusel asuvasse saatkonda, kust mulle lahkelt selgeks tehti, et nüüd on vaja veel tõendit reisikindlustusest. Vantsisin siis sama targalt hosti juurde koju tagasi, printisin välja kolm lehekülge eestikeelset teksti (kust võis ka suurelt välja lugeda, et mu kindlustus enam ei kehti) ning lonkisin taas saatkonda, mille tädi oli lõunatama läinud . Aega aitas surnuks lüüa üks kohalik kirgiisi ärikas, kes ukse taga oma juba valmis viisat ootas. „Mis sa lähed Iraani? Teheran on üks mõttetu koht, ma tööasjus pean käima, aga hotellist välja ära parem astu,“ avaldas ta mulle. „Mul pole plaaniski hotellis ööbida,“ mõtlesin mina ja jätsin tema targa nipi kõrva taha panemata. Saatkonna-tädi tuli rahulikult jalutades, avas ukse ning nii saadetigi mind peagi Pakistani……………… panka 50 dollarit maksma, seejärel sain kolmandat korda saatkonna uksele koputada. „Viie päeva pärast võid helistada ja küsida, kas viisa on olemas,“ ütles tädi mulle rõõmsalt, et ma lõpuks ometi tema juurest selleks päevaks minekut teen. „Viie?!“ protesteerisin mina, „minu teada peaks see maksimaalselt kolm võtma.“ „Eks sa helista siis ülehomme, kui tahad,“ pakkus tema ükskõikselt. Nii ma oma viisale kahe päeva pärast järele läksingi.   Madlents […]
“Kui sa ei suuda otsustada, millist šokolaadi oma matka jaoks osta, siis osta mõlemad – võib juhtuda, et eksid ära ja vajad mõlemat.” Kuldsed sõnad, ma ütlen! 😀 Eglet olin enne Kesk-Aasiat näinud vist umbes kolmel korral oma elus, aga seda vaid päevani, mil ta mulle kirjutas, et on plaan matkama tulla. Mis mul sellise seltskonna vastu olla saab, eriti kui ainsaks erimeelsuseks saab šokolaadivalik 😀 Las Egle reisiraport räägib kõigest lähemalt! […]
Tegevuspaik: Kõrgõzstan „Kes tahab minu ja mu sõpradega homme ravimtaimi noppima minna?“ küsib üks tadžiki vanamees, kes tegelikult vist nii vana polegi. „Mägedesse? MINA!“ karjun veidi liiga erutatult, aga kindlustan endale sellega koha autos. „Ravimtaimed, ongi aeg midagi kasulikku kõrva taha panna,“ mõtlen uhkelt, kuidas ma hiljem külalistemajas oma tarkusi kõigiga jagada saan. Järgmisel päeval. Istume autosse. Mina, autojuht, tadžiki vanamees ja üks kohalik ema koos kolme lapsega. Tadžikk: „Teate, mu onu on Tadžikistanis kuulus ravitseja! Ta ravis isegi ühe vene oligarhi vähist terveks.“ Mina: „Ahah? Me korjame talle? Mis taime tal siis vaja on?“ Tadžikk: „Ma näitan sulle – ma olen temaga mitu korda kuude kaupa mägedes veetnud, küll ma juba tean!“ Mägedes. Tadžikk : „Hmm, ma arvan, et see ongi see!“ Mina : „Oled kindel?“ Tadžikk : „Jah, ma olen täiesti kindel!“ Asume varsi kokku ajama ja saame kokku paraja sületäie. Tadžikk: „Kuule, äkki sa saaksid sellest õiest pilti teha ja oma emale saata, küsida, mis taim see on?“ Mina: „Eee… ma arvan, et ta magab, meil on ajavahe? Ja eee… Meil Eestis minu teada pole sellist taime.“ Tadžikk: „Ahah. Okei… Nojah, nagunii ma olen täiesti kindel, et see on õige!“ Kõnnin eemale, et järsematest kohtadest lopsakamaid isendeid noppida, ja leian sarnase taime, kuid intensiivsema lõhnaga. Mina: „Kuule, kas seda võib ka korjata? On see millekski kasulik?“ Tadžikk: „Whoaaa, just seda me otsisimegi! JAA, see eelmine on ka hea, aga see on VEEL PAREM!“ Korjame paraja sületäie uusi ja PAREMAID taimi. Kõnnin taaskord eemale, sinna, kus kasvavad ilusamad eksemplarid. Leian ühe sarnase, kuid hulga tillema puhma taimi, mis lõhnab nagu enamasti ravimtaimed lõhnama peavad. Mina: „Mis see on?“ Tadžikk: „Las ma vaatan… SEE ONGI SEE!“ Mina: „Ahsoo… korjame siis seda?“ Tadžikk: „JAH, see on VÄGA HEA! Just seda mu onu vajabki!!!“ Kaks tundi hiljem. Auto on tuubil täis topitud head, väga head ja VÄGA HEAD ravimtaime. Tadžikk: „Tead, viimane kord, kui ma onuga mägedes käisin, siis ma olin 12!“ Madle: „Jep, selleks ei pea just kõige teravam pliiats olema.“ Tadžikk : „Halloo? /…/ Issand!“ Selgus, et ta peab kohe pealinna sõitma. Oli vapustav päev. Kui keegi tahab tuuri Kõrgõzstani mägedes taimede tundmaõppimiseks, siis ma võin vabalt sellega aidata. Lõpp.   Madlen ❤     […]
Oled alati unistanud reisimisest Kesk-Aasiasse? Stan-riigid võtavad silme eest kirjuks ja ei tea, kuhu oma vapustav nina pista ja jalg asetada? Tegin sulle asja lihtsamaks. Tee test ja saa teada, kuhu sobiksid kõige paremini! Testi end: SIIN!   Madlen <3 […]
„Seal on ilus, ausalt noh, ma seisin ikka päris lummatult nendes arhailistes linnades,“ rääkisin elevil häälega ja kiitsin takkaotsa veel kohalike külalislahkust. „Kas seal on siis turvaline reisida? “ ehmatas mu vestluskaaslane, noor tüdruk Kõrgõzstanist. „Kõik mu sõbrad räägivad, et see pole koht üksinda avastamiseks.“ „Mis koht?“ olin veidi segaduses, kuigi vastus sai olla vaid üks. „Usbekistan, noh,“ rehmas tema. Järgneva paari minuti jooksul üritas neiu mulle selgeks teha, mis konfliktid, protestid ja sõda Usbekistanis kõik käib. Sõbrad olla rääkinud. Argument, et käisin hiljuti pea terve riigi üksinda läbi ja ei näinud midagi ohtlikku, ei veennud teda. Eriti. Ei, see olevat ikkagi dangerous. Mis täpsemalt, jäigi mulle veidi selgusetuks, sest ega tema sõbradki pole sinna oma nina pistnud. Loomulikult mitte, milleks hakata riskima. [Muide, Usbekistan on üks turvalisemaid riike, kus ma üldse kunagi viibinud olen. Väärt igat kulutatud sekundit, vaata SIIT.] Kui palju stereotüüpe on aga meie peas? Kui palju mõttemustreid? Ja kust need kõik tulevad, kuidas kinnistuvad, juurduvad, muutuvad mingiks üldiseks, vankumatuks tõeks meie sees, mille päritolu ja õigsuse üle me kunagi pikemalt ei mõtle. Asjad lihtsalt on nii. „Seal on ohtlik.“ „Ma pole selleks töökohaks piisavalt hea, ma ei hakka isegi kandideerima.“ „Reisimine on rikastele, mina ei saa seda endale kunagi lubada.“ „Tüdrukud mängivad nukkudega, poisid autodega“. „Juba mu vanavanaema oli matemaatikas kehv, mis minagi siis pingutan, asi on geenides.“ „Ma pean piima jooma ja liha sööma. Kui ma seda ei tee, jäävad mu kondid nõrgaks.“ „Reaalteadus on see õige teadus, humanitaaria on mingi tilulilu.“ „Viisipidamine on kaasa sündinud, seda pole võimalik õppida.“ „Mõned on sündinud esinejaks, mõned mitte. Asi on iseloomus.“ „Mina ei saaks sellega kunagi hakkama.“ „Tema on minust vanem, järelikult targem.“ „Mina olen vanem, järelikult olen targem.“ Kui palju taolisi mõtteid meie peadest igapäevaselt, täiesti märkamatult läbi lipsab? On need üldse meie mõtted? Või on keegi teine need meile pähe pannud ja teinud seda nii osavalt, et me arvamegi, et need on meie oma targa aju poolt loodud? Paraku oleme aga meie lõpuks need, kes nende juhiste järgi käituvad, mööda nööri käivad. Saamata aru, kelle järgi me siis lõppude lõpuks elame. On need vabandused, miks millegi nimel mitte pingutada? Laiskus vaadata kaugemale, mõelda, analüüsida, seista endaga vastamisi? Lihtsam on asjad justkui raamatud esikaane järgi kastidesse jaotada, klassifitseerida, kontrollimata tegelikult seda, kas raamatu sisu läheb kastiga kokku. Kui sa kuuled enda sisemist häält kuulutamas midagi kui vankumatut tõde, siis peatu hetkeks ja mõtle sellele, kust see informatsioon sinu sisse on saanud. Kas see on päriselt sinu mõte või on see pärit väljastpoolt? Kui sa kohtad kedagi esimest korda, siis peatu hetkeks ja mõtle sellele, et tegelikult ei tea sa temast mitte midagi. Sa seisad vastamisi rassi, soo, vanuse ja riietusega. Aga sa ei tea temast midagi. Need on vaid kallutatud seosed, mis sinu pähe hüppavad – meie aju armastab kõike kategoriseerida –, kuid need kitsendavad sinu elu. Kõikide eelduste, stereotüüpide ja kategoriseerimistega limiteerime iseendi elu. Piiritleme seda, jätame end ilma võimalustest minna sügavuti, avastada uusi aknaid, uusi võimalusi. Muudame oma maailma väiksemaks. Jätame end ilma võimalustest, mis võiksid muuta meie elu. Või teiste. Vahel on vaja õppida. Et siis unustada ja uuesti õppida.   Madlen ❤   […]
Aastad: 2017 ja 2018 Aasta kokkuvõte 2022 Selle aasta esimene ja päris kindlasti viimane postitus siin, et päästa see lehekülg hinge vaakumast, nagu lubatud. Kuigi ega keegi teine peale mu enda (ja võibolla teise Puugi) sellest lubadusest midagi ei teadnudki. Mis saaks olla parem postitus, kui aasta kokkuvõte? Üks mu Maroko sõber arvas, et kuna tema postitab kord nelja aasta jooksul, siis… by wandersellid detsember 31, 2022detsember 31, 2022 Kuidas hakata merekaruks Nüüd, kus veidi aega on merel olemisest möödas, hakkavad sümptomid ka hajuma. Maapind ei kõigu enam jalge all. Kohvi valan tassi juba nagu vanasti, see tähendab, et mitte napilt üle poole – noh, et lainetusega maha ei loksuks. Kodus omletti tehes ja pannilabidat (pelivänta) maha kukutades ei käi esimese mõttena läbi, et „oeeeh, vaene magav… by wandersellid juuli 8, 2021juuli 8, 2021 Ootamatud kohad, kust ma end leidnud olen Sõbranna saatis mulle hiljuti homeeriliselt naerdes pildi, mis mulle küll alguses arusaamatuks jäi. See tähendab, et ma sain aru, et pildil olen mina (isegi hea algus, eks?). Aga seda, et kus ma olen ja miks ma seal olen… selleks läks ikka mõni hetk aega. Sellest ajendatuna võtsin ette oma vanad läpakad ja kõvaketta ja otsisin… by wandersellid märts 20, 2021märts 20, 2021 Kuidas reisida Kasahstanis Kasahstan on riik neile, kes armastavad matkamist ja mägesid, steppi ja avarust, kaamleid ja hobuseid, ratsutamist, metsikut loodust, nõuka-aja jäänuseid segatuna Kesk-Aasia müstikaga. Aga ka modernseid linnu ja tänapäevaseid mugavusi. Riigis reisida on üldiselt turvaline, ka üksinda ja naisena. Asukoht: Suurim merepiirita riik maailmas. Piirneb Venemaa, Türkmenistani, Usbekistani, Kõrgõzstani ja Hiinaga ning ulatub loodusgeograafilisse Euroopasse. Riigist läände jääb Kaspia meri, otsest väljapääsu maailmamerele Kasahstanil aga ei ole.. Rahvaarv: ca 18 miljonit Pealinn: Astana Keel: Kasahhi. Palju kuuleb ka vene keelt, mida osates saab igal pool vabalt hakkama, noored oskavad üldiselt vähemalt baastasemel inglise keelt. Hätta sattudes päästab alati kehakeel, ja muidugi – naeratusega jõuab alati kaugele! Inimesed: Abivalmid, ääretult sõbralikud ja uudishimulikud. Pole ime, kui sind kutsutakse koju/jurtasse teed jooma või lõunat sööma. Raha/hinnad: Rahaks on Kasahstani tenged (KZT). 1 eur= 400 tenge (juuni 2018). Hinnatase on võrreldes Eestiga üldiselt odavam: transport väga odav, toidukaupade hinnad pisut odavamad (alkohol, suitsud ja magusad asjad väga palju odavamad), majutus ka veidi odavam (hostelid). Üldine hinnatase on kallim, kui  naaberriigis Kõrgõzstanis. SIM-kaart: Kohaliku numbri saab osta sõltuval pakkujast üsna odavalt. SIM-kaarti saab osta praktiliselt igalt poolt, nii poodidest kui ka tänavamüüjatelt. Viisa: Eestlased saavad Kasahstanis veeta kuni 30 päeva viisavabalt. Seejärel tuleb hankida kas viisa või ületada mõne naaberriigi piir: lihtsaim viis on minna Kõrgõzstani (kuni 60 päeva viisavabalt). Piiriületus pole midagi kontimurdvat ning soovi korral võib kohe ka tagasi tulla – 30 viisavaba päeva hakkab taas kehtima. Söök: Traditsiooniliselt süüakse palju lihatoite, sh hobuseliha. Kohvikutest/restoranidest leiab lisaks kohalikele toitudele kõike (suuremates linnades), alates sushist kuni pitsadeni. Peamiseks tänavatoiduks on „shaurma“, Kasahstani kebab. Suuremates poodides leidub kõike. Turult leiab hea hinnaga värsket kraami aastaringselt. Transport Lennuk: Kasahstani saab tulla lennukiga kas Astana või Almaty lennujaamadesse, lisaks pisemad lennujaamad. Marshrutka/buss: Riigisiseselt on üks tavalisim transport marshrutka ehk minibuss, mis on väga odav. Marshrutka hinnad sõltuvad vahemaast, näiteks Almatyst Kõrgõzstani pealinna Bishkekki sõites tuleb maksta 1500 tenget. Sõiduk vurab teele, kui kõik istekohad on täis (seda ka shared taxi puhul) – see tähendab, et vahel peab veidi ootama. Almatys on ühistranspordiks peamiselt bussid, pileti eest tuleb maksta 150 tenget, kui sul on bussikaart, siis 80. Väga kasulik veebileht ja äpp on: 2GIS (www.2gis.kg) mis töötab lisaks Almatyle ka näiteks Astanas ja Shymkentis. Äpp töötab ka siis, kui oled offline, ja sealt saad sihtkoha sisestades täpselt vaadata, mis bussi peaksid võtma ja mis on selle marsruut. Lisaks erinevad söögikohad, baarid jms. (Shared) taxi: Suuremate linnade vahel sõidavad ka n-ö jagatud taksod, mis on marshrutkast küll veidi kallimad (maksad istekoha eest), kuid mugavamad ja kiiremad. Rong: Kõige mugavam ja levinuim transport Kasahstanis – pikkade vahemaade tõttu on sageli tegemist ka mitu päeva-ööd sõitvate rongidega, kus saab magada. Hinnad sõltuvad vahemaast ja rongist ja istekohast (uus või vana, kiire või aeglane, istumine või magamine). Nt. Shymkent -> Taraz (4-5 h, uus rong, kupee) = 1500 tenget. Aktau -> Shymkent (42 h, vana, magamine, platzkart) = 5200 tenget. Majutus: Leiab nii väga uhkeid hotelle, tagasihoidlikemaid hosteleid ja mugavaid kodumajutusi, telkimine on paljudes kohtades lubatud, CouchSurfing töötab. Hostelite hinnad jäävad keskmiselt 5-10 euro vahele. Loodus: Kasahstan on suures osas täis avarat steppi, kuid leidub ka kõrgeid mägesid, eriti riigi lõuna osas. Kasahstanist leiab mägijärvi, hulga jõgesid ja liustikke, matkaradasid. Kaevandatakse mineraale, naftat ja gaasi. Kasahstanis asuvad maailma ühed suuremad uraani, kroomi, plii, tsingi ja mangaani varud, märkimisväärsed on ka vase, söe, raua ja kulla tagavarad. Kliima: Kontinentaalne. Soojad suved, külmad talved. Astana on maailmas teine kõige külmem pealinn (esikohal Mongoolia pealinn Ulaanbaatar). Parim aeg külastamiseks on kevad ja sügis, kuid talv pakub häid võimalusi mäesuusatamiseks, suvekuumuse eest saab põgeneda aga jahedamatesse mägistesse piirkondadesse.   Madlen ❤   […]
Mida kauem ma Kesk-Aasias olen, seda rohkem ma seda kanti armastan. Täitsa armunud, noh. Ja naljakas on mõelda, et enne siia tulekut ei teadnud ma mitte midagi. Hüppasin ikka üsna tundmatusse sohu ja võitlesin ärevusega, aga mis sa teed, kui tunne oli õige. Et just Kesk-Aasiasse pean minema, nüüd ja kohe. Täna räägin veidi Kasahstanist. Kui keegi küsiks, mis mulle seal siis kõige rohkem meeldib, ei oskakski ma kuidagi üheselt vastata. Kui ma jaanuaris seal olin, siis noh, elasin kergelt üle külmavapustuse, loe seda SIIT. Nüüd on aga seal soe ja mõnus. Kuna ma jumaldan kõige enam igapäevaseid hetki, siis – las pildid räägivad ise, miks see riik on minu sisse pugenud ja enam välja ei tule. Ma küll ei mäleta, et oleksin mõnda tõelist Nõia-Ellat kohanud, kes minu poole posinud oleks ja ussirohtu sisse söötnud , aga tundub, et keegi on ikkagi võlukepikesega minu poole viibanud. Pildilt pole näha, aga teisel pool seda sood asub üks jurta. Seal elabki nõid. Keset mägesid ja kaugel tsivilisatsioonist peibutab ta inimesi üle kogu maailma – näed, isegi tüdruk Costa Ricalt on tema juurde tulnud. Stepis olles näed kaugele, aga tegelikult vaatad samal ajal iseenda sisse. Ehk mõjub hoopis kaamelile silma vaatamine ohtlikult? Või sai saatuslikuks hoopis selle maagilise udu sissehingamine 3000 meetri peal? Mis on küll peidetud selle toidu sisse? Kas üks järv saab ilma võlukunstita üldse nii mürkroheline olla? Ehk teab hoopis see hobune kõikidele küsimustele vastuseid? Kasvas ta ju üles kesk avaraid mäestikke, tuuli ja päikest. Tegelikult on vastus alati üks ja seesama. Kes see muu mind ikka võlub, kui inimesed, kellega kõiki neid maagilisi hetki jagada! Õnn on tõeline vaid jagades.   Madle ❤ […]
Täna oli maailma kõige halvem päev Ja ära isegi ürita mind veenda, et Igas päevas on midagi head Iga hetk õpetab sulle midagi Iga asi on millekski hea See ei vasta tõele. Sest kui sa vaatad lähemalt, Maailm on üsna isekas ja õel koht. Isegi kui Natuke headust leidub alati Rahulolu ja rõõm ei kesta igavesti. Ja pole tõsi, et See kõik on sinu peas ja südames Sest Tõelist õnne saab omandada Vaid siis, kui sind ümbritsev on hea Pole tõsi, et headus eksisteerib Ma olen veendunud, et nõustud Kõik on minu kontrolli alt väljas Ja sa ei kuule mind kunagi ütlemas Täna oli väga hea päev. *Nüüd loe alt üles.  Kui palju saab sõnadega öelda ja kui palju erinevaid tõlgendusi saab igale loetud sõnale külge pookida. Kui palju haiget saab sõnadega teha, kui palju rõõmu saab sõnadega luua. Mida tunned siis, kui keegi teeb sulle komplimendi? Kirjutab headust täis kirja? Või ütleb halvasti, räägib taga? Kritiseerib asjata? Sõnad ei maksa midagi, aga nad panevad maksma. Kellegi päeva. Kasuta neid targalt. **Selleks, et valida enda päeva vaid selliseid sõnu, mida sa ise tahad, kiika SIIA.** Madlena ❤ […]
Minu Facebooki kaanepilt on Austria mägedest, tehtud aasta tagasi. Mina, piknikulaud ja pilvemeri. Klassika, noh. Mulle meeldib see pilt väga, kuid sõber, kes seal kandis elab, andis vaid kerge peanoogutusega märku, et jah, on kaunis küll. Ei mingit „ahhhh, NII ILUS!“ reaktsiooni nagu oli minu sees. Kaugel sellest. Jäin ükspäev mõtlema, et kui paljudel meist on kaanefotoks või profiilipildiks midagi välismaalt, oma reisidest. Kiire otsing andis tulemuse, et noh, ikka väga paljudel. Miks siis? Tundub, et kaldume alati tahtma midagi, mida meil endal ei ole. Midagi, mis on uus, eksootiline ja huvitav. Aga teise riigi loodus, vaatamisväärsused, isegi inimesed on sealsete elanike igapäev. Ei midagi erilist, mis paneks ahhetama või südame kiiremalt põksuma. Kõik, mis meil endil on, näib justkui igapäevane (igav) asfalttee. Üksluine, tavaline, nii peabki olema. Käisin Iraanis ringi ja õhkasin pea iga nurga peal, kui vapustav kõik on. Kui õnnelikud on need inimesed, kes saavad elada keset kauneid iidseid tänavaid. Külastasin imeilusaid mausoleume. Kõik kuulsad, kõik uhked, kõik n-ö „pead-külastama“ listis. Ja teate, mis ühel hetkel juhtus? Ma ei suutnud enam ilu ja detaile näha. Uhke värk küll, aga olgem ausad, see on ju lihtsalt üks järjekordne mausoleum. Järjekordne mošee. Järjekordne kosk, järjekordsed mäed. Ühel hetkel ei märka me enam pisiasju, sest ootame midagi suuremat. Arhitektuur, mis enne ahhetama pani, on saanud igapäevaseks. Mul on vaja midagi suuremat, midagi erutavamat. Kõik on muutunud asfaltteeks. „Sa pead kindlasti külastama seda, seda ja seda kohta,“ teeb sõber mulle listi ja mul on tunne, et parema meelega istuksin kodus ja vaataksin filmi. Ma ei näe seda, mis on, vaid seda, mida pole. Aeglane reisimine on see, mis päästab „järjekordne-miski-sündroomist“. Tahan, veedan 12 tundi väljas vaatamisväärsusi uudistades, tahan, olen õues vaid mõne tunni ja ülejäänud aja loen kuskil raamatut. Aga alati ei aita see ka. Tahaks hoopis oma kööki, oma rutiini, lihtsalt olla. Nendel hetkedel tulebki lihtsalt olla. Ning mõista, et ilu peidab end detailides. Igapäevastes väikestes asjades.   Madlena […]
Liinat pole ma ise kunagi oma elus kohanud. Noh, võib muidugi juhtunud olla, et viibisime samal ajal samas kohas, möödusime teineteisest tänaval või ostsime samast poest saia, aga mitte teadlikult. Usun, et nii mõnelegi teist on ta aga siiski näiteks Õhtulehe vahendusel tuttav. Või tema blogi. Või noh, päris elu. Olgu kuidas on – tegemist on ühe ääretult inspireeriva inimesega, kellest võiks teha lausa kümme reisiraportit. Ise tutvustab ta end oma blogis nii: “Mina olen Liina ja üheks minu suurimaks kireks on reisimine. Olen oma 27 eluaasta jooksul käinud 70 riigis ja pikemaks ajaks peatunud Hispaanias, Brasiilias, Puerto Ricol ja Sitsiilias. Miks ma reisin? Ma arvan, et reisimisest on praeguseks saanud (heas mõttes) minu sõltuvus. Vaevalt olen ma jõudnud tagasi Eestisse, kui juba liiguvad mõtted uute reiside suunas. Tavaliselt reisin täiesti üksinda – sest kummalisel kombel meeldib mulle see väga.” Madlents ❤   […]
Aasta: 2018 Kuidas ühe ööpäevaga võsas patareisid laadida Ma ei tea, kuidas teiega, aga minu arust on augustikuu üks parimaid aegu aastas, et spontaanselt, ilma järgi, kusagile võssa ronida. Võib muidugi olla, et sa pole viimased 20 aastat kusagil telkinud, või oled üldse noorem, kui 20, või polegi lihtsalt kunagi telkinud. Olgu kuidas on, august 2020 ei tule enam kunagi tagasi, seega parem… by wandersellid august 22, 2020august 22, 2020 TESTI END: kuhu peaksid sel suvel Eestis reisima? [wp_quiz id=”4616″] by wandersellid juuni 18, 2020juuni 18, 2020 BUCKET LIST ühele (ehk kuidas end üksinda väga elus tunda) Sure kogemustega, mitte unistustega. “Tunnen elus end,” vastan sageli, kui küsitakse, miks ma teen seda või toda. Ja tihti on need see või too nii pagana lihtsad teha ja nii võimsad tunda. Allpool leiduva listi tegin ma tegelikult endale, sest paadunud reisifanaatikuna tundsin end tänases maailmas kui… kärbitud tiibadega lind. Loetelu lõpetades sain aru, et… by wandersellid märts 21, 2020märts 21, 2020 Kuidas reisida Iraanis Iraan on riik, mida paljud kardavad. Ära sina karda! Tegemist on tõesõna maalapiga, mis paneb sind ahhetama oma ilu ja mitmekesisusega, maailma kõikse külalislahkemate inimeste ja ääretult põneva ajalooga. Iraan röövib südame, paneb nägema suurt pilti ja vastupidiselt tavalisele lääne meedia arvamusele on seal üldiselt turvaline reisida. Asukoht: Riik Lähis-Idas, piirneb Aserbaidžaani, Armeenia, Türgi, Iraagi, Türkmenistani, Afganistani ja Pakistaniga. Põhjas avaneb Iraan Kaspia merele, lõunas Pärsia lahele. Rahvaarv: ca 81 miljonit Pealinn: Teheran Keel: Pärsia keel. Noored oskavad üldiselt ka mingil tasemel inglise keelt. Hätta sattudes päästab alati kehakeel, ja muidugi – naeratusega jõuab alati kaugele! Inimesed: Väga, väga külalislahked, abivalmid, ääretult sõbralikud ja uudishimulikud. Religioon: islam (ametlik) Raha/hinnad: Rahaks on rial (IRR), 1 eur = ca 50 000 rial (aprill 2018). PS. Kuna riigi majanduslik olukord on hetkel ääretult heitlik, siis võib ka kurss üsna dramaatiliselt muutuda. Samuti tee kindlaks, et sul on riiki minnes kaasas piisavalt sularaha, turistidele on selle väljavõtmine tehtud põhimõtteliselt võimatuks. Tegelikult on Iraanis kasutusel topeltsüsteem, mis vajab veidi harjumist. Ametlikult on rahaks küll rialid, kuid kohalikud kutsuvad neid enamasti “tomaniteks”, mis tähendab, et nad eemaldavad ühe nulli. Nt 10 000 riali on 1000 tomanit. Seega tee alati kindlaks, kas hinnad on poodides või restoranides kirjutatud rialites või tomanites!. SIM-kaart: Kohaliku numbri saamine võib osutuda veidi keeruliseks, kuid pole võimatu. Lihtsaim on küsida kellegi kohaliku abi, kes saab kasutada enda passi, et sulle sim-kaart osta. Välismaist passi ei pruugi elektroonilised süsteemid lihtsalt aktsepteerida. Viisa: Eestlased vajavad Iraanis veetmiseks viisat, mille saab tavapäraselt taotleda 30 päevaks, võimalik on koha peal pikendada. Viisa peab olema passis enne riiki sisenemist, välja arvatud juhul, kui saabutakse lennujaama – sellisel juhul saab viisa taotleda koha peal. Suureks plussiks Iraani puhul on see, et kui viisa juba passis, võib riiki siseneda kolme kuu jooksul. Lähim saatkond Eestile asub Helsingis.  Riietus: Iraanis kehtivad riietumisele teatud reeglid, mida tuleb järgida, vastasel korral tuleb probleeme moraalipolitseiga. Naine: Juuksed peavad olema kaetud. Kehakumerusi ei tohi rõhutada, samuti tuleks jälgida, et kantaks pikki varrukaid ja vähemalt tuunika pikkusega pluusi. Õlad peavad olema kaetud. Turistidele on reeglid pisut leebemad, kuid ei maksa liialt eksperimenteerida. PS. Juuksed peavad olema kaetud juba lennukist välja astudes! Ujuda tuleb samuti pikkades riietes, välja arvatud mõned privaatsed rannad lõuna-saartel. Sisenedes mošee-kompleksidesse tuleb end lisaks kata chadoriga, voodilina meenutava ürbiga. Selle saad koha pealt tasuta kasutamiseks. Kas sa pead kandma hijabi ka siseruumides? Kui tegemist on avaliku kohaga, siis JAH, kui kodu, siis üldiselt ei. Mees: Keelatud on lühikesed püksid. Söök: Traditsiooniliselt süüakse palju (lamba)lihatoite, populaarseimad on šašlõkk/kebab. Lisaks suurepärased supid ja hautised riisiga, värske kala. Kohvikutest/restoranidest leiab lisaks kohalikele toitudele kõike (suuremates linnades), alates sushist kuni pitsadeni. Ole siiski valmis, et näiteks pitsa valmistatakse “iraani moodi” ehk tomatikastme asemel on lisakiht liha. Suuremates poodides leidub kõike, turult leiab hea hinnaga värsket kraami aastaringselt. Snäkkidena süüakse palju pähkleid, juuakse teed. Kohvikus kohvi tellides ole valmis, et sellega võib kaua minna. Müstika, mida ma lahendada ei suutnudki 😀 Transport Lennuk: Iraani saab tulla lennukiga kas Teherani või pisemate linnade kaudu. Lisaks saab Iraanis teha üsna taskupäraseid siselende näiteks lõunas asuvate saarte ja pealinna vahel. (Shared) taxi: Suuremate linnade (ja piiripunktidesse) sõidavad n-ö jagatud taksod, mis on küll veidi kallimad bussist (maksad samuti istekoha eest), kuid üldiselt kiiremad. Buss: Tavapäraseim liiklusvahend saamaks punktist A punkti B. Odav ja mugav, alati pakutakse bussis ka juua ja kerge snäkk. Võimalik on valida tavaliste ja n-ö VIP busside vahel – hinnavahe pole kuigi suur ja seega soovitan valida VIP bussi, kui tegemist on näiteks pika öise reisiga. Istmed on VIP bussis ääretult mugavad ka magamiseks. Rong: Rongiliiklus eksisteerib samuti, kuid bussid käivad oluliselt tihedamini. Majutus: Leiab nii väga, väga uhkeid hotelle, kui ka hosteleid, millest odavaimad on umbes 10 dollarit. Telkimine on enamikes kohtades lubatud. CouchSurfing töötab, kuid pole valitsuse poolt soositud. Loodus ja majandus: Iraanis on kõike alates merest lõpetades kõrbe ja mägedega, seega sõltub ka kliima väga palju asukohast. Iraanis on mõõdetud maailma üks kõrgeimaid temperatuure, 54 kraadi Celsiust, kuid mägedes võib seevastu olla väga külm (kõrgeim tipp ca 5600 m). Nafta- ja gaasiriik. Parim aeg reisimiseks on aprill -> juuni.   Madlena ❤ […]
Kes ei tahaks teada, kui palju Madlet temas on? Ma tean, et kogu maailm on vaid seda postitust oodanud, ja siit ta lõpuks tuleb ka! 😀 Tee test ja rahulda oma taltsutamatu teadmisjanu. TESTI TEGEMA: SIIN!   Madlents ❤ […]
“Me kogume raha laste…,” astus mu juurde noor tumedapäine kasahhi tüdruk. Viskasin talle kiire pilgu, teesklesin välismaalasena, et ei saa temast aru ja astusin maanteele. “Tahaks varju, tahaks koju jõuda, tahaks süüa,” mõtlesin hammastega jäätist avades, kuid katse ebaõnnestus ja see ajas mind vihale. Ma polnud too päev midagi jõudnud süüa ning kell oli juba neli pärastlõunal. Jumal tänatud, et see paganama foor just nüüd roheliseks läks. Põgenesin kärmelt teisele poole teed. Ma pole end enam ammu nii halvasti tundnud kui tol õhtul. Mulle jõudis (jälle) kohale, kui kergelt on võimalik teiste inimeste elu muuta. Ja kui kergekäeliselt me seda ei tee. Kuidas iseenda tühised vajadused on esiplaanil, nagu jäätis või päikesevari, väikesed asjad, mis tunduvad olulisemad kui see, et keegi kasvõi ära kuulata. “Aga noh, toetaks ju küll, aga viitsin ma jee neid münte siin palavas kotipõhjast otsida, selle ajaga jõuab foor ka punaseks minna,” mõtlesin ma tol hetkel, “pealegi, kogu aeg keegi tahab midagi.” Pagan, Madle? Peaaegu aitamine võrdub täpselt sellega, et ei aidanud. Üldse. Kui tihti jätame midagi lihtsat teiste või iseenda heaks tegemata? Kui palju kordi ütlesid kellelegi PEAAEGU komplimendi? Kui palju kordi hoidsid telefoni käes ja PEAAEGU helistasid? Kui paljudele reisidele sa PEAAEGU läksid? PEAAEGU pakkusid end appi? PEAAEGU oma arvamust avaldasid, aga hoidsid siiski oma suu kinni? PEAAEGU tulid töölt ära, aga tegelikkuses tiksud ikka edasi? PEAAEGU kandideerisid huvitavale erialale? Kui paljudele üritustele panid end kirja, aga kohale ei jõudnudki? =  kulutasid oma aega ja energiat vaid kõigest sellest mõtlemisele, aga tegid 0% neist teoks. Milline oleks sinu elu, kui kõik need peaaegu-d oleksid nüüd listis ‘tehtud’? Kujutle, et ärkad igal hommikul üles ja su pangakontol on 18 400 eurot. Sa võid teha selle rahaga mida iganes, aga päeva lõpuks on see kadunud. Ükskõik, kas kulutasid seda või ei. Järgmisel päeval saad sa uuesti 18 400 eurot. Mida sa selle rahaga teeksid? Iga päev kantakse sinu elukontole 18 400 sekundit. Me ei raiskaks seda kunagi mõtlematult, kui see oleks raha. Miks me käitume nii aga ajaga? Kui sa aega raiskad, ei saa sa seda enam kunagi tagasi. Aega ei saa koguda, aga sa saad seda kulutada. Kui sa aega ‘peaaegu’ millegi tegemiseks kulutad, võrdub see raiskamisena. Sa saad alati juurde teenida rohkem eurosid, kuid mitte aega. Kolm päeva hiljem kõndisin sõbraga tänaval. Olime sügavas jutuhoos ning teel kiirelt sööma, et siis bussijaama joosta. Meid peatas noor tumedapäine kasahhi noormees. “Me kogume raha laste…,” alustas ta, “jaoks fondi, nendele kõige väiksematele, kes haiglas oma elu eest võitlevad,” ütles ta. Pöörasin oma mõne päeva taguse “peaaegu” -> “tehtuks”. Ma pole end enam ammu nii hästi tundnud, kui tol hetkel. Aga kui palju on neid peaaegu-sid, millele enam teist võimalust ei anta? … Loe ka *kuidas ühe sekundiga oma elu muuta* SIIT Ja *kõige raskem eksam, mille me kõik läbima peame* SIIT   Madle ❤   […]
Joshi kohtasin esimest korda Kõrgõzstanis ja see oli minu jaoks natuke valus esmatutvumine. Mul oli hääl totaalselt ära, istusin hosteli köögis ja jõin kurvalt ingveriteed. Järsku astus sisse keegi väga habetunud kutt, sirutas terekäe, ütles, et tema on Josh. Ma vastasin samaga, välja arvatud see, et ma ei ole Josh ja ka see, et tegelikult ma ei suutnud oma kurguga üldse midagi öelda. Aga raskeks tegi olukorra hoopis fakt, et ma mäletan, et ta küsis siis veel midagi totaalselt loogilist ja ma tahtsin nii väga teha üht sarkastilist nalja, AGA MA EI SAANUD. Kujutate ette mu piinu? 😀 Jah, valus, valus hetk. Tegelikult on Josh aga see inimene, kes mind oma loo ja olekuga väga palju inspireeris. Kui ma ükspäev otsustan jalgrattaga maailma avastamist jätkata, siis võib selles üsna kindlalt just teda süüdistada. Seega, siit tuleb REISIRAPORT number kaks! Loe ka esimest – piloodist, kes hääletas lennukitele – SIIT.     Madle ❤ […]
Aasta: 2018 TESTI END: kuidas käitud, kui koroona reisile kriipsu peale tõmbab? [wp_quiz id=”3968″] Jaga testi sõpradega ja saa teada, kes nemad on! by wandersellid märts 16, 2020märts 16, 2020 Tee järgi või jää koju: need viis Eesti naist näitavad, miks on just sinu eas parim üksinda reisida Need on Eesti naised, kes ei hooli vanusest, võtavad selga seljakoti või haaravad kätte kohvri, lükkavad ukse lahti ja asuvad maailma avastama. Üksinda. Sünniaasta passis – keda see huvitab! Sirutavad terekäe võõrale, õpivad kohalikke keeli, võitlevad end läbi mägede ja pealetükkivate taksojuhtide ja kogevad mõne päevaga rohkem, kui teised terve aastaga. “Sa ei ole halb… by wandersellid märts 8, 2020märts 8, 2020 Sätid juba vaikselt reisu peale? Vaata Suletud Ringi keskkonnateadlikke reisinippe, mida jumaldab ka su rahakott Kes meist poleks kunagi ohanud, kui lennuki käsipagasisse ei saa võtta nii palju vedelikke, kui tahaks? Lihtsalt ei mahu, tee või tina. Aga kui šampoonipudeli asemele pista kotti hoopis selle tahke vend ja sama teha deodorandiga? Pakendi kokkuhoid. Tooted kestavad kauem. Aitad ennast ja aitad ka seda palli, millel elame. Puhtasse loodusesse tahame ka tulevikus… by wandersellid veebruar 1, 2020veebruar 1, 2020 Kuidas reisida Usbekistanis Usbekistan on riik eelkõige neile, kes huvituvad kultuurist ja ajaloost – asuvad seal ju uskumatut arhitektuuri täis linnad, otse iidsel Siiditeel. Lisaks on Usbekistanis imetabane söök, väga armastusväärsed inimesed, vapustav loodus ja taskupärased hinnad. Ja mis samuti tähtis – seal on turistina turvaline! Asukoht: Merepiirita riik Kesk-Aasias, naaberriikideks Kasahstan põhjas ja läänes, Kõrgõzstan ja Tadžikistan idas, Afganistan kagus ja Türkmenistan lõunas. Rahvaarv: ca 33 miljonit Pealinn: Taškent Keel: Usbeki. Vene keelt osates saab üldiselt igal pool vabalt hakkama, noored räägivad ka üsna head inglise keelt. Läänes kuuleb peamiselt farsi/pärsia keelt. Hätta sattudes päästab alati kehakeel, ja muidugi – naeratusega jõuab alati kaugele! Inimesed: Abivalmid, ääretult sõbralikud ja uudishimulikud. Religioon: islam (90%) Raha/hinnad: Rahaks on Usbekistani somid (UZS). 1 eur= ca 10 000 som (märts 2018). See tähendab, et kaasas tuleb tassida ekstra kotti rahapakkide jaoks. Ilma naljata. Rahaautomaate on üsna lootusetu leida, seega võta kaasa vaid sularaha! Hinnatase on võrreldes Eestiga üldiselt odavam: transport odav, toidukaupade hinnad palju odavamad (alkohol, suitsud ja magusad asjad, pähklid väga palju odavamad). Väljas süües on võimalik kõht täis saada 50 eurosendi kuni euroga. Majutus: odavaim hostel 10 dollarit. Muuseumid/vaatamisväärsused: turistina maksad rohkem, kui kohalikud. Tavapärane piletihind jäi 20 000 ja 24 000 somi vahele. SIM-kaart: Kohaliku numbri saab osta sõltuval pakkujast üsna odavalt. SIM-kaarti saab osta praktiliselt igalt poolt, nii poodidest kui ka tänavamüüjatelt. Viisa: PS: ALATES VEEBRUARIST 2019 POLE EESTLASTEL ENAM VIISAT VAJA: loe lähemalt SIIT: https://reisijuht.delfi.ee/news/news/ara-jata-voimalust-kasutamata-just-sinna-imelisse-riiki-saavad-eestlased-alates-veebruarist-reisida-viisavabalt?id=85142679 Uuri lähemalt viisa kohta siit: https://caravanistan.com/visa/uzbekistan/ Piirangud: PS. Riiki sisenemisel ja seal olemisel on teatud piirangud. Riiki sisenemisel võidakse kontrollida, milliseid ravimeid sa endaga kaasas vead, nimekiri keelatutest on SIIN. Jäta koju kogu kirjandus ajaloost, religioonist ja poliitikast. Samuti on keelatud pornograafilise sisuga pildid ja filmid. Kuulsin inimestest, kelle kogu arvuti ja telefonide sisu piiripunktis üle kontrolliti. Kui sa juhtumisi oled mees, siis pikem habe võib osutuda probleemiks, kuigi muidugi alati võib õnneks minna. Piiripunktis küsitakse, kui palju sularaha sul on – pea meeles, et riigist väljudes ei tohi seda rohkem olla, kui sisenedes! Tuginedes seadustele, pole turistidel lubatud ööbida sõprade pool või kasutada CouchSurfingut. Sa pead registreerima IGA öö hostelis või hotellis. Seal antakse sulle välja registreerides templiga lipik, mida võidakse kontrollida, kui sa riigist lahkud. Öörongi pilet sobib ka. Kui sul neid pole, siis noh, arvesta “kerge” trahvi või riiki sisenemise keeluga edaspidi. Et asja keerulisemaks ajada, siis – esimesed 72 tundi riigis võid ööbida registreerimata kus iganes sa tahad. Ja nüüd, et asja VEEL keerulisemaks ajada, ütlevad mõned allikad, et registreerimine on vajalik vaid ühel ööl kolmest, kui riigisiseselt piirkonda vahetad. Proovisin – töötas ja ei töötanud kah! Nimelt – kui sul pole eelneva öö kohta registreeringut, sest sa juhtumisi peatusid näiteks oma sõprade pool, siis nii mitmedki hostelid ei ole nõus sind enam vastu võtma. Nende silmis oled juba seadust rikkunud, mõni teine koht pigistab kas silma kinni või käitub teadmise järgi, et üks öö kolmest on piisav. Mine võta siis kinni! Söök: Traditsiooniliselt süüakse palju lihatoite, populaarseimad on plov ja šašlõkk/kebab. Kohvikutest/restoranidest leiab lisaks kohalikele toitudele kõike (suuremates linnades), alates sushist kuni pitsadeni. Peamiseks tänavatoiduks on kebab ja plov. Suuremates poodides leidub kõike, turult leiab hea hinnaga värsket kraami aastaringselt. Transport Lennuk: Usbekistani saab tulla lennukiga kas Tashkenti või pisemate linnade kaudu. Rong: Riigisiseselt on kõige mugavam transport rong, mis arvestades vahemaid on väga odav. Tashkent -> Samarkand = 58 000 somi (odavaim). (Shared) taxi: Suuremate linnade (ja piiripunktidesse) sõidavad n-ö jagatud taksod, mis on küll veidi kallimad (maksad istekoha eest), kuid üldiselt kiiremad kui rong. 5-tunnise sõidu eest tuleks koha eest maksta maksimaalselt 100 000 somi. Majutus: Leiab nii väga, väga uhkeid hotelle, kui ka hosteleid (millest ka odavaimad näevad välja nagu lukshostelid). Telkimine on enamikes kohtades lubatud. CouchSurfing töötab, kuid on illegaalne. Hostelite hinnad jäävad keskmiselt 10-15 dollari vahele. Loodus ja majandus: Usbekistan on mandrisisese asendiga ja seega on kliima pigem kuiv. Põllumajanduslikku maad on vähe, peamiselt jõgede ääres, kõrbe puhul oaasides. Araali meri, mis oli kunagi maailmas neljandal kohal kui maismaa-sisene meri, on kuivanud nüüdseks oma algsest suurusest rohkem kui poole võrra. Peamiselt läks ja läheb vesi puuvillaistanduste tarbeks – see majandusharu on ka peamiseks saasteallikaks riigis. Usbekistan on ka oluline kulla ja maagaasi tootja. Kontinentaalne kliima. Soe lõunas, jahedam põhjas. Talvel võib külma olla kuni -35°C, suvel sooja +45°C. Parim aeg reisimiseks: aprillist juunini ja septembrist oktoobrini. Lõpetuseks veel mõned pildid:   Madlents ❤ […]
  Sõitsin jalgrattaga. Kruusatee oli autodest tühi, vasakul laius heinamaa, paremal vilksatas kauguses Emajõgi. Tavaline neljapäev, üsna mõni päev enne Eestist lahkumist. Oma mõtetes olin aga juba kusagil kaugel – sõitmas rongiga läbi Kasahstani, magamas kohalike kalurite jurtas, “mm, ookeanikohin; kujutlesin eufooriat, kui tõusen mäe otsa; naljatamised uute sõpradega; võtaks ehk veel ühe kohaliku pannkoogi šokol.. TSAHH! – olin tagasi reaalsuses. Ronisin jalgrattalt maha, värisesin, tundsin, kuidas vaade muutus pisaratest häguseks. Taamal kihutas rekka kaugusesse. Rekka, mille kabiinis istus keegi, kes ei hoolinud, et puudu jäi vaid mõni sentimeeter. Aga võibolla oli temagi oma mõtetes kusagil kaugel… Fakt – see üks sekund oleks võinud meie mõlema elu totaalselt muuta. Ja tegelikult ju muutiski –  see räige, halastamatu meeldetuletus, kui habras kõik on. Nii lihtsasti oleks võinud juhtuda, et mul poleks kõike seda, mis mul praegu on. Mind lihtsalt poleks. Ja tõde on see, et ainus hetk, mis mul on, on see hetk, kui ma seda siin kirjutan. Ja kui sina seda siin nüüd loed. Kas oled iga päev tänulik, et saad süüa oma lemmiktoitu? Et saad süüa mingitki toitu? Et sul on võimalus helistada oma vanaemale? On sul see võimalus, või on see juba läinud? Kas saad tegeleda oma hobidega või pead pidama üleval oma peret? Joosta metsavaheteel, sest sul on alles kõik jäsemed, mis lubavad sul lihtsalt liikuda? Rääkida vabalt kõigest, kartmata, et keegi sind sõnade pärast hukka mõistaks? Öelda oma kallitele, et nad on kallid, öelda võõrale, et ta on ilus või inspireerib – lihtsalt seetõttu, et sa saad? Sest poole tunni pärast võibolla enam ei saa. Aga nii nagu ühe ootamatu sekundiga võib kogu su elu peapeale pöörduda, võid sa seda ise teadlikult teha. Muuta oma elu suunas, mis on parem, sulle sobivam, väljakutsuvam. Turvalisem või õnnelikum. Võtta vastu otsus: Vahetada töökohta, kui see sind enam ei teeni – jah, ei teeni enam sind, mitte sina ei teeni töökohta. Astuda suhtesse või sealt välja, kui tunned, et nii on hingele parem. Alustada uue hobiga, asutada oma äri, hakata vabatahtlikuks, minna reisima. Teha, mida tunned täpselt, et tahad teha. Ühe sekundiga on võimalik oma mõtteid muuta. Otsustada. On midagi, mida ma enne reisimist küll tajusin, kuid sügavuti ei mõistnud. “Miks keegi ei õpeta, et aeg on lihtsalt üks sõrmenips ja silmapilk, ja sa ei tohiks lasta mitte ühtegi hetke mööduda ilma, et võtaksid sellest kogu rõõmu, mis võimalik, mitte raisates ühtegi sekundit sellest kiirest, kaelamurdvast eluvoolust.” – Pat Conroy Ma ei tea kedagi teist, kes väärtustaks aega nii palju, kui need, kes on olnud teel. Või need, kes on näinud surma. Kes on tundnud tugevaid emotsioone. Väärtustavad aega nii sügavuti ja elavad seetõttu nõnda hingest. Mis mind hetkel pisarateni rõõmsaks teeb? Ma ärkasin hommikul üles. Järjekordne päev täis õppimist, võimalusi ja ilusaid hingi. Ma käisin üle poole aasta jooksmas ja tunnen iga keharakuga, kui hea see oli! Ma söön maailma kõige maitsvamat õuna. Mul on soe ja mul üle pika aja seljas suvekleit. Mul on südametäis inimesi, kellele juba mõtlemine tuju heaks teeb. Naabrite kukk tagaaias jäi just vait, imeline vaikus, haha! Alles siis, kui oleme millegi kaotanud, saame aru, kui oluline see meile oli. (isegi kukelaul). Vahel on selleks kallis inimene, vahel tervis, vahel vabadus. Vahel on see elu. Mis sind just praegu õnnelikuks teeb?   Madle ❤     […]

Wandersell