Kersti Kaljulaid otsustab ühel päeval (pärast 30 valitsusaastat), et ei taha enam riiki valitseda. “Kuidas edasi?” mõtleb ta ja jõuab igati loogilise lahenduseni. President pakub Eiki Nestorile, riigikogu esimehele, et äkki ta viitsiks üle võtta. Valitsusaja lõpuni või nii. Seda on veel umbes aasta.
Nestor on nõus. Muuhulgas lubab ta Kaljulaidi tütre enda asemel uueks riigikogu esimeheks nimetada.
Veel mõtleb Nestor, et Kaljulaid on tegelikult olnud ikka väga silmapaistev reformija. “Tuleb tunnustada, aga kuidas?” pomiseb ta, kuid jõuab peagi hiilgava lahenduseni, mis varjutaks Einsteini enda. Eesti pealinn tuleb presidendi auks ümber nimetada. Nestor lükkab ettepaneku riigikogus hääletusele. Tallinnast saab pikema jututa Kersti.
Mis sinu kui tavakodaniku jaoks muutub? Pikas perspektiivis, keegi ei tea. Aga nipet-näpet küll.
Umbes nii, et eile hommikul võtsid rongi Tartust Tallinnasse, aga täna teatab diktor, et “Järgmine peatus: lõpp-peatus Kersti”. Astud Balti jaamas rongist välja, aga tänavatel polegi enam tallinlasi. Kerstikad on hoopis. Ja Kersti sadamast väljuvad laevad Soome poole ja soomlased tulevad meile, et osta “Vana Kersti” likööri.
“Muinasjutt,” ütleb siinkohal iga arukas inimene, sina kaasa arvatud. Eesti muinasjutt. Aga mitte Kasahstani.
Umbes selline stsenaarium juhtus mõned päevad tagasi Kasahstanis.
President Nursultan Nazarbayev, kes juhtis riiki alates aastast 1989, otsustas ametist ilma suurema (teadaoleva) põhjuseta loobuda. Kuna järgmised presidendivalimised on alles järgmisel aastal, võttis tema koha üle senati spiiker Kassym-Jomart Tokayev. Viimase koha hõivas omakorda Nazarbayevi tütar.
Mis mul muud öelda, kui et minge kaege see ilmatuma suur Kasahstan ja pealinn Nursultan järele. Nad teevad seal igasuguseid NÕIATÜKKE. Igav ei hakka. Ilus on ka.
