Mõni päev tagasi lõin küünarnukiga kohvitassile pihta nii, et see lendas üle kogu toa, diivani, vaiba, põranda, tabureti. Hästi vahva viis, kuidas hommikut alustada, kas te ei leia? Nii ma siis koristasin seda nii enamvähem, vaip läks kohe masinasse ja diivan on suhtkoht okei, ja mulle tundub, et see blogi siin on täpselt samasugune! Et mitte perfektne, aga hea, kui enamvähem korras – nii nagu elu ikka.
Pikk jutt, sitt jutt – tere tulemast teile, ja tere tulemast mulle tagasi siia jäneseurgu. Ma kirjutasin vahepeal raamatu (Minu Filipiinid), töötasin rahvusvahelises humanitaarorganisatsioonis (st möllasin nii Eestis kui maailma kriisipiirkondades) ja lõpuks läksin pea 1,5 aastaks Lõuna-Ameerikat avastama. See viimane ongi see, millest ma tegelikult teile siia rääkima tulin, sest tegemist on ikkagi reisi-, mitte koristusblogiga. Enne veel, vabandage, siiski üks väike kõrvalekalle. Nimelt, sõber saatis screenshoti Rimi pakkumistest (et saad kupongi aktiveerida ja tal raske valik ees). Tervisereede (15%) ja Viin (-20%). Ma siis jäin mõtlema, et kas Rimi on hakanud reise pakkuma ja Austria pealinna on parasjagu ale, enne, kui aru sain, et pole veel mõtet kotti pakkima hakata. Illustreerimaks siis, kui kaua mu aju nüüdseks reisimaailmas on marineerunud, nii et tõesti on tagumine aeg siia jälle kirjutama hakata.
Täna on muideks suur päev (ma ei tea, mis päev või kuupäev, kuidagi on õnnestunud pärast reisi elada veel sellises kulgemises, et ei pea teadma), aga SUUR. Sest nüüd saab meie e-poest osta reisipäevikut „Naine, kes rändab maailma lõppu“! Ja ei, sellel pole rohkemat pistmist minu lugudega kui see, et päevikus sisalduvad küsimused on osaliselt enda teekonnast ja vajadustest inspireeritud. See on hoopis sinu tulevane vinge lugu (juhul, kui oled naine ja lähed reisile, ükskõik, kuhu! Kui oled mees ja soovi avaldad, eks siis mõtleme midagi välja, disain on praegu lihtsalt rohkem naistele mõeldud).
Nüüd aga võtan teid sellele Lõuna-Ameerika seiklusele kaasa ja vastan just sellest päevikust valitud küsimustele, et 80-aastasele minale jääks märk maha, millest heietada. Ja muidugi selleks ka, et demonstreerida, kui väärt täidetav raamat valmis sai! Läksime!
PS. Nendele konkreetsetele küsimustele päevikust peaks muidu vastama ENNE reisile minekut, aga teen siin tagantjärele, sest enne seda reisi polnud toode veel valmis.
Miks just see sihtkoht?
Lõuna-Ameerika siis – sest sellesse regiooni polnud ma varem oma jalga tõstnud (pole koer) ja tundus hea aeg see viga parandada. Ostsin üheotsapileti Ushuaiasse (kui lahe nimi!) Argentiina lõunatipus. Ehk et siis tõesti – lendasin maailma lõppu. Kuigi maailm võib sama hästi lõppeda ka Lätis või Munamäel, see on lõppude lõpuks kokkuleppe küsimus. Lisaks paelus mind mitmekesisus – mäed, suurlinnad, kõrbed, kosed, vihmametsad. Tahtsin minna kohta, kus kogeda võimalikult palju erinevaid asju, mida Eestis ei saa.
Kui pikaks ajaks plaanid minna? Miks?
Mul tegelikult kindlat plaani polnudki. Tahtsin olla nii kaua, kui sisetunne ütleb või rahakott kannatab või mis iganes muu asi mind mõjutada võiks. Tagantjärele, siis olin Eestist eemal enda jaoks rekordilise aja, aasta ja kolm kuud umbes. Aasta pealt tekkis tunne, et Eesti kutsub juba tugevalt, aga siis oli parajasti märts ja eelistasin, et mind võetaks natuke soojemalt vastu.
Et mitte üle pika aja kõiki postitusega ära ehmatada, siis jätangi siinkohal katki. Ütlen hoopis söödaks, et järgnevad postitused katavad teekonna Argentiinast Kolumbiani. Sõitsin rattaga Surmateed mööda alla (kõlab dramaatilisemalt, kui oli), ronisin Boliivias 6000+ mäe otsa (oli oksemaigulisem kui ehk nii muuseas öeldes kõlab), lendasin hobuse seljast mutta, õmblesin kätt Uruguays ja sattusin Peruu kliinikusse, purjetasin Antarktika poole (aga ei jõudnud sinna kohale), vahtisin teleskoobiga tähti Tšiili Atacama kõrbes, tegin ayahuascat Ecuadoris, voolasin koos sigade ja kanadega mööda Amazonase jõge alla jne. Et kui tahtsid muidu selle lehe juba ohkega sulgeda, siis äkki midagi tulevikupostitustest kõnetab.
Luban endale siia lõppu veel mõned reklaamiminutid, kuna struktuur ja küsimused tulevad ka edaspidi sealt. Aga võid ka kohe minna ja järgmisest postitusest lugeda, kuidas suur maailmarändur peaaegu Tallinnastki edasi ei saanud.
Ausalt, kogu mu viimase aja hing ja armastus, hea energia, hommikused kohviäpardustunnid ja öised inspiratsioonipuhangud said „Naine, kes rändab maailma lõppu“ päevikusse põimitud! Nii et loodan, et inspireerib ja saab ägedaks kaaslaseks teel ja hilisemaks suveniir-raamatuks sulle ka!
Tegemist on reflektiivse päevikuga, mis sisaldab endas osi, mida täita enne reisi, reisi ajal ja siis, kui lõpuks koju naased. Kokku lausa umbes 66 prinditavat lehekülge küsimuste ja muuga nii A4 kui A5 formaadis. Ehk et prindid ise kodus (või salaja töökoha printeriga) välja. Selle suur eelis on, et saad võtta juurde nii palju lisalehti, kui tarvis, sest reisid on eri pikkustega. Ja keegi meist ei pea jeblama pakkide saatmisega või neile järele minemisega – ole kuidas oled ja ole kus tahad, tuleb meili peale. Varsti tuleb ka digitaalne versioon selles mõttes, et fillable pdf neile, kes on pastakaga kirjutamise ära unustanud.
Nii et – kui oled reisile minemas või sõbranna, siis läbimõeldud kingitus meie e-poes ootab! Kui lõpuks oma reisi ja kogemused sinna päevikusse saad ja päevikut kui raamatut käes hoiad – väärtuslikumat suveniiri ei ole ega tule.