Ei õpi ka kunagi…/Life lessons are for the weak?

Kui ma oma uue seljakoti kaks päeva enne reisileminekut pakiautomaadist kätte sain, tekkis mul (jälle) tungiv tahtmine end õpetada. “Madle, sa ju tead, et asju ei jäeta viimasele minutile. Asjad võivad valesti minna. Asjad lähevad tihti valesti. Ja siis sul pole aega neid parandada.”

llmselgelt olid nad mulle vale asja saatnud – musta kilesse teibitud moodustis oli vaevalt läpakakoti suurune asjandus, mis kaalus vast kilo. Harutasin selle siis lahti, olles vaimselt valmis tõtt vaatama kutsudega või Monster High Dollidega (see vist on populaarne praegu?) kirjatud laste seljakotiga. Aga ei. Tegemist oli tõesti uue, 44-liitrise ülikerge matkakotiga, millest mugavamat ma veel ei tea. “Hehe, Madle, asju võib jätta küll viimasele minutile,” ütles keegi mu sees ja järjekordne eluõppetund oli peast pühitud. Oeh, viga. Sest juba järgmisel päeval… Järgmisel, ehk mu viimasel päeval Eestis…

It was two days before my departure from Tartu, Estonia when my new backpack finally arrived. Holding a tightly taped and waaaay too small package to contain a proper backpack in my hands, I had an urgent feeling to teach myself a lecture [again]. “Madle, you know… [no, you don’t know]. It’s not a good idea to leave your stuff on the last minute. Things might not work out. And you might not have time to do everything.”

Of course they had sent me a wrong backpack. The package was hardly in the size of laptop bag, weighing around one kilogram. I prepared myself mentally to face a children’s backpack covered with puppies and kittens, and unpacked it. But no. It was really my new, super-light 44-litre backpack. “Hehe, Madle, you actually can leave your stuff on the last minute,” told someone inside me and the life-lesson I was supposed to learn was swiped away. Oh, what a mistake. Because already on the next day… On my last day in Estonia…

dav

Ärkasin üles täitsa normaalselt. Ainsad toimetused, mida oli vaja teha:

  • Paki kott. (“Aga seda saab teha ka järgmisel varahommikul enne bussile jooksmist,” ütles taas see peenike ja oi, kui veenev hääl mu sees.) Nii jäi plaani veel:
  • Mine poodi, osta soe fliis, süüa ja too ära uus kaamera.
  • Saa kokku kõikvõimalike sõpradega (põhiline) ja mine mõistlikul ajal magama.

Kõik.

Ja kõik sujus. Esimene tund aega päevast. Kuni oma vanu töökaaslasi kallistama minnes saadeti mind otse politseisse. Ja boonusena sai selgeks, et kohe-kohe sulgub ka mu telefoninumber, sest varasem diil töökoha ja operaatoriga sai läbi.

Õnneks on mind õnnistatud suurepäraste inimestega, kes digimuutuvad autojuhtideks ja mentoriteks, ja ametnikud on uskumatult vastutulelikud kui sul on tuli takus ID-kaardi uuendamise ning telefoninumbri vormistamisega. Mis üldjuhul võtaks aega kaks päeva. Aitäh!!! Minu närvid polnud teie vastutulelikkuse kõrval midagi. Ja aitäh, kõik mu sõbrad, kes te selle päeva hoolimata mu tuulepeast niivõrd soojaks tegite. ♡

I woke up like every other normal day. I only had to do few things:

  • Pack my bag. (“Buuut, you can also do it in the next morning, before your bus is going to leave,” said this voice inside me again). So no packing but:
  • Buy a new jumper, some food and go for your new camera.
  • Meet your friends (the most important) and go to sleep on normal time.

That was it. Easy.

Everything went well, at least the first hour of the day. Then I went to hug my dear former colleagues. Well, they sent me straight to the police office. And as a bonus I was told that my phone number is about to close because the contract between the operator and my previous workplace is about to end. So at first I had to renew my ID-card at the police office which was about to close in two hours. Luckily I have some friends with super-powers to be my chauffeurs and mentors and partners in crime. ♡

ss
See tunne, et aega on, päike paistab ja elu on ilus./That feeling that you still have time, the sun is shining and life is beautiful.

Aga tagasi seljakoti juurde. 44 liitrit ilma kiisupiltideta tähendab siiski olulist mahupiirangut asjade osas, mida kaasa võtta. Mida sellisel juhul teha – sama varustusega tuleb väärikaks jääda nii mägedes, vihmametsas, põllul kui teatris? “Ilmselt tuleks tellida veel üks 44-liitrine kott, sest tegelikult on ju ÜKS päev veel aega!!” ütleks hääl mu sees, aga nüüd ma juba ignoreerin teda.

Pakkisin kaasa vaid oma kõige lemmikumad praktilised asjad. Et nüüd sujuvalt jõuda selle postituseni, mida ma alguses tahtsin kirjutada (“Kuhu peab minema puhaste kingadega?”), siis elu paratamatus on see, et kui oled samade [peaaegu ainsatega, mille mahu tõttu kaasa pakkisid] jalanõudega trööbanud mööda tolmuseid uulitsaid, vändanud rattaga mööda põlluvaheteid ning astunud eksikombel poriloikudesse, siis teatrisse minekuks peab oma sõbrad üle loputama. Ja küll nad siis kõlbavad.

Kuidas meil teatris läks? Milline on teater Bishkekis? Kas selle halli fassaadi tagant leiab rohkem varjundeid? Juba varsti!

But back to the backpack. 44-litres without kittens’ pictures on it means that you really need to think through what to take with and what to leave behind. When already on the road you can easily find yourself hiking in the mountains or playing with the monkeys in the jungle, working on the potato field or enjoying a play in theatre. “Probably you should order for another 44-litre backpack, you still have one more day for that!!” would say the voice inside me, but I’m already ignoring it.

I packed only my favorite and most practical stuff into my new bag. And now, to finally reach the topic I actually was supposed to write about (“Where do you need to go with clean shoes?”) – it’s inevitable to wash your [almost only, because of the lack of the space] shoes after exploring dusty streets, cycling between the fields and accidentally stepping into the mud puddle. It’s inevitable because you want to go to theatre.

How was my theatre experience? Is it actually cool to go to theatre here in Bishkek, Kyrgyzstan? Can you find some more shades behind this grey facade?

Clipboard01

Mis oleks kogu see tekst väärt ilma Wandersellita? Tühjagi. Teel järgmise postituseni. ↓↓

Wandersell on his way to the next post… ↓↓

24946162_1619558874777606_1014465504_o

 

Madle

3 comments

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s