Mida kauem ma Kesk-Aasias olen, seda rohkem ma seda kanti armastan. Täitsa armunud, noh. Ja naljakas on mõelda, et enne siia tulekut ei teadnud ma mitte midagi. Hüppasin ikka üsna tundmatusse sohu ja võitlesin ärevusega, aga mis sa teed, kui tunne oli õige. Et just Kesk-Aasiasse pean minema, nüüd ja kohe.
Täna räägin veidi Kasahstanist. Kui keegi küsiks, mis mulle seal siis kõige rohkem meeldib, ei oskakski ma kuidagi üheselt vastata. Kui ma jaanuaris seal olin, siis noh, elasin kergelt üle külmavapustuse, loe seda SIIT. Nüüd on aga seal soe ja mõnus.
Kuna ma jumaldan kõige enam igapäevaseid hetki, siis – las pildid räägivad ise, miks see riik on minu sisse pugenud ja enam välja ei tule. Ma küll ei mäleta, et oleksin mõnda tõelist Nõia-Ellat kohanud, kes minu poole posinud oleks ja ussirohtu sisse söötnud [kuigi ma tean täpselt, kus ta elab, ausalt!], aga tundub, et keegi on ikkagi võlukepikesega minu poole viibanud.
Pildilt pole näha, aga teisel pool seda sood asub üks jurta. Seal elabki nõid. Keset mägesid ja kaugel tsivilisatsioonist peibutab ta inimesi üle kogu maailma – näed, isegi tüdruk Costa Ricalt on tema juurde tulnud.
Stepis olles näed kaugele, aga tegelikult vaatad samal ajal iseenda sisse. Ehk mõjub hoopis kaamelile silma vaatamine ohtlikult?
Või sai saatuslikuks hoopis selle maagilise udu sissehingamine 3000 meetri peal?
Mis on küll peidetud selle toidu sisse?
Kas üks järv saab ilma võlukunstita üldse nii mürkroheline olla?
Ehk teab hoopis see hobune kõikidele küsimustele vastuseid? Kasvas ta ju üles kesk avaraid mäestikke, tuuli ja päikest.
Tegelikult on vastus alati üks ja seesama. Kes see muu mind ikka võlub, kui inimesed, kellega kõiki neid maagilisi hetki jagada!
Õnn on tõeline vaid jagades.
Madle ❤
Pingback: Kuidas üks maailma suurimaid riike oma pealinna nime muutis (ja mis saaks, kui Eesti sama teeks) |