Ma ei teagi täpselt, kust nüüd alustada… Aga eks ma alustan siis sellest, miks mul polnud vahepeal aega ja tahtmist ja võimalust siia kirjutada. Ma nimelt rikkusin Usbekistanis seadust.
Okei, sellest ei tahtnud ma praegu rääkida (jajaa, põnevust peab tekitama, küll ma tipin sellest ka varsti :D).
Ära murra seadust. Tal on ka tunded. Photo: TeePublic.com
Peamine põhjus, miks ma siia ei ole saanud väga kirjutada, oli lihtne – uus Usbekistani president tegi seaduse, et järgmisel aastal olgu kogu riigis hea internet olla. Ehk siis – sel aastal on sellega pisut nadisti, kuigi mitte võimatu!
Kiire ülevaade:
Umbes kuu aega tagasi õnnestus mul Bishkekis, Kõrgõzstanis saada oma passi Usbekistani viisa (ja Iraani oma ka) (omaette postitus tulekul – kui põnev üks viisaprotsess olla saab? No ikka saab, ma luban!). Viisad passis, sõitsin – pressituna kahe kirgiisi vanamehe vahele – 12 tundi Lõuna-Kõrgõzstani linna nimega Osh, kust kaudu sain siseneda Usbekistani. Riiki, mis mind selle reisi jooksul on kõige rohkem lummanud ja kõige rohkem proovile pannud.
Keset Oshi linna asub mägi!
Esmalt, seadused! (hehe, järgmine postitus, hoiame põnevust!). Iidsed Siiditee linnad (eraldi pildipost, see on lummav, ma luban!) Inimesed! Võimalus käia kaasas kellegi teise esimesel kohtingul, uuh! 😀 (ka eraldi postitus tulekul!). Nii palju postitusi ootavad täitsa kannatamatult!
Sõbralikud inimesed ehk minu Usbekistani ‘vanaema’!
Tükike Siiditeed
Aga tagasi pealkirja juurde. See peaaegu pisaramere saatkond oli loomulikult Türkmenistani saatkond.
Nimelt oli mu plaan minna Usbekistani, taotleda pealinnas Tashkentis Türkmenistani viisa ja minna maad mööda Iraani. Kes ei tea, siis Türkmenistani viisat on ääretult keeruline saada. 30-päevast turistiviisat ei anta põhimõtteliselt kellelegi, keskmiselt 5-päevast transiitviisat saab umbes mõni protsent sajast. Aga ma olen loomult optimist.
Madle viisasaaga. Päevad täis planeerimist, täis ootamist, täis kõnesid ja lootuseandmist otse Türkmenistanist. Ja nii sain ma reede lõunal lõpuks eitava vastuse. No täitsa viimasel minutil, sest eile lõppes mu Usbekistani viisa, mis tähendas, et pidin riigist lahkuma. Ilmselgelt mitte Türkmenistani siis 😀
Kuigi ka sellest viisasaagast tuleb eraldi põhjalikum postitus, siis siin on minu viimane vestlus saatkonna onudega:
Madle (pärast tunde kestnud järjekorras ootamist, seejärel turvakontrolli, paneb oma passi onu ette lauale, kes teda juba teab ja samamoodi protsessile kaasa elab): On mulle uudiseid?
Onu: Kohe vaatame. [avab arvuti, tipib sisse mu passiandmed, uurib Türkmenistanist saadetud otsust, teeb ekstra kurva näo]. Mul on väga, väga kahju [paneb käe südamele]. Mul on tõesti kahju. Aga ma ei saa midagi teha, see pole minu otsustada. [näeb välja, nagu hakkaks nutma].
Madle: Oeh. Pole hullu. [pärast närvipinge langust pisaraid tagasi hoides ja mõeldes, et MIS riiki ma nüüd edasi lähen :D]. Ma lihtsalt ei tea nüüd, kuhu edasi 😀
Kes veel aru ei saanud, siis 🙁
Minu õnneks said samal ajal negatiivse vastuse ka üks ameeriklane ja britt, nii et leinasime koos ja tegime sarkastilisi nalju, mida ma siinkohal välja ei hakka tooma, sest äkki ma kunagi tahan veel proovida sinna riiki siseneda 😀
Praegu aga ületasin piiri Kasahstani ja peagi ootab mind lend Iraani!
Ja et ei jääks valet muljet, siis Usbekistani ma absoluutselt armastan! ) Ja on, millest kirjutada, hehe.
Kallid
Madle ❤
Pingback: Kui pikad varrukad ja püksid ei kata sind piisavalt [ehk avasta minuga Iraani!] |