Vt ka eelmist postitust.
Miks reisid üksi või koos kaaslas(t)ega?* Kui reisid kaaslas(t)ega, siis kirjuta siia ka nende nimed.
*”Naine, kes rändab maailma lõppu” küsimus
Reisisin üksinda, kuigi reaalsuses ei olnud ma selle pea 1,5 aasta jooksul peaaegu kunagi üksinda. Aga Tallinnast alustasin seda hädaorgu (vt lugu reisi algusest allpool) küll uhkes üksinduses, enne kui Vatikanis (sinna polnud kohe üldse plaan minna, muideks, aga sellest lähemalt allpool) liitus minuga austraallasest sõber Sam. Erinevatel aegadel jagasin mägiteid, purjekat, kaheldava väärtusega busse ja helikopterit igasuguste karvaste ja sulelistega, kes võtsid vaevaks kaugelt kohale lennata, nagu näiteks Paul, Inga ja Simo. Rääkimata kõigist neist, kelle eksistentsist mul enne seda reisi aimugi polnud, aga kes teekonnal mulle end külge pookisid (ja vastupidi).
Üksinda reisimisel oli palju põhjuseid: esiteks ei teadnud ma, kuhu ja kui kauaks ma täpselt lähen. Üsna keeruline on nii napakale (eba)plaanile end kellelgi külge haakida. Pealegi meeldis mulle võimalus teha ükskõik millal, ükskõik kus, ükskõik mida. See võib esialgu tunduda nagu paradiis (on ka), aga samas on selles väga palju pidevat vastutamist kõige eest (kus magada, kus süüa, kuhu minna, kellega kohtuda, keeleõpe; ja ootamatuid olukordi, kus saad loota vaid iseendale). Jumalik ja väsitav ühtaegu. Ja nii, nii väärtuslik kogemus. Aga mis siin ikka, vamos a Ushuaia!
Esiteks jäin ma ilma naljata juba Tallinna lennujaamas lennukist maha, peaaegu. Uus ja tuus süsteem, kus pudeleid ja arvuteid ei pea enam kotist välja võtma, blokeerus (märtsis 2024, nüüd vist tavakas süsteem jälle?) seitsesada kakskümmend seitse korda kinni ja saba turvakontrollis venis nagu kõigil neil, kes täna avastasid, et talverehvid vaja alla panna.
Kui mu värava sulgemiseni oli veel aega täpselt 15 minutit, lasi paljukiidetud tehnoloogia mu koti pilti tegemata läbi ja see tõsteti uuele ringile (mis esimesel korral võttis 45 minutit). Seisin ja selgitasin poolpaanikas tädile (tädi ei olnud paanikas, mina olin), et kui ma Tallinnast edasi ei saa, siis maailma lõppu ka ei saa ju. Sellest sai tädi aru, ja kutsus tagaruumist ühe noore kuti, kes enda meelest oli varahommikul lennujaama tööle tulnud, aga nüüd tundus, et hoopis uksega eksinud ja jõuksi sattunud. Tädi palus tal käed ette sirutada ja pani mu seljakoti talle pikema jututa raskuseks peale. Ma ei saanud aru, milleks see kõik vajalik oli, aga tundus hea treening. Lõpuks sai mu kott VIP läbivaatuse kusagil tagaruumis ja ma sain lõpuks plagama pista ja lennukisse lipsatud.
Olgu öeldud, et esimest korda elus planeerisin teadlikult oma lennuajad võimalikult mugavaks, kuna Argentiina ja Eesti ajavahe on sõltuvalt talve- või suveajast 5 või 6 tundi (Eesti on 5-6 tundi ees). Niisiis sõitis maailma parim planeerija ja mugavusreisija hommikul Tallinnast Helsingisse, Helsingist Rooma, Atlandi ületas öösel, et mõnusasti tukkuda, ja vuhises siis siselennuga Buenos Airesest Ushuaiasse. See tähendab, oma unedes lendasin niimoodi, sest nali minu kulul, aga üle Atlandi lend hilines 12 tundi. Pole vist vaja mainida, et see tähendas lisaööd Roomas ja siis Buenos Aireses, sest sealsest siselennust jäime muidugi maha.
Õnneks on Rooma disainitud neile, kelle reis ootamatult vastu tahti lendab, ja pealegi sain seal oma Austraalia sõbra Samiga kokku. Seega sõime ja jõime lohutuseks kõike seda, mille pärast Itaalia kuulus on, ja saatsime Vatikanis tagasihoidlikult teele hardad soovid kohalejõudmiseks. Kui keegi nüüd arvab, et sellega seiklus lõppes ja juba maandusimegi Ushuaias, siis arvamise eest palka ei maksta, oh ei, järgmisel hommikul lennujaama jõudes ootas meid ees järgmine universumi kingitus.
Meie lendu polnud olemas. Mitte ühelgi tablool. Ma olen kunagi Istanbulis valesse lennujaama läinud küll, seega ka selles vallas kogenud reisija. Seekord polnud aga asi selles! Uurisime siis peene täpsusega veelkord oma (uusi) pardakaarte ja avastasime, et selle järgi väljus lend eile. E-kiri ja sõnum väitsid aga tänast. Kumb võidab? Asusime peatama kõiki, kes nägid välja nagu lennujaama töötajad, aga keegi ei teadnud mitte midagi, pealegi tundus üsna loll, kui lend tegelikult eile väljus, neid üldse segada. Lõpuks viipas üks suvavend meid mingi koridori kaudu edasi mingi müstilise väravani. Siiani on mulle müsteerium, kuidas see lend üldse toimus, aga ilmselt need Vatikani palved hakkasid poole peal ikkagi mõju avaldama. Viimasest toidukorrast (pasta ja vein) oli möödas paras ports aega ja lootsin lennuki hommikusöögile.
Peagi saabusidki lauda kauaoodatud… kuivad crackerid…, ja niiviisi see 13-tunnine lend siis kulges – muusika, magamine, esimesed hispaania keele audio kursused, repeat.
Kunagi ülilambisel õhtusel ajal maandusime Buenos Aireses ja tegelikult oli tunne, nagu oleks maailma vallutanud. Lennujaama koridoris karjus keegi kõvasti ja valesti mu nime ja saime väidetavalt lennufirma kulul (mida kunagi ei kompenseeritud) taksovautšeri, mis viskas meid hotelli, et juba mõne tunni pärast taaskord lennujaama minna. Uus lennujaam, uus paanika, ja sõber Sam sai oma päeva alustamiseks tasuta ergutava adrenaliinilaksu, sest väidetavalt oli tal vale pardakaart. Igatahes, kuna kõik asjad olid nagunii juba valesti läinud, siis no stresso, ja maandusime lõpuks Ushuaias Patagoonias. Tulemaal. Lõuna-Argentiinas. Maailma lõpus. Või kas ikka?