Ma ei tea, kuidas teiega, aga minu arust on augustikuu üks parimaid aegu aastas, et spontaanselt, ilma järgi, kusagile võssa ronida. Võib muidugi olla, et sa pole viimased 20 aastat kusagil telkinud, või oled üldse noorem, kui 20, või polegi lihtsalt kunagi telkinud. Olgu kuidas on, august 2020 ei tule enam kunagi tagasi, seega parem võtta sellest kõik, mis võtta annab.
Lähed sa üksi, kaksi või mitmekesi, siis ole juba eos targem ja katsu mitte sattuda Murphy seaduste võrku.
Seadus number üks ütleb, et pole vahet, kui palju sööki sa kaasa võtad, sellest tuleb ikka puudus. Matkamisega on veider see, et kui sa muidu astud uksest välja, noh, et lähed näiteks poodi või tööle ja oled just kodus kõhu täis söönud… kõnnid tänaval, kõht on ikka veel täis, pöörad ümber nurga ja on noh, täpselt sama täis. Aga niipea, kui sa astud uksest välja selleks, et matkale minna, siis läheb kõht kohe, naksti!, tühjaks. Niisiis – paki kohe heaga kaasa rohkem toitu, kui sa arvad, et sa (ja su sõbrad) suudavad ära süüa. PS. Halvaa on klassika ja tomatid alati plahvatavad kotis, et siis oled hoiatatud. Võta kaasa ka banaani ja šokolaadi, selleni jõuame ka kohe varsti, mida nendega peale hakata.
Seadus number kaks ütleb, et kui sa ei lähe just trenni tegema või päris mitmeks päevaks (ideaalis muidugi lähed, eks), siis võid sa igatsema hakata asju, mis muidu pole matkal hädavajalikud, kuid mis teevad olemise kohe eriti mõnusaks. Noh, näiteks päris padi või kohvikann või pudel veini või minu poolest kasvõi kaisukaru, sest need päris metsakarud väga kaissu ei kipu, ma arvan. Võta siis midagi erilist kaasa, aga ära üle pinguta. Kui sa just metsa kolida ei kavatse (PS. Kõik, mis sa jaksad metsa viia, jaksad endaga pärast ka kaasa võtta! Hoiame looduse prügist puhtana.).
Pikem kui mõnetunnine käik loodusesse teeb imesid, aga kui imed sulle ei meeldi, siis küll leiame väljakutseid ka. Ime all pean siis silmas seda, et ühel hetkel jalutades ei mõtlegi sa enam igapäevastele asjadele, vaid eladki päriselt hetkes (no muidugi juhul, kui sa oma sinise ekraani välja lülitad). Sotsiaalmeedia ei ole jänes, kes eest ära jookseb. Aga päris jänkut näeb vaid siis, kui meeled päriselt erksad hoida! Väljakutse Murphy seadus aga ütleb, et sa unustad kõikide heade ja ebavajalike asjade kõrval midagi tähtsat maha. Näiteks hambaharja. Või lusika. See pole tingimata halb! Mida limiteeritumad võimalused, seda loomingulisemaks muutub meel. Mets on potentsiaalseid lusikaid täis… Ole ainult mees ja vooli.
Ühelt õigelt ööbimisega matkalt ei puudu lõkketuli, mis on akude laadimise tarbeks väga oluline komponent. Ilma selleta pole, mida tundide kaupa mõtiskledes vahtida, mille ümber juttu puhuda, mis annab sooja ja mis kõige tähtsam – banaane šokolaadiga. Lõika banaani sisse noaga pikkupidi terav lõige, suru sellesse šokolaaditükid ning lükka kogu kupatus resti peale, kuumadele kividele või ka lausa (pool)kustunud süte peale valmima. Ära ehmu, kui kollane banaanikoor musta värvuse omandab (ta teab, mis ta teeb). Lase šokolaadil rahus sulada ja banaanil pehmeneda, enne kui sa oma uhke männioksast meisterdatud lusika sinna sisse lööd.
Ega siin muud kunsti polegi, kui võtta vabalt, aktsepteerida seda, et polegi tuhandet asja, mida korraga teha, vaadata tulle ja tähistaevasse (aitab asju elus perspektiivi sättida), sukelduda sooja järvevette või laukasse (kui nad muidugi käepärast on) ja visata end siis kas telki või telgi kõrvale siruli. Soovitan seda viimast, kui sääsed lubavad. Pole olemas paremat hommikut kui see, kus sind äratavad pehmed soojad päikesekiired, mustikad on juba otse voodis ja kiiret pole kuskile…
… kuni hetkeni, mil otsustad jääda veel üheks ööks, aga söök hakkab otsa saama. Mis see Murphy seadus oligi?
Lõpetuseks, anna meile kommentaarides teada, mis sorti matakaja oled sina:
