Kui me lõpuks oma kodinate ja reisist räsitud nägudega ööbimiskoha ukse taha jõudsime, avas lahke tädi, koha omanik, ukse. “Holaaaa,” hõiskasime sõbra Samiga oma ainsat hispaaniakeelset sõna (peale “vino tinto”, mis lennukis selgeks sai, aga seda tervituseks öelda olnuks liig). Inglise keelega on sealpool sood üsna kehvakesed lood – seega läks käiku vana hea kehakeel ja kõik jutud said räägitud. Või vähemalt kõigile osapooltele selline mulje jäi, ja see on kõige tähtsam. Siiani on meeles, kuidas tädi muudkui kordas “lavar la ropa” ja me talle täiesti mõistmatute kuunägudega otsa vaatasime. Aga siis võttis ta meid sappa, ronisime trepist üles ja ta osutas pesumasinale. Kõik selge.
Muide, märtsis Patagooniasse lennates läksin otse sügisesse tagasi. Nautisin kõigepealt täispikkuses Eesti pimedat sügist. Siis täie rauaga talve. Varakevadet ka… niipea, kui asi hakkas aga juba vähe helgemaks minema, panin ajama kontinendile, kus uuesti sügis algamas… hea planeerimine, Madle (*patsutab endale õlale nagu keegi, kes on just jalkas omavärava löönud).
Igatahes, meil oli eelnevalt juba mainitud külalistemaja ära bronnitud, mida ma üldjuhul liiga kaugele ette ei tee, sest, noh, tavaline on, et ma ei tea isegi, mis plaanid homme on. Aga seal sai määravaks puhtalt hind, sest hinnad on maailma lõpule kohaselt kallid. See on muidugi natuke tuju rikkuv, aga teate, millele seal raha hoopiski ei kulu? Transpordile ja matkamisele, sest saad kohe kodus saapad jalga tõmmata ja ronima asuda. Ei mingit tobedat bussi või muud logistikat, mäed kohe maja taga. Okei, vahel kasutasime Uberit, aga muidu – mine ja roni ja kannata terviseks! Ja vastupidiselt paljudele teistele kohtadele, kus rahvuspargis viibimise eest pead ikka maksma, siis Ushuaia ümber mitte, ja on väga palju radasid, mida avastada. Osad on nii popid, et lähed nagu laulupeole, aga õnneks enamus piisavalt vaeva nõudvad, et sinna liiga palju inimesi ei sattugi – pealegi lähevad enamus teisele poole, Antarktika kruiisile, mitte mäkke. Tihti ei kohanudki ma ronides kedagi, või siis ainult paari inimest. Ja hobuseid.
Ühel sellisel matkal sain ka oma esimesed “reisisõbrad” (ei, ma ei räägi siinkohal kõhulahtisuset ja päikesepistest, mitte veel). Esimesed inimesed jäävad alati eriti eredalt meelde, aga eks nad andsid ka endast kõik, et seda teha. Nimelt otsustasime Samiga ühel päeval minna Laguna del Caminante rajale, mis viib halastamatult mäkke ja kui tubli oled, siis jõuad umbes 10 tunni pärast tagasi ka (koos pausidega, et siniseid laguune imetleda). Juba üleval olles põrkasime kokku sakslasega, kes oli rada alustanud teiselt poolt, ja nagu matkaradadel ikka kombeks, siis teeb isegi eestlane ‘tere’ ütlemiseks suu lahti. Vahetasime veidi rajainfot ja arvasime, et kohtume peagi uuesti lisaraja lõpus oleva laguuni juures. Viskasime Samiga sinna jõudes pikali ja vaatasime peegelsiledat vett, mõtlesime, et küpsiseid enam kunagi ei söö (pea ainus snäkk, mis meil kaasas oli), ja ootasime saksa matkajat. Nagu arvata võite, siis siin peab mingi puänt olema, ja teil on õigus. Teda ei tulnud. Mis siis ikka, ilmselt ta otsustas juba tagasi alla minna, tõusime meiegi, sest ees oli veel neli tundi laskumist.
Mõnesaja meetri pärast nägime juba kaugelt tuttavat teekaaslast seismas koos teise tüübiga, kes aitas tal rätiga kätt kaela ümber siduda. Meid nähes: “kas valuvaigisteid on?”. Arvutasin ja söötsin siis F-le nii palju sisse, kui ohutu tundus. Nimelt oli ta hakanud meile järele tulema, tahtnud lõikekat teha, komistanud ja õla soklist (?) välja kukkunud. Kuna mingisugusegi telefonilevini oli paari tunni teekond, siis ei jäänud tal muud üle, kui hakata läbi valu vaikselt tagasi minema, sest keegi meist ei riskinud kätt oma tarkusest hakata paika tõmbama. Ausalt öeldes, väga valus oli teda vaadata. “Kas tahad pigem rajale keskenduda või viin su mõtteid rääkimisega mujale?” küsisin talt. F oigas natuke aega ja arvas siis, et proovime rääkida. Niisiis küsisin talt järjest kõikvõimalikke küsimusi, lolle ja mitte nii lolle, peaasi, et fookus mujal püsiks. Ühel hetkel said mul küsimused otsa ja tundus hea hetk olevat hakata talle lõpuks eesti keelt õpetama. Ma ei unusta kunagi, kuidas üks sakslane läbi valu ja pisarate Patagoonia metsade mäest alla laskub, ise karjudes “ÜKS! KAKS! KOLM! NELI!..”. Kui tal poleks nii valus olnud, oleks see isegi naljakas vaatepilt olnud. Sam ja Oli (teine sakslane, kes teda abistas) muigasid, ja niiviisi neljakesi matkates jõudsime lõpuks ühele lagendikule. Sättisin F-i rätikut ja puhastasime veel teisi haavu, ning teekonda jätkates loksus tal õlg kuidagi niiviisi paika, et piinavat valu enam ei olnud. Juba hämaras jõudsime niisiis üheskoos alla, saatsime F-i igaksjuhuks haiglasse, ja saime järgmisel päeval uueks lühimatkaks ja õhtusöögiks kokku. Et siis kes ei tea, kuidas reisides sõpru leida – see on üks variant.
Ushuaiast
Peamiselt turismindusest elatuvas linnas elab umbes 80 000 inimest. Linna on sageli reklaamitud kui maailma lõunapoolseimat (alatu vale, kui minu käest küsida, mida te kindlasti teete), ja on väravaks Antarktikasse. Nimelt enamus ehk ca 90% reisidest sinna saavad alguse just Ushuaia tuulisest sadamast. Linna ümbritsevad mäed, liustikud, fjordid, pingviinid, merilõvid ja muu polaarne loodus. Meenutab veidi Lõuna-Norrat või isegi Eestit – kui meil oleksid mäed, fjordid, merilõvid ja… Aga näiteks oma esimesel matkal vaatasin mina, et “oooo, jõhvikad?” ja samas “nagu ei ole ka.” Sookail? Nagu oleks… aga jälle ei ole. Tekkis veider déjà vu, mis sai täiusliku vormi, kui ma muidugi maitsesin neid. Jah, ma olen see loll, kes sööb asju, kui on 70% kindel, et need ei tapa. Ärge, palun, kodus järele tehke. Või kui teete, ärge mulle kirjutage. Maitsesid natuke lääged ja jõhvika moodi küll. Siiani elus – seega priima.
Ushuaiakad ise ütlevad, et neile on neli aastaaega ühes päevas pigem normaalne. Võis olla, et võtsid rahulikult päikest, siis aga hakkas lund sadama. Suvised temperatuurid, kes ise otsida ei viitsi, on seal keskmiselt +10 kuni +15. Talvel –2 kuni +2. Sügisel, nagu öeldud, võib kõike oodata. Ehk siis: pane jope selga. Ära pane. Pane. Äh, vaata ise, nagunii kahetsed.
Tollal oli märtsi lõpp, ja sain veel sabast kinni (illustreerivalt) viimastel pingviinidel. Suurem jagu olid ilmselt juba teel kuhugi, kus turiste pole. Delfiine ja vaalu ja merilõvisid kohtasime ka.
Ja mis muidugi kõige tähtsam – sõime ennast kohalikku toidukultuuri. Pitsasse. Kunagi Argentiinasse kolinud miljonid itaallased tõid kaasa oma toidukultuuri, mille kohalikud rõõmsalt vastu võtsid ja ee… enda äranägemise järele kohendasid. Pitsa on seal paksema põhjaga ja juustu on tihti rohkem, kui kõiki muid osi (sh pitsapõhja) kokku. Ja muidugi liha söövad nad lõputult. Õnneks sai kaloreid kiiresti mägedes põletada, et siis juustu (vabandust, pitsat) edasi süüa.
Ajaloost, kolmanda klassi õpikust (kui ma kunagi sellise peaksin kirjutama)
Ushuaia asub pisikese Beagle’i väina kaldal Atlandi ookeani, Vaikse ookeani ja Lõuna-Jäämere kohtumispunkti läheduses, ning on lähim linn (muidugi alatu vale, taaskord) kuulsale Drake’i väinale, mis on Antarktika ja Lõuna-Ameerika vahel, ja mida peetakse maailma kõige tormisemaks ja ohtlikumaks mereteeks. Linnulennult asub Ushuaia Eestist üle 15 000 kilomeetri kaugusel. See on peaaegu nii kaugel, kui üldse saab füüsiliselt minna, kuigi Tartust kõige kaugem võimalik punkt asub hoopis Vaikses ookeanis, 20 000 kilomeetri peal. Sinna ma ei läinud – isegi mina ei planeeri end kogemata keset ookeani. Ainult keset lõputut sügist. Aga no, oleksin ilmselt suutnud.
Esimene eurooplane, kes piirkonda süstemaatiliselt kaardistas, oli 19. sajandil Charles Darwin, kes sõitis laeval HMS Beagle. Beagle’i väin saigi nime just tema ekspeditsiooni järgi. Üks maailma lõunapoolseimaid põlisrahvaid, yaghanid, elasid Patagoonias aga juba vähemalt 6000 aastat enne seda, kui ükski eurooplane sinna nina pistis. Kingituseks kaasas muidugi kõik kolm kolonialismi põhitoitu: haigused, alkohol ja vägivaldsed “tsiviliseerimiskatsed”, mis viis yaghanite kiire vähenemiseni. Eurooplased andsid piirkonnale oma nimeks Tulemaa, kui nägid rannikul sadu lõkkeid, mida yaghanid sooja saamiseks ja toidu valmistamiseks pidevalt üleval hoidsid. Nad olid kütid ja korilased, osavad oma paatidega merel liikuma ja jahtima. Nimi ’Ushuaia’ pärinebki nende keelest ja tähendab ’sügav laht läänes’.
Esimese väikese küla rajasid briti misjonärid 1870ndatel. Väike ja habras asula keset metsikuid olusid sisaldas endas kirikut, kooli ja sadamat. Mõned aastad hiljem rajas Argentiina sinna oma sõjaväe- ja merelaagri, mis pani aluse tänapäevasele Ushuaiale, mille peamiselt ehitasid üles muidugi sealsed vangid. Nimelt tegutses seal 1900. aastate alguses kuulus Tulemaa vangla, kuhu saadeti Argentiina kõige ohtikumad kurjategijad. Sest kui miski motiveerib inimesi kuritegevusest hoiduma, siis muidugi teadmine, et järgmine peatus ongi maailma lõpp.
Yaghanid rääkisid olendist nimega Lakuma, kes oli inimese keha, aga rebase näo ja sabaga, ning suutis muunduda nii loomaks kui ka inimeseks. Ta meelitas jahimehi sügavasse metsa, kust nad enam eriti ei naasenud. Mul on hea meel, et ma seal ainult jõhvikate söömisega piirdusin. Ushuaia lähedal elavaid eriti pisikesi rebaseid peetakse aga tänapäevalgi selle legendi jäänukiteks. Ühtlasi elab rebastega koos mäevaim Hachai, kes kontrollib pulti, millega juhitakse lumesadusid, udu ja muid järske ilmamuutusi. Ilmselt vajutatakse neid puldinuppe üsna suvaliselt.
Legendi järgi lendavad ümbruses ringi ka hukkunud meremeeste hinged, kes püüdsid ümber Tulemaa purjetada, aga kaotasid siis elu. Tuul, mis korrapäratult mägede vahel vilistab, olevat nende ’hüüd tagasi koju’. Liigub ka jutt mereröövel Kapten Kidd Jr laevast, mis uppus Drake’i väinas. Tormiööl nähakse väidetavalt masti valgust, kummituslikku siluetti ja kuuldakse metallikõlinat. Kalurid nimetavad seda “el barco de las almas” ehk hingede laevaks. Ehk et – igav ei hakka. Piirkonna kinnisvara väärtust need legendid ilmselt küll ei tõsta…
Filmisoovitus: Project Iceman (asusid ka teele Ushuaiast)