fbpx

Ootamatud kohad, kust ma end leidnud olen

Sõbranna saatis mulle hiljuti homeeriliselt naerdes pildi, mis mulle küll alguses arusaamatuks jäi. See tähendab, et ma sain aru, et pildil olen mina (isegi hea algus, eks?). Aga seda, et kus ma olen ja miks ma seal olen… selleks läks ikka mõni hetk aega. Sellest ajendatuna võtsin ette oma vanad läpakad ja kõvaketta ja otsisin välja kohad või situatsioonid, mis on mulle sama emotsiooni tekitanud. Selle arvan-et-tean-mis-teen-ja-kuhu-lähen-aga-kuidas-ma-küll-siia-sattusin tunde, lühidalt öeldes “oh”.

Alustame Aafrikast:

Ärkamine Uganda loomaaias. Teate seda tunnet, et tõmbad hommikul kardinad akna eest ära ja siis eemalt vaatab kaelkirjak? Öösel voodisse vajunult ei saanudki väga aru, et jah, olemegi majutatud loomaaeda. Kampala, 2016.

Siin ma võtsin üle kapteni kajuti kusagil keset Kaspia merd. Sõitsime suure kaubapraamiga Aserbaidžaanist Kasahstani. Kuidagi läks nii, et mul oli väga netti vaja ja kaptenil oli oma netipunkt, siis ta saatis mu sinna ja käskis kõik mahla ära juua. Polnud paha diil. Kaspia meri, 2018.

Kaaperdasime sõbrannaga Filipiinidel lennuki. Paraku jäime hiljaks ja lennuk oli selleks ajaks juba maandunud. Piloodid hea meelega selgitasid neid nuppe, kui on küsimusi, siis vastan hea meelega… Filipiinid 2019.

Siiakala püüdmas, 3000 meetri peal Kõrgõzstanis. St ma ei püüdnud, ma tegin pilti ja galopeerisin siis oma obesega järve peal ringi, enne kui võtsime ette mitmetunnise ratsaretke, et mägedest taas alla saada. Mul pole tagumik kunagi nii valus olnud. Kõrgõzstan 2018.

Vot see ongi see pilt, millest alguses rääkisin. Tundus mõistlik end Tartust Riiga lennu peale hääletada. Läti piiri ääres seisis hulk tanke. NATO sõdurid igavlesid ja ootasid miskise paraadi algust, aga nagu öeldud, siis neil polnud parajasti midagi targemat teha, kui meile ekskursiooni. Me omakorda oleks napilt oma Rumeenia lennust maha jäänud. Eesti-Läti piir, 2016.

Selles majas kasvas üles Tom Riddle või väike Voldemort. Päriselt ka, seal Walesi pärapõrgus matkates ja majja astudes leidsime sõbraga ka Tom Riddle’i päeviku. Mis sinna kirja sai, peate ise lugema minema. Wales 2019.

Tasub mainida, et tegemist oli ajaga B.C (before corona) ja tühi lennuk oli siis defitsiit. Kusagil Malaisia ja Nepali vahel, kui meie istmed olid juba kahel korral ülebroneeritud ja lõpuks anti meile siis, noh, eralend. Malaisia 2014.

Kasahstani politseijaoskonnas. Meie dokumentaalfilmi mänedžer ütles, et politseionud tahavad meid lihtsalt kohvile kutsuda… südaööl. Nüüd nad muidugi arutavad, kuidas karistada punti, kellel polnud piirialal filmimiseks eriluba. Kasahstan 2018.

Ma mõtlemas, et mis seal tee peal ikka sõita. Muide, sama seeria üks foto on Mart Juure Facebooki profiilipiltides. Ma ei tea, miks, veel vähem tean, miks ma seda tean. Aga siis teate mind seal ka ära tunda. Lugu Tartu Postimehe jaoks, pildi tegi Kristjan Teedema. Tartu 2014.

Väga põhjas omadega. Kohalik pere ütles, et neil ei ole palju põtru, kõigest umbes tuhat. Norra 2019.

Maarjamaa parimad kartulikoorijad taanlastele muljet avaldamas. Ise olime endaga jube rahul, sest purjevõhikud jäid ellu. Kartulid olid merereisil aga vaikselt idusid hakanud ajama. Aalborg 2015, The Tall Ships Races.

Kes Gruusias käinud ja juhtumis Svanetis Mestias ka, siis teab neid torne. Mu sõbral oli millegipärast väga suur piimakokteili isu ja ta tegi teatavaks, et kavatseb käia igas toidukohas ja uurida, kas nad oleksid nõus seda valmistama (tavamenüüdes see puudus). Nüüd oleme salaja roninud ühe mahajäetud torni otsa ja vaatame, kuidas kuu tõuseb. Kõhus loksub liiga mitu piimakokteili. Gruusia 2016.

Kuna postitus valmis koostöös meie endiga, siis tuleb ära mainida ka Wanderselli e-pood ja reisipäevik, mis aitab kõiki taolisi ootamatusi ekstra hästi talletada. Nagu kartuleid merereisil. Et asi aus oleks, siis vastan sealt lõpetuseks ise ühele asjakohasele küsimusele:

Kuidas teil?

Share your amazing thoughts!

%d bloggers like this: