Madle Timm
Mina olen Madle, selle blogi hing ja hingetus. Olen vedanud oma seljakotti Ameerikast Aasiani ja Aafrikast Põhjalani. Armastan reisida (ja elada) aeglaselt, avastada kohalikke nurgataguseid ja mäetippe, inimesi ja kõik see muu. Tulen (ja olen, kui just ei lähe) Lõuna-Eestist. Tartu ülikoolist anti mulle ajakirjaniku paberid, töötasin seejärel erinevates ajalehtedes ja ajakirjades, ülikoolis, katsusin varbaotsaga raadiotööd, lõin kaasa ühes Kasahstani dokfilmis (ei olnud Borat). Kirjutasin raamatu „Minu Filipiinid“. Ja siis leidsin end mõneks ajaks keset humanitaarabi ja maailma kriisipiirkondi möllamas. Kui te just nii väga küsite, siis ma võin saladuskatte all öelda, et sõita meeldib mulle kõige rohkem jalgratta, purjeka, suuskade ja mootorrattaga. Jumaldan kiirustamata hommikuid, matkata, kokata, maalida, lugeda, sügavaid vestlusi pidada, ja sarkastilised naljad tulevad ka tihti pähe ja millegipärast suust välja. Loodus, eneseareng ja enda ning kõiksusega ühenduses olemine on mulle väga oluline. Ethelile meeldib millegipärast öelda, et minuga kokku saades peab ta igaksjuhuks lõuna kaasa pakkima, sest ajalugu on näidanud, et süütu pooletunnine jalutuskäik võib seitsesada tundi hiljem lõppeda üle okastraatide soos. Pole minu süü, et seiklused peatänavatel ei istu ja oota!
Ethel Rosenfeldt
Olen Ethel Rosenfeldt. Olen siin selleks, et Madle omadega täiesti võssa ei läheks (Madle kirjutas selle lause). Minu teekond on kulgenud nii inimpsüühika sügavustesse kui ka maailma eri paikadesse. Hetkel töötan ülikoolis psühholoogina ja nõustan erakliinikus. Mind inspireerivad väljakutsed. Näiteks: kuidas tuua vaimse tervise ja enesearengu töö toast välja pärisellu? Vahel viingi nõustamisi läbi looduses jalutades, sest usun, et liikumine ja keskkonnavahetus võivad sisemist muutust toetada sama sügavalt kui vestlus ise. Nii näiteks korraldasime ka suvise seiklusteraapia vormis purjeõppe ATH diagnoosiga noortele, ja usun, et see on alles algus! Olen avatud ja õppimas uusi lähenemisi, sealhulgas osalen psühhedeelse teraapia väljaõppes, et laiendada oma arusaama teadlikkuse ja tervenemise võimalustest. Madle käskis tegelikult lõpuks ometi midagi põnevamat ka enda kohta öelda, nii et need asjad ka: purjetamine, keraamika, ladina tantsutrenn, lugemine, käsitöö ja meisterdamine. Ja tatraleiva küpsetamine on ka hobi, 1x kord olen teinud! Kukeseeni on raske metsa jätta, iga taime hingeelu pean teadma. Ja linnu.
Kuidas need kaks puuki omavahel tuttavaks said?
Kümme aastat õnnestus Madlel ja Ethelil üksteist vältida linnas, kus elab vähem kui 100 000 inimest [käies isegi samas koolis]. Saatuse tahtel kohtusid nad hoopis purjekal (kumbki neist ei osanud purjetada) teel Norrast Taani, kus üks neist esimesed 12 tundi oksendas ja teine samal ajal lainete maheda loksumise, loojuva päikese taustal šokolaadi paberist lahti harutas…
[See tekst peabki kolmandas isikus olema? Oeh, veider, aga ma jätkan]
Pärast hardaid üleelamisi merel ei saanud enam üksteisest tänaval möödudes teeselda, et paelad lahti läksid, ja tuli sõpradeks hakata. Kuna mingi hetk jõuti järeldusele, et mõlemad võivad valget pilvetupsu [„vaata, see on nagu kaelkirjak!“] või koerapoega nähes käituda nagu nad näeksid neid esimest korda, siis tundus mõistlik siseneda koos Tõsiste Inimeste Maailma [et see oma lollide ideedega igaveseks rikkuda rikastada]. Nii loodi Wandersell Travels, mis võib ajas muutuda (ainult paremaks) sama kiiresti, kui kaelkirjak taevas vulpes zerda kuju võtab [olete seda näinud või?!]. Üks on aga kindel – teeme oma asja suure rõõmu ja kirega, isegi kui sa selle veebilehe nüüd sügava ohkega igaveseks sulged.
Vahel ongi parem lihtsalt taevasse vahtida.
