Kuidas algas minu teekond Iraani. Ausalt.

DSC_0691

Foto: Johannes Weichart

„Kus sa siis ära käisid, Kesk-Aasias, jah? Noh seal vähemalt on vist üsna turvaline, pole nagu kuskil… Iraanis.“

„Ee, ma just tulin Iraanist…“

„Ahsoo…“ [vahetab kiiresti teemat].

[suvaline vestlus juhututtavaga]

Aitäh, et hoolite! Hakkasin saama murelikke sõnumeid, et kas Iraan mulle siis üldse ei meeldinud, et sellest vaid üks lugu on ilmunud (leiad selle SIIT ja soovitan selle taustainformatsiooni mõttes nüüd läbi lugeda).

Mis ma siis selle peale kosta oskan? MA PARANDAN ENNAST, ausalt! Keegi, mitte keegi ei tohi jääda ilma sellest, kui absoluutselt vaimustav paik on Iraan! [… kui cheesy…] Iga hetk otseloomulikult EI OLNUD selline tunne, nagu oleks äsja jahedal õhtul kampsuni selga sikutanud [noh, tead küll, hea soe!], ja nendest kirjutan ka.

Alustagem ausalt!

dav

Esimene postitus (või noh, teine, kes arvutada viitsib) tuleb sellest, mida sa pead tegema, et iraanlased sind üldse oma territooriumile laseksid. Nii et kui sa kohe üldse ei suuda enam tooli peal nihelemata püsida, siis hakka parem tegutsema, sest viisa saamisega saab seal tooli peal veel kannatlikult istuda ja oodata küll.

Esmalt on sul vaja MAAGILIST koodi. Selle maagilise koodi sain mina SIIT. Kui kood käes, siis võib korraks tähistada [soovitatav, arvestades järgnevat ristiretke, kui sa juhtud viisat taotlema Kõrõgzstani pealinnas Biškekis].

Kood käes? Siis tuleb sammuda lähimasse saatkonda (eestlaste puhul tuleks ujuda üle lahe Helsingisse].

Hakkas juba halb? Nii kiiresti? Ei usu. Aga igaks juhuks mainin ära, et kui saabuda Iraani suurejooneliselt läbi lennujaama, siis saab viisat taotleda ka koha peal [vajalik on siiski e-viisa registreerimine paar päeva enne], AGA sellega jääb ära ka kogu see ekstra lõbus siiberdamine mööda saatkondi ja pankasid [ise tead, millega riskid, eksole].

dav

Kõrgõzstani pealinna Biškeki peaväljak, Ala-too.

Rändamegi veidi ajas tagasi ja vaatame, kuidas toimus kõik see värk Kõrgõzstanis mõned kuud tagasi (on ju üsna suur tõenäosus, et sa kunagi sama läbi elad…. ja siis kuluvad nipid marjaks ära, hoho).

Maagiline numbririda e-kirjana olemas, ärkasin kell 7, et jõuda seda printima (+ passikoopiat tegema) maa-alusesse tunnelisse. Niks-naks vajalikud paberid käes (veidi nutma-ajavas kvaliteedis küll), jalutasin õndsas rahus mõne kilomeetri kaugusel asuvasse saatkonda, kust mulle lahkelt selgeks tehti, et nüüd on vaja veel tõendit reisikindlustusest. Vantsisin siis sama targalt hosti juurde koju tagasi, printisin välja kolm lehekülge eestikeelset teksti (kust võis ka suurelt välja lugeda, et mu kindlustus enam ei kehti) ning lonkisin taas saatkonda, mille tädi oli lõunatama läinud [saabus elegantse pooletunnise hilinemisega].

Aega aitas surnuks lüüa üks kohalik kirgiisi ärikas, kes ukse taga oma juba valmis viisat ootas.

„Mis sa lähed Iraani? Teheran on üks mõttetu koht, ma tööasjus pean käima, aga hotellist välja ära parem astu,“ avaldas ta mulle.

„Mul pole plaaniski hotellis ööbida,“ mõtlesin mina ja jätsin tema targa nipi kõrva taha panemata.

dav

Kohalik onu ei arvanud minu mööda linna jooksmisest just kuigi palju. PS. See ei ole see ärikas.

Saatkonna-tädi tuli rahulikult jalutades, avas ukse ning nii saadetigi mind peagi Pakistani……………… panka 50 dollarit maksma, seejärel sain kolmandat korda saatkonna uksele koputada. „Viie päeva pärast võid helistada ja küsida, kas viisa on olemas,“ ütles tädi mulle rõõmsalt, et ma lõpuks ometi tema juurest selleks päevaks minekut teen. „Viie?!“ protesteerisin mina, „minu teada peaks see maksimaalselt kolm võtma.“

„Eks sa helista siis ülehomme, kui tahad,“ pakkus tema ükskõikselt.

Nii ma oma viisale kahe päeva pärast järele läksingi.

[jätkub…]

 

Madlents

Share your amazing thoughts!

Liitu meililistiga.
Saadame Sulle kogenud rändurite poolt koostatud juhised tasuta reisimiseks.


%d bloggers like this: