Üritasin vastlaid pidada ja kukkusin haledalt läbi/How I tried to celebrate Estonian holiday and totally failed

Minu arust on nii äge, et eestlastel on spetsiaalne päev selleks, et küngastest alla sõita ja vahukoorega saia näost sisse ajada. Iga kord kui mõni välismaalane küsib, et mis pühasid te seal oma ühe miljoni inimesega peate, siis ma alati räägin vastlatest, ja nemad ütlevad, et „oooo… küll te olete ikka… äge rahvas!“ ja tunnevad kadedust ja lubavad kindlasti järgmisel aastal platsis olla. Ma ei ütle, et enamasti meil lund sel ajal pole. 😀

Every time when some foreigners ask me „hey, what kind of holidays do you – one million people – celebrate there in Estonia?“ I tell them about Shrove Tuesday. A holiday when almost every Estonian is sledging down the slopes (shame on you if you don’t!) and eating special buns with whipped cream called ’vastlakukkel’. „Ooooh…. You’re so… cool nation!“ say the foreigners and they feel jealous and promise to come to Estonia next year. I don’t mention that usually we don’t have snow on that time 😀

7571591t1h8c1e
Vot selliseid kukleid tahtsin teha…/ This is what I was meant to bake… Foto: Marko Saarm

Aga seda kuklimajandust tahtsin ma ka Kõrgõzstanis oma korterikaaslastele tutvustada. Hetkel on nendeks inglastest jalgratturid Tom ja Alice, nemad tähistavad Inglismaal teadupärast pannkoogipäeva. Mõeldud-tehtud (nali, ei ole tehtud :D) – mina lubasin õhtuks vastlakukleid, Alice pannkooke. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et vastlaõhtuks polnud meil laual kumbagi.

As those ‘vastlakukkel’-buns look pretty cool I wanted to introduce them to my flatmates (Tom and Alice from England) as well. They promised to make pancakes… I don’t want to spoil, but by Tuesday evening we had neither buns or pancakes…

Esmalt läksin poodi mina. Raske ühte kuklit ikka teha on? Haha. Noh, kõigepealt ei söö Tom eriti nisujahutooteid. Seega otsustasin teha riisijahuga tassikooke ja sinna vahele vahukoort panna, teeb enamvähem sama välja, eks?

Poes. Kus on riisijahu? Pole. Ei ole. Üheski riiulivahes ei ole. Hästi, võtan siis maisijahu (asi kisub vastlakuklitest üha kaugemale…). Sõber, kes minuga ristiretkele kaasa tuleb märkab juhuslikult beebitoitude juures siniseid karpe. Vitaminiseeritud riisijahu beebidele! Halleluuja, selle võtamegi.

Küpsetuspulbrit üritame pärast tulutuid otsinguid mõttejõuga ilmutada ja see ilmub välja pärmipakkide tagant. Muffinivorme pole, ja ma pole kindel, kas kodus üldse mingit küpsetusplaati on. „Ehk saab küpsetuspaberist midagi voltida?“ tärkab minus lootus, aga see kustub kohe, sest küpsetuspaberit ei müüda. Jumal temaga siis, vahukoor ootab! Või siis… ei oota. Sest seda pole.

At first I was the one who went to the supermarket to buy all the ingredients. How hard can it be? Heh. Well, to start with then Tom doesn’t eat much wheat. So I decided to make cupcakes with rice flour and put whipped cream on top of it. Close enough?

So, I found myself at the supermarket. Where is the rice flour? No rice flour? Okay, maybe I can make it with corn flour.. My friend who came with me (that time he didn’t know that shopping with me is pure suffering :D) notices some blue packages in the baby section. Vitaminized rice flour for the babies! Hallelujah, that’s for us. Then, after 5 minutes of playing hide-and-seek with baking powder we just try to manifest it and here you go – it’s behind the dry yeast.

No cupcake pans. Maybe I could do some origami with baking paper? But no baking paper. Let it be – whipped cream is waiting!!! …only in my dreams..

dav
Vitaminiseeritud riisijahu beebidele! Taustal peaaegu vahukoor (20%), mis ilmselgelt vahtu ei lähe/Vitaminized rice flour for the babies! Perfect.

Kodus tagasi. Väljavaated on tavatult suurepärased: 0 imetabast komponenti. Tagatipuks ei oska me kasutada gaasiga töötavat ahju, õnneks päästavad välja YouTubes leiduvad õpetused eriti lollidele.

Otsustan teha porgandikooki.

Siis läheb poodi Alice. „Vaata, kas leiad vahukoort,“ anun teda. Alice tuleb tagasi. Vahukooreta, aga 5 meetri küpsetuspaberiga. Nüüd on meil 5 meetrit küpsetuspaberit, 0 kuklit, aga üks porgandikook. Sõber lohutab õhtul, et tema korterikaaslased olevat samuti ükspäev vahukoore otsinguil olnud. Pärast tulutuid katseid olevat nad Bishkekist leidnud ühe poe, mis seda müüb. Kahjuks ei mäletanud ta, kus see müstiline vahukoorepood asub.

Vahukoorepõud on siin, ma ütlen! Aga vähemalt on meil vastlakukkel Kõrgõzstani moodi (või see, mis sellest järele jäi, kui ma paariks tunniks kodust kadusin):

Back to home. The situation is more than ideal: we have exactly 0 ingredients to make the real buns with whipped cream. Oh, and of course we don’t know how to use our gas oven. Luckily there are some YouTube videos for extra dumbs (works for me!).

I decide to make a carrot cake.

Now it’s Alice’s turn. „Pleaaasse, please find some whipped cream for me,“ I beg her when she leaves home to go to another market. After a while she comes back, without cream but with 5 metres of baking paper. Now we have 5 metres of baking paper, 0 buns, and one carrot cake. Not bad.

Another friend of mine comforts me that he has heard that there must be at least one market which sells whipped cream in Bishkek! If you’re lucky.. Of course he is not exactly sure where is this magical shop located.

Drought of whipped cream I say! At least we got our ’vastlakukkel’ (Kyrgyz style). Or a last piece of it:

dav
VASTLAKUKKEL. Porgandikook kohupiimaga/Carrot cake with sweetened curd

3 comments

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s