“Elu ise on kõige raskem eksam. Enamus meist kukub läbi, sest me üritame teineteise pealt maha kopeerida. Me ei mõista, et igaühel meist on erinevad küsimused.” (Jay Shetty).
Õnn pole seal kaugel väljas. See on sinu sees.
Sõber kääris baaris oma vasaku käe käise üles. “Näed, siin,” vedas ta sõrmega üle veenide jooksvat armi, “aasta tagasi üritasin enesetappu teha.” See oli ootamatu. Vaatasin talle otsa. Teadsin, et tal on perega seotud probleeme, aga et midagi nii hullu? Korraga ta avanes. “Mu ema küsib mult iga päev süüdistavalt, millal ma lõpuks ometi abiellun. Ütleb, et aitab sellest välismaale õppimise mineku unistusest. Et meie lähiümbruses on vabu tüdrukuid küll, ma viin nad sinuga ise kokku,” selgitas ta valuliselt. “Ja nii… Iga. Jumala. Päev.” (Kesk-Aasias)
Minu sees läks midagi katki. Ja mitte ainult sel hetkel, ei. Iga kord, kui ma siin ilusa taeva all kuulen survest teha oma elus otsuseid, mis pole täpselt iga inimese enda südamest võetud. Tahad näitlejaks saada? – Oh, vali parem juura, see on kindlam ja mitte mingi naljategemine. Tahad keskkonnasäästlikumalt elada? – Miks… teised ju ikka saastavad, mida sa üksi ikka teha suudad? Vanemad ei taha, et sa eriala vahetaksid? Sõbrad ei saa aru, miks sa taimetoitlane oled?
Öeldi ka mulle – “Mida see reisimine sulle annab? Miks sa arvad, et sinu reisiblogi üldse kellelegi korda peaks minema? Vaata enda ümber, kui palju on sinusuguseid!” Vaatan enda ümber ringi, aga näen vaid unikaalseid inimesi. Aga kui paljud meist siin maailmas survele alla vannuvad? Jätavad teostamata oma unistused? Miljonid. Miljardid.
Peaksime justkui kõik valima selle korraliku kattega asfalttee ja:
- Lõpetama kooli ja seejärel ülikooli
- Leidma prestiižse töö ja teenima hunniku pappi
- Leidma kaaslase ja abielluma
- Töötama selle nimel, et oleks uhke maja ja korralik auto
Aga elu pole vaid asfalttee.
- Ma tean inimesi, kes pole kunagi ülikooli läinudki, aga on edukad ärikad.
- Ma tean inimesi, kes olid edukad ärikad, aga on nüüd totaalsed hipid.
- Ma tean inimesi, kes läksid pärast keskkooli lõpetamist aastaks reisima ja leidsid selle, mida nad elus teha tahavad.
- Ma tean inimesi, kes lõpetasid ülikooli kui nad olid 20, aga leidsid sobiva töö alles 25-aastaselt.
- Ma tean inimesi, kes leidsid töö kohe pärast ülikooli lõpetamist, kuid vihkavad seda, mida teevad.
- Ma tean inimesi, kel on liikumispuue, kuid kes liiguvad rohkem, kui nii mitmedki meie ümber.
- Ma tean inimesi, kes on vallalised, kuid neil on lapsed.
- Ma tean inimesi, kes on abielus, kuid said lapsed alles pärast kümmet aastat.
- Ma tean inimesi, kes on suhtes, kuid kes armastavad kedagi teist.
- Ma tean inimesi, kes armastavad üksteist, kuid pole koos.
Igalühel meist on oma kell ja kõik juhtub täpselt õigel ajahetkel. Vahel võib tunduda, et sõbrad on sinust peajagu ees. Või sammu võrra taga, aga neil kõigil on oma aeg, nii nagu sinulgi.
- Saada kraad 40-aastaselt on ikka saavutus.
- Mitte abielluda, aga elada õnnelikult on ikka ilus.
- Luua pere 35-aastaselt on ikka võimalik.
- Armuda 75-aastaselt polegi midagi nii haruldast.
See imperfektne maailm on niivõrd perfektne oma imperfektsuses. Lõpetan selle postituse mõttega, millega alustasin ka oma reisimist ja mis juhib mind kogu aeg kuskil taga kuklas kuulama ikka iseennast:
Kui sa saaksid valida suurest raamatukogust – kus hoiustatakse iga inimese kohta ühte raamatut – ainult ühe teose, siis kas see oleks just “[sinu nimi] ehk Väga Südamest Elatud Elu”? Ja kui sa valid selle raamatu, siis kas hoiad lehekülgi keerates hinge kinni, sest helde jumal, no nii põnev on? Ning peatükk peatüki järel loodad, et peategelane astub kõik sammud oma unistuste täitmiseks, isegi kui see tähendab vahel kraavis magamist, totakate laulude laulmist või üksinda jõulude pidamist. Ja sa ei sulgeks enda raamatut enne, kui saad tagakaane naeratades kinni lüüa ja öelda, et “pagan, oli see vast üks õnnelik mina”.
Kas valiksid enda raamatu?
💚💚💚
Madlena
*Inspiration for this post: Jay Shetty