Aasta kokkuvõte 2022

Selle aasta esimene ja päris kindlasti viimane postitus siin, et päästa see lehekülg hinge vaakumast, nagu lubatud. Kuigi ega keegi teine peale mu enda (ja võibolla teise Puugi) sellest lubadusest midagi ei teadnudki. Mis saaks olla parem postitus, kui aasta kokkuvõte? Üks mu Maroko sõber arvas, et kuna tema postitab kord nelja aasta jooksul, siis minu postitusi jaksab vähemalt oodata.

Ma ausalt arvasin, et ma käisin sel aastal umbes kuues riigis, millest vähemalt pooled tööalaselt. Kui ma arvutama hakkasin, siis tuli hoopis 17. SEITSETEIST?! Nagu öeldakse, siis mälu on hea, aga lühike.

Need riigid on: Liibanon (Beirut ja Beqaa org, töö); Ukraina (Zaporižžja, Kiiev ja Lviv, töö); Keenia (töö); Soome (3x: Helsingi koolitus ja siis kaks korda purjetamas, sh ümber Ahvenamaa – ei olnud töö); Türgi (2x: Istanbulis jaanuaris kaugtöö, mais kaugtöö ja puhkus); Poola (pikem peatus Varssavis teel koolitusele Bratislavasse ja tagasi); Austria (Viin, okei, see oli vaid mõneks tunniks teel Slovakkiasse); Slovakkia (koolitus Bratislavas); Rumeenia (puhkus); Itaalia (puhkus Veneetsias); Saksamaa (pikem peatus Nürnbergis teel Balkanile, kaugtöö); Bulgaaria ja Põhja-Makedoonia ja Kosovo ja Albaania ja Serbia (kõik kaugtöö); Rootsi (koolitus).

Enda veidrate standardite järgi ei külastanud ma ühtegi neist riikidest korralikult, see tähendab, et vähemalt kuu aega. Ja nagu on näha, pea kõik oli puhas töö või kaugtöö või koolitus – nii võib sellest blogist siin veel saada üks suur tööblogi… aga läheme edasi.

Noppisin meie jumaliku reisipäeviku viimasest osast (reisi kokkuvõtvad küssad ja ülesanded) välja need, mis parasjagu kõnetasid ja laiendasin need ühelt reisilt terve aasta 2022 reisidele. Hakkame siis peale:

Kohad, kus ööbisid: sõprade diivanid, hostelid, hotellid, purjeka kajut, ööbuss, öörong, airbnb. Vaatan siin, et 0 telki või võrkkiike ja see tundub täitsa lubamatu.

Transpordivahendid, mida kasutasid: buss, rong, lennuk, purjekas, praam, auto, takso (mis on ju ka auto, Madle), cable car. Siia tuleb uuel aastal kindlasti lülitada rohkem jalgratast ja suuski.

Kaugeima punkti koordinaadid: 1.2921° S, 36.8219° E, Nairobi, Keenia

Lemmikkoht: Kiiev (mitte miski ei muuda seda, et Kiiev on mu lemmiklinn Euroopas)

Naljakaim seik: mulle jääb tavaliselt meelde, et ma naeran ülipalju, näiteks Serbias, aga nimeta üks konkreetne nali, palun? Ei tea. Äkki siis Istanbulist selline lugu, et aasta alguses seal käies sain tuttavaks oma Austraalia sõbra sõbraga ja maikuus nägin teda uuesti ühes Istanbuli pargis, karjusin „Cem!!!!“ (see on ta nimi) ja läksin kallistasin teda ja kõik oli väga tore ja kõndisime kambaga kesklinna poole, ise konstantselt rääkides jumal teab millest. Umbes alles kümne minuti pärast sain aru, et Cem üldse ei mäletagi mind, ei pidanud seda aga vajalikuks mainida ja läks lihtsalt vaibiga kaasa. Tõeline sõber, ma ütlen.

Suurim pettumus: Sofia, Bulgaaria. Polnud varem käinud ja arvasin, et Sofia võiks olla minu vaibiga, aga kohe üldse ei olnud. Muidugi ma olin ka haige terve selle aja, mil ma seal kaugtöötasin ja vihma sadas ja hall oli – mida ma küll ootasin novembrikuisest Sofiast, eksole. Samas Plovdiv, paaritunnise sõidu kaugusel asuv linnake oli väga timm!

Nunnu Plovdiv.

Parim üllatus: Põhja-Makedoonia. Ausalt, nii kui ma bussiga kunagi õhtul Bulgaaria ja Põhja-Makedoonia piiri ületasin, läks kõik heaks. Meid peksti bussist välja, et passe kontrollida ja väljas oli pime ja ulus tuul ja lund pritsis silma, aga ma sain teada, kes kõik bussis on ja nii me siis saime sõpradeks, üks kohalik tüdruk ja üks hiina seljakotireisija ja ma. Ja Skopje üllatas mind väga positiivselt oma inimeste ja veidra linna-arhitektuuriga ja lähedalasuvate mägede ja loodusega. 10/10.

Keerukaim väljakutse: Ukraina. Ükski bussist mahajäämine, keelebarjäär või kaotatud raha ei ole võrdväärne sellega, mida elavad läbi inimesed sõjakoldes. Tunne Ida-Ukrainas, kus sa öösel kükitad vannitoa põrandal, sest see on kõige turvalisem koht (võibolla) ja eemal langevad pommid ja kõik on päriselt sinu kontrolli alt väljas, on õudne. Kahjuks või õnneks harjub ka selliste oludega päris kiirelt.

Mõnusaim hommik: Kui ma Pristinas, Kosovos ühes hostelis oma toast retseptsiooni end vinnasin ja check-outi tegin, et minna enne Skopje bussi kohvikusse tööd tegema, ja mu sõber (kellega eelmisel päeval olin tuttavaks saanud) otsustas kaasa tulla ja me astusime täiesti suvalisse Kosovo kohvikusse, mis osutus avaraks, kamina ja küttepuude ja jõulutulukeste ja kohvilõhnaga paradiisiks, kus juua kohvi, süüa, teha tööd ja rääkida tööasju (töötab samal alal); okei, ja kõik töövabad hommikud olida ka täitsa timmid, aga see on siin täna tööblogi, ilmselgelt.

Kõrgeim tipp: peaaegu 2000 meetrit, Nairobi, Keenia (kuigi võis vabalt olla, et vahepeal olime ringisõites tegelikult kõrgemal)

Madalaim temperatuur: Beqaa org, Liibanon. Lumi oli maas, temperatuuri ei tea.

Kõrgeim temperatuur: Põhja-Keenia, Aafrika suurimas põgenikelaagris. Piisav, et oma hele põhjamaalase nahk ära kõrvetada.

Kõige rahvarohkem koht: Nairobi, Keenia

Kõige üksildasem koht: Rumeenia mäed

Parim transpordivahend: rong (nii Soomes kui Ukrainas kui Rumeenias kui Itaalias)

Mõnusaim ööbimiskoht: hostel Albaanias, Tiranas

Praktilisim riideese: EERINi meriinovillane džemper

Meeldejäävaim ilmastikunähtus: virmalised Ahvenamaa saarestikus öisel purjetamisel

Erilisim heli: plahvatused Ukrainas; positiivsemast, siis lainete laksumine vastu purjekat

Meelierutavaim lõhn: kaneelirullid Göteborgis, Rootsis

Elamust pakkuv vaade: Matka kanjon Põhja-Makedoonias

Matka kanjon.

Ebamaiseim maitse: kirsi-rakija sellessamas kanjonis, sest mul oli täiega külm ja onu mungakloostris arvas, et see teeks mulle head (või siis otsis põhjust ise juua)

Parim ost: Veneetsia kunstibiennaali pilet

Aktiivseim päev: vist üks matk Rumeenia mägedes, veel õndsas teadmatuses, et olen koroonas

Reisilaul: hmm, essa, mis meelde tuleb on Keenias igalpool mängitud Bandana by Fireboy DML, Asake

Valdav emotsioon:

Kas jäid läbitud marsruudi ja ajaplaneerimisega rahule? Kui ei, siis miks ja mida muudaksid?

Valisin selle küsimuse päevikust siia ainult sellepärast, et ma saaks jagada seda imelist mälestust siin: sõit Kosovost Põhja-Makedooniasse. Kui me selle lemmikuima töö-brunchi olime lõpetanud (vt parim hommik üleval), siis jalutasime Pristina bussijaama, et jõuda sinna ainult selleks, et bussijaama-tädi saaks öelda, et viimane buss Skopjesse väljus seitsme minuti eest. Mul aga oli vaja täiega jõuda Skopjesse just sel õhtul. Vahel lihtsalt on. Järsku seisis mu kõrval üks Poola tüdruk, täielikus šokis ja paanikas – ta oli ka maha jäänud ja pealegi saanud kodutult koeralt pureda, käinud kohalikus haiglas õmblemas, aga neil ei olnud terves Kosovos marutaudivaktsiini, mistõttu ta pidi minema Makedooniasse. Bussijaama-tädil oli meist arusaadavatel põhjustel kopp ees („oled sa päris t ä i e s t i kindel, et ühtegi bussi ei ole täna enam?“; „Äkki vaatad veel korra?“; „Me arvame, et ikka peab olema!“) ja ta ütles, et me võime sõita TETOVOSSE ja sealt võib juhtuda, et läheb veel mõni buss edasi meie tõotatud linna. „Kus kohas see Tetovo veel on?“ ütlesime me poolakaga kooris, aga tädil polnud enam tahtmist meiega rääkida ja nii me ostsime piletid TETOVOSSE, mis asub ka Makedoonias. Kusagil. Tetovost sai seejärel legendaarne koht, täiesti väärt külastamist, nagu näitab ainus fototõend sealsest bussijaamast mõni tund hiljem:

Kas õppisid kohalikku keelt? Kui jah, siis kas see tuli sulle kasuks? Oli õppimine raske või kerge?

Albaania keeles üritasin õppida „terviseks!“. Siiani ei mäleta. Suahiili keeles said mõned sõnad küll selgeks, see on väga mõnusa kõlaga. Araabia ja türgi keeles ka ja kasuks tulevad kohaliku keele sõnad alati, kasvõi selleks, et kohalikud su aktsendi tõttu hea tuju saaksid.  

Kui kulukas oli see reis? Kas kulutasid pigem vähem või rohkem, kui plaanisid? Mille peale kulutasid enim?

Veneetsia oli kindlalt kõige kallim ja kohe kindlasti kulutasin seal rohkem, kui arvasin, samas ega ei planeerinud kordagi mingit kindlat eelarvet. Söögi peale vist kulus üleüldiselt kõige rohkem igal pool.

Kas sulle jäid meelde pigem raha eest või rahata saadud hetked? Miks?

Rahata. Aga samas – Veneetsia kunstibiennaal, täiega võimas. Ja Veneetsia ise ka.

Mille poolest sarnanes sihtriik sinu koduriigile?

Igal pool on inimesi, kellega sa klikid ja kellega ei kliki, aga päeva lõpuks tahame kõik olla õnnelikud.

Missugused kombed/traditsioonid/toidud võtaksid kaasa igapäevaellu? Miks?

Suured hommikusöögid nagu Türgis, sest need on mõnnad!

Mille kohta reisil kogetust tahaksid rohkem teada ja uurida?

Kõik ajalugu, mis mind ei huvita kuni hetkeni, kus ma päriselt olen mõnes paigas, näiteks Beirutis või Veneetsias või hoopiski Helsingis, ja siis ma võiks teha kõik free walking tours’id ja ikka ei saaks küllalt.

Mille üle oled kõige tänulikum?

Kas oli midagi, mis tekitas sinus ebamugavust? Miks? Mida see sulle õpetas?

Üks rakija, mille ma sain tasuta Skopjes ühe free walking tours‘i lõpus ja mis oli täiega halb. See õpetas, et ära kunagi usalda kohalikke, kui nad ütlevad, et see 100% meeldib sulle.

Kas juhtus midagi, mida sa ei osanud oodata? Kuidas mõjutas see sinu reisi?

Pommitamised Zaporižžjas, mistõttu läksime veidi varem Kiievisse tagasi; lumetorm Eestis ja Rootsis – mitmed lennud jäid hiljaks või üldse ära; ja noh, TETOVOSSE ju üldse ei planeerinud minna.

Aa, ja Bulgaarias läks mul hääl täiesti ära, ma muidu ei plaaninud nädal aega peaaegu täitsa vait olla.

Kas oli midagi, mida sa ei saanud seekord teha või kogeda, kuigi oleksid tahtnud? Kui jah, siis mis?

Albaanias matkata, Kosovos matkata, Liibanonis matkata, Poolas matkata, Keenias matkata, you get the point… Ja teatrites käia, kõikides riikides.

Tee list kümnest asjast, mis panid sind reisi jooksul naeratama.

Tetovo, kaneelirull, vihm – isegi, kui see oli paganama tüütu vahel, sõbrad, lumi piiripunktis, sümfooniakontsert Belgradis, sarkastilised naljad, virmalised Ahvenamaa taevas, soe voodi, kiire internet.

Kirjuta siia asju, mis sind reisi jooksul inspireerisid.

Inimesed. Sorry, et teid asjadeks kutsun.

Kas see reis pani sind kodus olevaid asju rohkem väärtustama? Kui jah, siis mida ja miks?

Turvalist kodu(riiki) ja kõik, mis sellega kaasas käib: süüa saab nii, et õhusireenid ei huilga; õue saab minna ilma ärevuseta; poed on avatud ja seal on elekter; rongijaamast ei pea kiiresti lahkuma, sest see võib olla sihtmärk jne.

Kas kaaluksid reisitud riiki kolimist? Miks jah, miks ei?

Jaa, vist kõikidesse riikidesse. Okei, Bulgaarias ma pole kindel, samas…

Kirjuta siia enda reisiraamatu pealkiri.

Siin mul oli draftina kirjutatud kiirelt “appi”, aga see vist võtab päris hästi kokku ka kõik need kolistamised? Kui seda “appi” öelda suures osas positiivse häälega.

Reisipäevikut saab osta siit, kes tahab, aga muidu head vana aasta lõppu ja tulgu uus, noh, lihtsalt paganama hea, mis muud!