fbpx

Kuidas hakata merekaruks

Nüüd, kus veidi aega on merel olemisest möödas, hakkavad sümptomid ka hajuma. Maapind ei kõigu enam jalge all. Kohvi valan tassi juba nagu vanasti, see tähendab, et mitte napilt üle poole – noh, et lainetusega maha ei loksuks. Kodus omletti tehes ja pannilabidat (pelivänta) maha kukutades ei käi esimese mõttena läbi, et „oeeeh, vaene magav öine vahtkond all kajutites!“. Kella vaadates (ja see näitab pool kaks päeval) ei mõtle enam, et miks ma üleval olen – aja järgi peaks minu vaht hoopis puhkama ja magama.

Sümptomite põhjuseid jäädvustasid nädalaselt marsruudilt purjelaev Vestalt Karl, Meelis, Margit, Taniel, Ethel, Liivika, Madle.

PS! Kes lõppu jõuab, leiab ka info järgmiste purjereiside kohta. Purjetamisega tundub olevat nii, et kui pole proovinud, siis jääb kaugeks. Kui aga kord proovid, siis sinu laev on läinud! Parem on, et koos sinuga pardal.

Tallinn-Rohuküla-Kihnu-Ruhnu-Abruka-Vormsi-Tallinn

Peatus üks: pood. Kahest kärutäiest esimene ehk pool nädala toiduvarust kümnele inimesele. Muuhulgas leiab siit viisteist pikka kurki, üle kilo peeti (selleni me veel jõuame), hunniku õunu, seeni ja apelsine. Ühtlasi juhin tähelepanu jumalikele seasõra sõlmedele, millega merel näiteks vendreid (kes tahab uusi sõnu õppida, siis purjetamine on kindla peale minek) kinnitada, aga maa peal kulub marjaks, kui kotid ostukärru enam ei mahu.

Kai peal tundub, et asju on jube palju. Ja on ka, aga purjeka sees saab need nii kavalalt ära paigutada, et ruumi jääb justkui ülegi!

Start on Lennusadamast ammu antud, me kõik oleme valmis (noh, ainult juuksed veel vaja kinni panna), asjad paigutatud, tormiriided valitud, kajutid jagatud, esimene pastaroogki söödud, aga kus on tuul?! Kas tõesti peab JUBA hakkama tsiteerima klassikuid, et…

…”tuulevaiksel ööl…”…

…aga ei, juba ongi hommik! Ikkagi suvi veel. Pooltele meist tähendab päike ärkamist ja teisele poolele “head öö..äääõõõ und!”.

Pardatäis inimesi on nimelt kahes vahtkonnas, viis ja viis. Sel ajal, kui pooled õndsat und magavad (kui neid ei sega just purjemanöövrid, mootorimüra, peli kõrin, kreen, toidulõhn ja muu taoline), vastutab teine pool navigeerimise ja kogu ülal mainitud kolina eest. Kui neli tundi on möödas, on aeg keeta teed, valmistada võikusid, ajada magav vahtkond üles (eeldusel, et nad ikka magasid) ning omavahel kohad vahetada. Päeval läheb see rütm muidugi veidi sassi, mis laseb ülientusiastidel teise vahtkonna ajast salaja (okei, keda me ikka petame – poolsalaja!) roolimine üle võtta (neil on ju alati rohkem tuult ja lained kõrgemad…).

Üks video ka. Olgu see siia jäetud, kui kunagi novembrikuus hakkab ununema, milline üks kuldne suvehommik ja vahi (nende, keda pole tuulega õnnistatud) algus välja näeb.

Kella neljasest varahommikusest soojusest saab kiiresti leitsak. Pildil on näha ka strateegiliselt kõige ebastabiilsemat positsiooni. See tähendab, vertikaalset. Trapi (alla kajutitesse viiva trepi) peal seismisel on omad plussid-miinused. Strateegiliselt hea päikesevari tähendab ka “[sisesta nimi], kui sa juba seal oled… palun too mulle mu päikeseprillid, binokkel, logiraamat, veepudel, päikesekreem, pane teevesi keema, otsi kruvikeerajat, haara panged, ulata pesuvahendit, anna mu tass, võta mu tass, otsi padi, leia merekaardid, eemalda teevesi tulelt, viska šokolaadi jne.” Et siis teate, millega riskite.

Juhtumisi sattusid pardale kokku köögivõlurid (ja muidu professionaalsed kohaliku toidu väljanuuskijad). Vasakul nädala kõige ilusamini serveeritud omlett. Keskel Vormsi maasikad. Paremal üleval Kihnu vanaemade rabarbrikoogid. All vasakul Abruka suitsuahvenad. All paremal legendaarne peedisupp, mille tegemine vältas olude sunnil kaks päeva. Saladus seisneb selles, et esimesel päeval tuleb merel olles peetide keetmist alustada. Kui pott tulel, algab väike torm (kui ei alga, siis läks midagi ilmselgelt valesti). Märjaks saanud vahtkond on vaja külma keefirisupi asemel seljankaga üles soojendada. Niisiis tuleb peetide keetmist jätkata jaaniööl (ilmselgelt ülioluline maitsenüansi andja!) mandril, unustada need kapteni suvila pliidile, avastada nad siis, kui kogu vesi on ära keenud ja peedid kergelt röstuvad. Kogu see värk uuesti jahile tarida ja järgmisel päeval polegi muud, kui nad supiks hakkida. Ärge siis ära kohkuge, kui näiliselt lihtsa keefirisupi valmistusaeg on ligi 24 tundi. See on seda väärt, ausalt! Garneerida melissilehega.

Varsti saab seljankat.

Vihm paraku nõusid puhtaks ei pese. Mitut inimest on selleks tegevuseks vaja? Muide, käterättidega oli alati mingi anomaalia. Tee, mis teed, ikka niisked.

Oleme jõudnud Kihnu. Esimene saar vallutatud! Kes hästi otsib, leiab ka Kihnu Virve pildilt üles. Ja siis polnudki muud, kui rentida rattad, ronida majaka otsa, süüa jäätist ja mõned meist said ka austava ülesande toimetada kiri Kihnu neiult Ruhnu noormehele. Etteruttavalt võib öelda, et Vesta postiteenused 1:0 Omniva.

Et ei jääks muljet mingist peesitamisest. Korra said isegi turvatraksid päikesevalgust näha.

Igatunnine lõbustus – logiraamatu täitmine. Kui kõrge see laine nüüd ongi ja kus me täpselt asume?

Enne, kui ise vette sulpsata, tuleb Vesta puhtaks klanida! Tekipesu ja ujumine kusagil keset Läänemerd.

Oleme jõudnud liigirikkasse Ruhnu. Seltskond ratastel, lisaks Yljes, Rebane, Karu ja kohalik krossirattur. Ja muidugi Eesti vanim säilinud puithoone, puukirik aastast 1643.

Tere, Abruka! Väikesaar, kuhu algselt ei plaaninudki minna, aga tuleb tõdeda, et alates sellest saarest on elu palju rohkem abruka (loe: aega on).

Vaade mastist, kas tasub üldse Abrukalt lahkuda või peaks kohe sinna elama jääma. Ja lisaks väikesed parandustööd.

Abruka jäi siiski seljataha, sest suund oli norrrd ja niiviisi jõudsimegi varahommikul… oi, tere, Vormsi! Pikk päev kulus öövahtidest väljamagamiseks, rattasõiduks (sh heinamaal), rannas ja restoranis (sest siis saavad Vesta käterätikud ometi kord kuivada!).

Stiilinäiteid pardalt:

Vastuseks pealkirjale (kuidas ometi hakata merekaruks), siis kõige lihtsam on alustada STA Estonia kodulehelt ja järgmisi reise vaadata SIIT. Ja kui üks kord käidud, siis minna “veel ja veel ja veel”.

Share your amazing thoughts!

%d bloggers like this: