Kuidas hakata maailmaränduriks? Kõik, mida teada, et oma kontorikuubikust põgeneda

Ehk see ongi see lüke, mis sind maailma mänguplatsile viskab? Aga liumäest pead ise alla laskma.

[Filipiinidel, august 2019]

Kivikonarus mu tagumiku all hakkas veidi tüütuks muutuma. Otsustasin asendit muuta – jalad soolases, niiskes liivas, veidi higised käed süles puhkamas. „Kas tead, kuidas ma kord surra tahaksin?“ küsis mu 55-aastane kolleeg teise kivi otsast.

Ookean, ääretu ookean meie ees rullis lakkamatult laineid, päike – see päevane naaskel, kes alati mu liig heledat nahka kipub torkima, – peitis oma viimased kiired halli kalju varju. „Tänaseks kõik,“ ütles ta ja kostitas meid hoopis purpurse taevase karnevaliga.

„Ei tea,“ vastasin kolleegile ja viskasin ühe väikese kivi sulpsuga vette. Vaeseke, alles oli jõuline veemass ta rannale uhtunud, troopiline tuul praguliseks kuivatanud. Tuhandeid aastaid oli see kivi veetnud sügavsinistes vetes, unustanud mandrimaa olemasolu. Kas oleks ta võinud veel kunagi arvata, et kaldale jõudes üks inimlaps just tema, miljonite teiste hulgast, üles nopib ja tagasi vette virutab?

Tõusis kerge tuul. Kiskus vägisi hämaraks.

„Lennuõnnetuses, lennukatastroofis tahaksin ma hukkuda,“ jätkas kolleeg. Elurõõmus naine, kellel on fantastiline võime panna ümbritsevad inimesed tundma, et nad on paremad kui eile.

„Kuidas nii?“ uurisin. Milline loll küsimus, mõistsin kohe. Muidugi ma teadsin.

„Sureme me kord nagunii ja sedaviisi on kiire, põnev ning pealegi – see paneb ehk mahajääjad tundma judinaid ja tõelisi emotsioone. See raputab nad lahti oma igapäevaelust, annab ehk motivatsiooni ja julgust elada!”

Puurisin oma pilgu kaugele, sinna, kus taevas ja vesi üheks sulavad.

“Kas tead, mida ütleksid inimesed minu matustel?“ uurisin vastu, kujutledes stsenaariumit, kus meid peaks just nüüd ja praegu hävitav hiidlaine tabama. Mis Filipiinidel, muide, polegi võimatu.

Eksole, muidugi ta teadis. Sedasama, mida nad ütleksid temagi jaol, lohutamaks ennast ja teisi. “Ta suri, elades oma kõige õnnelikumat elu.” Tõsi ta on.

Vaikisime. Surusin oma paljad varbad sügavamale jahedasse liiva. Üks väike krabi keeras end ümber oma telje. Suunurgad tõusid naeratuseks sellise jõuga, mis paneks vajadusel ka merelained tagurpidi voolama, kivikese taaskord kuivale jääma.

Milline ilus õhtu!

Tere! Mina olengi see verivärske 26-aastane, see rändur, kelle kohta sa jätkuvalt mõtled, et kust ta küll selle aja ja selle raha võtab. Kelle kohta sa mõtled, et kuidas ta küll niiviisi üksinda julgeb. Kelle kohta sa mõtled, et mille nimel? Mida ta teeb? Miks ta ometi…“. Jah, miks?

Ma ei tulnud töölt ära sellepärast, et ma polnud hea selles, mida ma tegin. Ma ei andnud lahkumisavaldust, nutt kergest kahetsusest kurgus, seetõttu, et mul oleks kehv olnud. Ma…

/jätkub/

Share your amazing thoughts!

Liitu meililistiga.
Saadame Sulle kogenud rändurite poolt koostatud juhised tasuta reisimiseks.


%d bloggers like this: