“Eks sa helista siis ülehomme, kui tahad,” pakkus tema ükskõikselt.
Nii ma oma viisale kahe päeva pärast järele läksingi. [Vaata eelmist osa SIIT].
Minu Suur Plaan nägi seega välja järgmine:
- Lähen Kõrgõzstanist Usbekistani.
- Taotlen muu hulgas Türkmenistani viisa.
- Lähen Türkmenistani ja tõestan neile, et mul on Iraani mineku luba.
- Lähen Iraani.
Näed, vähemalt Usbekistani jõudsin!
Minu Reaalne Elu nägi välja selline:
- Läksin Kõrgõzstanist Usbekistani.
- Taotlesin muu hulgas Türkmenistani viisa.
- Ei saanud Türkmenistani viisat [loe seda pisarakiskujast lugu SIIT]
- Usbekistani viisa sai otsa, lahkusin riigist Kasahstani.
- Lendasin Kasahstanist Iraani.
Teate seda loteriid, et kes sinu kõrval lennukis istub? Et kas on jutukas, kas on niheleja, kas on üliaktiivne, kas on laps – tavaliselt dikteerib see kogu lennu rütmi. Seekord potsatas minu kõrvale Iraani Kuulus Pianist, kes mulle terve lennu jooksul oma kontserditest videosid näitas ja sõrmega ekraanile osutades “piano” ja “vesi” [ära küsi] korrutas. Rohkem sõnu tal inglise keeles meelde ei tulnud, aga see oli lausa mitu korda parem kui minu pärsia keel [null sõna], seega bravo, ja lend läks ka kiirelt ja lõbusalt.
Maandusime Teheranis ja ma pean tunnistama, et koos lennuki rappumisega tekkis ka mulle kerge surin sisse. Tajusin väga hästi, et ükskõik, milline mu aeg Iraanis saab olema, siis meelde jääb ta kindlasti. Ümberringi sättisid naised endale salle ja hijabe pähe, otsusekindlalt koukisin ka mina oma salli välja ja katsin sellega kohmakalt juuksed [jah, ka turistid peavad seda tegema]. “Kui kaetud ma pean olema? Kas juuksesalgud tohivad välja jääda? Mis juhtub, kui mul sall ära libiseb?” olid mu peamised mured. Kuulus Pianist kiitis mu väljanägemise heaks ja astusime lennukist maha.
Esimene lõuna Iraanis!
Kaks tundi hiljem.
Olen kokku saanud oma Couchsurfingu hostiga. Oleme turul, sest mulle on vaja mingit katvamat asja, kui pikkade varrukatega pluus ja pikad püksid. Tagumik peab kaetud olema, kehakumerusi ei tohi rõhutada. Muide, kes ei tea, siis ma vihkan šoppamist 90% ajast, kummalisel kombel näis minu uus host [kutt] olevat aga täiesti omas elemendis. Kauples ja sobitas värve, uuris materjale ja käis ühe müüja juurest teise juurde, mina surmtüdinuna tema sabas lonkimas. Õnneks jäid tee peale ka põnevamad asjad nagu toorete soolatud mandlite müüjad ja muud sedasorti tegelased.
Toored mandlid. Hapukad.
Mis mu esimene mulje Iraanist siis oli?
Hea. Väga hea. Aga tunne oli küll selline, et oleks justkui tavalise jalgratta seljast üherattalise selga tõstetud ja öeldud, et “Sõida!”. Nii palju uusi reegleid, norme ja tavasid.
Aga teate, mida mul tol hetkel polnud ja nüüd on?
[järgmises postituses….]
Madle