Need on Eesti naised, kes ei hooli vanusest, võtavad selga seljakoti või haaravad kätte kohvri, lükkavad ukse lahti ja asuvad maailma avastama. Üksinda. Sünniaasta passis – keda see huvitab! Sirutavad terekäe võõrale, õpivad kohalikke keeli, võitlevad end läbi mägede ja pealetükkivate taksojuhtide ja kogevad mõne päevaga rohkem, kui teised terve aastaga.
“Sa ei ole halb naine, kui sa unustad paariks nädalaks kõik kodused kohustused ja lähed võtad iseenda jaoks aja maha, kusagil kaugemal, midagi muud tehes,” ütleb kahekümnendates Agnes. Ning küsimusele, kas üksinda naisena reisida hirmus pole, vastab 67-aastane Rita kindlalt: “Üldse ei ole!”. Tuleb välja, et igas vanuseklassis on reisimiseks omad eelised ja siin ta ongi: viis naist, viis intervjuud ja viis erinevat vanuseklassi (20-ndad kuni 60-ndad). Loe ja mõtle kaasa, miks on just sinu vanuses hea reisida!
KAHEKÜMNENDAD
Üks sõna, mis võtab Agnese meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: ODAV!
Agnes Peinar (29) on toitlustuse vallas tegutsev noor naine Tallinnast, kelle hobideks on muuhulgas mesindus ja kokkamine.
↓ ↓ H e t k. ↓ ↓
Kuum India vürtstee käes, nautisin Indias Himachali karget õhku ning selget vaadet kaugel laiuvale Tiibeti mäestikule, ümberringi vaikus. Kerala puuonn koos lamavtooliga, pilkane pimedus keset džunglit, ümberringi ligi 300 erinevat lindu laulmas. Kõndisin India traditsioonilises rüüs “sarees” mööda Varanasi tänavaid nii uhke sammuga, et nii mõnigi India alalõug sinna vedelema jäi. Sattusin ühte väikesesse külakooli, kus enamik õpilasi polnud kunagi valget inimest näinud – tervitama tulnud direktor tegi minuga ühe “selfie” ja see moment, kui ma häbelikule meesterahvale käe õlale toetasin, oli ümberringi kuulda sadade laste naerukihinat. Sõin oma elu parimaid pelmeene Sikkimis. Sõin parimat tandoori kana maailma ühes suurimas slummis, Dharavis. Minu ateistlik kere tundis väikest imetlust kuldses templis, Amritsaris. Võitsin oma ärevushäire ja tantsisin Rajasthanis väikesel laval kohalikku tantsu nii “kõvasti ja valesti”, nagu keegi ei vaataks, aga vähemalt oli endal lõbus. Esimesel päeval esimest korda Indias olles tundsin, et tahan lihtsalt kõndida teadmata suunas – tegingi kohe 16 kilomeetrise tiiru ümber Rishikeshi Gangese jõe. Sain ootamatult võimaluse Shimlas vähikliiniku heategevuslikus sööklas toidu jagamisel kaasa aidata.
Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Reisisin elukaaslasega esmakordselt Indiasse. See lõppes meie teise sünnipäevaga, sest tegime mootorrattaga päris verise avarii, sattusime korruptsiooni keerisesse ning praktiliselt põgenesime minu mädaneva jalaga tagasi kodumaale. Kaaslane jäi tahumatut Indiat veidi pelgama, kuid minus ärkas seikluslik huvi sealse kultuuri ja eluolude vastu. Tundsin kummalist ürgset kutset lahkuda mugavustsoonist ning panna end uuesti proovile. Märtsi keskpaiku vastan sellele kutsele viiendat korda ning sihtkohaks jätkuvalt India, kuid alati erinevad osariigid.
Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad? Üksinda võõras kultuuris reisides saan ma toetuda ainult enda häälele – olgu see siis mõistuse- või südamehääl. Pole kedagi, kes loeks minu eest kaarti, teeks pingelistel momentidel otsuseid või organiseeriks tegevusi. Igapäevaelus on mu kõrval juba üle kümne aasta väga hoolitsev džentelmen, kes on ilmselt valmis mind läbi elu sulepadjal kandma, kuid just sellise mugavuse eest üritan ma praegu veel aeg-ajalt plehku panna, et hoida elus ka seda noort rustikaalset isepäist hinge. Kord aastas seljakott võtta ning paariks nädalaks üksi India teadmatusse rännata on päris toimiv retsept. Tagasi tulles oskan seda sulepatja ning stabiilset heaolu taas uue pilguga hinnata.
Mis on üksinda reisimise raskem pool? Vahel tekib mõni olukord, mis ei lähe plaanipäraselt – näiteks jõuad bussiga uude linna hoopis pilkases pimeduses. Avastad, et bussijaam on kuskil vaikses metsavahelises mäekurus, Google Maps näitas vahemaad asulani hoopis linnulennult ning naljakate vuntsidega taksojuhid seisavad kampas ning vahivad sind nagu valget ilmaimet. Tahaks “lüüa vedelaks” ja hea meelega vältida igasuguseid läbirääkimisi nendega, kuid pole kedagi, kes sind sellest olukorrast päästaks. Süda rindu ning hääl ei tohi väriseda! Üksinda reisides peab kõik olemas heas balansis – lõbus spontaansus kui ka valmidus taltsutada külma higi.
Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Ma näen, et enamasti inimesed ei saa sellest aru. Ma jään tavaliselt eneseväljendusega veidi kimbatusse kui keegi küsib ootamatult, et “Miks India ja niimoodi üksinda?”. Pursin miskised lahjad põhjendused välja küll, mille peale viisakalt noogutatakse, kuid ma ei viitsi väga pingutada selle nimel, et kõik Türgi pakettreisijad mind üheselt mõistaks. Mulle meeldib enda südamehääle järgi elada ja minu kõige lähedasemad inimesed lihtsalt aktsepteerivad seda.
Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Üksinda reisimine on mulle õpetanud, et tegelikult sügavas hinges mulle ei meeldi olla üksik inimene. Ma olen tavaline eestlane, kes kodumaal hea meelega ei istuks bussis kellegi kõrval, kuid kui ma olen paar nädalat reisinud kultuuris, kus ma olen ümbritsetud pideva tähelepanu, kuid mitte lähedusega, siis õhtul olen ma seal hostelis tekki keeratuna maailma kõige üksikum inimene. Üks tore kodumaine laul on ka sõnadega “Siin kõigel on piir, ning jäledaks muutub ka šokolaad kui suu on vaid magusat täis…”.
Miks on 20-ndates aastates reisimine parim? Ma arvan, et nooremas eas julge reisimine loob hea aluspinnase, et ka paarkümmend aastat hiljem huvitavaid seiklusi ette võtta. Just nimelt seiklusi, mitte grupireisi bussidega lasta end ühest turisti tehasepoest teise viia ning sealjuures reaalsest kultuurist väga vähe õppida. Alati ei pea reisima mööda tundmatuid radu, kuid minu meelest tulevad parimad reisid ikka siis, kui ise lennupiletid, ööbimised ja vajalikud transfeerid organiseerida.
Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Kui sa käid salaja reisiblogisid lugemas, jälgid seljakotirändurite Instagrami kontosid, vaatad Youtubes sihtkohti tutvustavaid videosid ning oma lemmikmuusikat kuulates unistad silmad kinni kuskil mujal olemisest… Siis sa oleks juba eile pidanud lennukile minema! Muidugi on tänapäeval enamusel meist elus kohustused, mis elimineerivad ära võimaluse reisida ilma ajapiiranguta, kuid ma luban, et isegi kaks nädalat mõnes täiesti teistsuguses keskkonnas võib su elu jäädavalt muuta. Sa ei ole halb naine, kui sa unustad paariks nädalaks kõik kodused kohustused ja lähed võtad aja maha iseenda jaoks, kuskil kaugemal, midagi muud tehes. Teised kaks nädalat aastas reisi koos kaaslasega.
Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale? Sooloreisimise peamine võlu on siiski spontaansus ja võimalus ajada asju nii ja sellises rütmis, nagu endale meeldib. Kui sa oled ülemõtleja (või organiseerija) tüüpi ning pole fantaseerimisest kaugemale jõudnud, siis kasuta ära see moment, kui tekib taas eufooria – osta piletid ruttu ära ning mõtle asjadele hiljem, muidu võib juhtuda, et sa tõesti unistamisest kaugemale ei jõua. Edaspidi tulevad otsused juba julgemalt.
Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Kardan ikka, kuid hirm on kiiresti mööduv emotsioon!
KOLMEKÜMNENDAD
Üks sõna, mis võtab Triinu meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: PÕNEVUS!
Triin Sternhof (32) on giidindust, loodusturismi ning keskkonnakaitset õppinud ning hetkel Tallinnas teaduskeskuses külastusjuhina töötav naine. Hobideks aiandus, fotograafia, kultuur, ajalugu ja muidugi reisimine.
↓ ↓ H e t k. ↓ ↓
Minu täiesti esimene sooloreis oli Itaaliasse. Kõik oli paberil ilus. Plaan oli paigas – olen Veneetsias ja sealt liigun rongiga Milanosse. Käkitegu. Kõik oli justkui ära planeeritud, piletid ette ära ostetud ja info kõik välja otsitud, et kust kuhu vaja liigelda. Eelmisel õhtul aga avastasin, et rongijaam, kuhu enda teada pidin minema, ei ole aga see, oli veel teinegi! Rongijaama asupaik teada, tuli välja mõelda, et kuidas sinna saab?! Mitmepäevapilet aga lõppes hommikul teatud kellaajal, olukord oli pingeline. Olin liigelnud punktist A punkti B vaid trammiga, bussidest ei teadnud midagi. Astusin trammi, sõitsin sinna peatusesse, kuhu vaja, palaviku-nohu-sombusena ei saanud aru, et buss peatub samas kohas, hakkasin eraldi peatust otsima. Inglise keelt ei mõistetud, aga kuidagi sain õigesse kohta, järgmine buss jõudis napp minut ennem minu pileti lõppemist. Sain peale. Buss oli rahvast täis, rongijaamas tundsin kergendust, olin jaamas õigeaegselt. Uurisin välja perrooni numbri ja liikusin sinna. Vaatamata kella või ronginumbrit astusin rongi. Miski mu sees ütles, et küsi üle, et kas see rong sõidab sinna? Jah, rong sõitis küll Milanosse, aga see polnud sama firma oma, kelle pilet mul oli… Jama missugune! Rong juba liikus, kui oma veast aru olin saanud. Kohalikud aitasid hädast välja, peilisid välja, et minu rong ja see rong, kus ma olin, peatuvad samas peatuses ja ma saan maha hüpata ja rongi vahetada… aga kontrolör oli juba liikumas minu vagunisse! Ma ei jõudnud reageeridagi, kui naabrid ütlesid, et kotid meile ja mine WC-sse… No ma siis läksin, suur kohver, seljakott, kõik… ka mobiiltelefon, jäid nende võhivõõraste abivalmis inimeste kätte. Olin WC-s seni, kuni tuli koputus uksele, märguanne, et kontrolör on läinud ja kõik on ohutu. Võtsin oma kompsud, hüppasin rongist välja, keerasin end ümber ja… küsisin sama kontrolöri käest, et vabandust, kas see on selle firma rong, mis läheb Milanosse… Kinnitas, et ei ole, aga et too rong saabub umbes kümne minuti jooksul ja peaks olema sama perroon.
Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Otsus tehti minu eest – teised ei saanud tulla. Toimus lapsepõlve sõbranna pulm, Itaalias.
Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad? Kõige rohkem on meeldinud, et saan olla iseenda perenaine. Teen ja olen reisil nii, nagu ise soovin.
Mis on üksinda reisimise raskem pool? Pead olema iseenda silmad-kõrvad-GPS.
Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Euroopas üksinda reisida on täiesti normaalne, aga kui eelmisel aastal otsustasin, et lähen Lõuna-Ameerikasse, Argentiinasse (esimest korda üle ookeani), siis mitu korda ikka päriti, et kas üksi ja kas ei karda jne.
Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Ära planeeri liiga palju asju ühele päevale, võta asja rahulikult, ära mõtle üle.
Miks on 30-ndates reisimine parim? 30ndates reisimine on parim, sest juba tead enda eelistusi – millised sihtkohad ja tegevused tõmbavad rohkem seljakotti kokku pakkima ja lennukile hüppama.
Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Sellisele küsimusele on raske vastata – ühtpidi on sooloreisimine tore ettevõtmine. Minu silmis on inimene, kes julgeb ja tahab sellisel viisil reisida, kohusetundlikum – ta peab ju reisi ajal enese eest rohkem vastutama ja jälgima enda ja väärisesemete ohutust. Üksinda aga peab oskama olla.
Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale? Alustage sihtkohast, kus te olete varem käinud ja kuhu te julgeksite üksi minna, kus saab hakkama keeltega, mida oskate.
Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Ma ei ole siiani väga argumenteerima pidanud. Olen lihtsalt teada andnud, et planeerin teatud sihtkohta reisi ja suure tõenäosusega olen minemas üksi. Julge hundi rind on rasvane!
NELJAKÜMNENDAD
Üks sõna, mis võtab Kadri meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: VABADUS!
Kadri Johanson (45) on kolme lapse ema (nooremad kolme- ja viieaastased) Tallinnast. Endine tegevjuht ja nüüdne väikeettevõtja on reisinud 53. riigis ning tähistas hiljuti oma sünnipäeva Senegalis.
Jagan oma reisid kaheks: perega ja nn soolodeks. Perekad korraldan ise ringreisina, teen riigi ja vaatamisväärsuste osas korraliku eeltöö ning nii me siis tuuritame. Pesamuna jõudis enne kolmeseks saamist käia neljateistkümnes riigis, nende seas ka näiteks India, Singapur, Indoneesia, Aserbaidžaan ja Myanmar. Soolod ehk minu omaette käigud alluvad aga hoopis teisele põhimõttele – need ei tohi kuigivõrd röövida minu aega ning tähelepanu pere arvelt. Pere panus on niigi suur, kui minu maailmaavastamise ajal omapäi hakkama peavad saama. See üksinda reisimise põhimõte aga tähendab, et valin välja kellegi korraldatava ringreisi. Hiljuti on päris kenasti õnnestunud giidiga ringreisid ümber Islandi ja Usbekistani-Tadžikistani ja Gambia-Senegal. Peljanud olen suurt gruppi, kehva ajakasutust, kohustuslikke šoppamispeatusi, vähest vaba aega ning venivat kulgemist. Õnneks olen senini neist pääsenud või on seda olnud minimaalselt.
Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Alul ei olnud see teadlik otsus, aga kuidagi sattus nii, ning mida rohkem tekkis erinevatest reisidest võrdlusmomente, seda rohkem hakkas üksinda reisimine meeldima. Kui mälu alt ei vea, siis üksinda olen käinud Kairos, Pariisis, Dublinis, Kiievis, Kuubal, Dubais, Islandil, Usbekistanis, Tadžikistanis, Gambias ja Senegalis.
Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad?
Toon põhilised aspektid välja punktidena:
- Saab ainult enda eelistuste järgi valida sihtkoha, reisi aja ja kestuse
- Meeldib oma tempo, kohe kindlasti, sest mulle sobib kiire liikumine ja palju nägemine
- Võimalus ilma pikema arupidamiseta plaane teha ja ümber teha
- Võimalus valida „jooksu pealt“ söögi- või ostukohad, mis hetkel huvi pakuvad, ning olla neis vaid endale sobiva aja, mis enamasti on üsna lühike
- Võimalus ning vajadus ise kiirelt otsuseid teha ning tasulistesse kohtadesse kas minna või mitte minna
- Võimalus ning vajadus suhelda tavapärasest rohkem kohalikega ning vahel ka teiste turistidega
- Võimalus külastada turistiradadelt kõrvalejäävaid kohti ning rohkem osa saada kohalike elust-olust
- Võimalus vähem märgatavalt ja vähem turistina kohalike üritustele sisse imbuda ja neist osa saada
- Võimalus rohkem näha ning enamasti vähem raha kulutada – vähemalt minu kogemus on selline
Mis on üksinda reisimise raskem pool? Hmm, ma tõesti ei teagi. Vast kui on hirmus soov kellegagi lobiseda, siis ei pruugi kohe õiget inimest leida. Või on suur soov sisseoste demonstreerida ja pole, kellele. Või kui keegi räägib eriti puseriti inglise või vene või kehakeelt, oleks hea kaaslasega seda asja üle arutada. Või kui on vaja oma õiguseid kaitsta, et keegi toeks oleks. Või kui on vaja õigesse kohta orienteeruda, et siis saaks kaaslaselt nõu küsida. Või kui on soov iga tähtsama posti juures iseendast pilt saada ja enekad ei istu, siis pole usaldusväärset klõpsijat võtta. Mu jaoks on need sellised pool-raskused, mis nüüd just kokku mõtlesin.
Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Ma ette väga palju ei lobise ja eks pärast vangutavad natuke päid. Pere üldjuhul mõistab ja toetab.
Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Ela hetkes ja vaata maailma avatud silmadega. Peatu ja naudi täiega, kui on üks ülev ja vägev hetk, koht, vaade, elamus. Ja tule ikka koju tagasi, sest siin on kõige-kõige parem.
Miks on 40-ndates reisimine parim? Oi, kui hea küsimus! [naerab] 40ndates on parim reisida seetõttu, et ei ole nii väga nooruse „segavaid“ asjaolusid nagu soov šopata, pidutseda või vastassooga susserdada. Lisaks juba tead, mida vältida, mida oled juba kogenud ning milline reisimisstiil sulle kõige paremini istub. Järgmiseid aastakümneid natukene pelgan, samas on vaim jätkuvalt valmis, peaasi, et liha nõdraks ei muutu või kuidas seda öeldaksegi. [naerab]
Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Kas just peaksid, aga kindlasti võiksid. Üksinda reisimine kasvatab enesekindlust ning elamise julgust, arendab planeerimise oskust, annab võimaluse end uuel viisil tundma õppida ja oma maailma avardada.
Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale?
Laulusõnadega: hakka pihta, hakka aga pihta. [naerab] Kui ikka süda kutsub ning ajagraafik lubab, siis säästa end tülikast kaaslase kaasa moosimisest ning tee ära. Alles seejärel tead kindlalt, kas sooloreisimine sulle sobib või mitte.
Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Ettevaatlik peab reisil alati olema ning valmis selleks, et sind kui turisti võidakse alati (natuke) pügada.
VIIEKÜMNENDAD
Üks sõna, mis võtab Anne meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: ÄGE!
Anne Välba (59) töötab Lääne-Harjumaal väikeses kohvikus, on ema ühele tütrele, omab rakenduslikku kõrgharidust ning hobideks peab lugemist, rahvatantsu ja korilust. “Seenehull,” nagu ta ise muhedalt ütleb.
↓ ↓ H e t k. ↓ ↓
Batumi rannapromenaadil Gruusias kohtasin kord üht vanameest, kelle jalgrattalenkstangil sõitis kaasa kana! Sain onuga jutule, olevat pool elu kinni istunud, inimesi ei usalda. lgasuguste lindudega hea klapp, tal olevat isegi harakas, kes lendab plaaži kohal ja haarab noka vahele suplejate kellasid, sõrmuseid ning kaelakette ja tassib koju.
Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Esimene sooloreis toimus kuus aastat tagasi, kui lendasin tütrele Austraaliasse külla. Inglise keel on mul küll “koera tase”, aru saan, aga räägin siiani pigem kehvasti. [naerab] Aga ei jäta kunagi ühtegi juttu sellepärast rääkimata!
Viis ümberistumist! Reis algas väga halvasti. Hommikul tuli sõnum, et Moskvast on lend kaheksa tundi edasi lükatud… Maandusin läbi Hong-Kongi Brisbaine’i asemel Sydneys, sealt sain siselennuga tagasi Brisbaine’i. Ja veel üks lend… Ma ei maganud lennukites silmatäitki, ei lasknud istet alla ja olin üdini pinges. Imekombel sain oma kohvriga kokku ja lennuterminalid õnnelikult vahetatud. Pärast sellist tohuvabohu ei karda ma üksi reisimisel midagi!
Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad?
Üksinda reisimisel on kõige ägedam vabadus. Tahan, kiman linnast või kohast, mis väga ei meeldi, edasi. Kui tahan, jään kauemaks ja lihtsalt naudin.
Keegi ei küsi, et miks me nii vara tõusime või miks nii hilja ärkasime või et miks sa eile nii vähe või palju veini jõid. Tagantjärele meeldivad isegi jamad ja nendest väljatulek.
Ja tore on uusi tuttavaid ja sõpru leida. Ööbimine hostelites on vahva. Reisiselle üle maailma koos. Alati kutsutakse kampa. Pea igal reisil trehvan eestlasi ka. Ja minu otsustada on, kas ma annan endast siis märku või ei. [muheleb]
Mis on üksinda reisimise raskem pool? Raskused? Võib-olla see, et oma elutähtsaid esemeid peab hoolega valvama. Olen mobiiltelefonist ilma jäänud ja Odessa miilitsa abil taksojuhi poolt rotti pandud fotoka tagasi saanud. Aga vargusi tuleb grupireisijatel samuti ette.
Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Sõbrad ja perekond on õnneks juba harjunud minu tuuritamistega.
Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Õpetanud on eelkõige planeerimist. Mul ei ole mitte kedagi kiruda untsuläinud reisi pärast. Ise olen otsustanud, kuhu ja millal minna, hästi palju internetis kolanud, arvukaid tunde kodutööd teinud. Ennast olen ka paremini tundma õppinud.
Miks on 50-ndates reisimine parim? Kui tervist on, siis mina ei näe küll ühtegi põhjust, miks igasuguses vanuses ei võiks üksinda reisida. Saan kolme kuu pärast kuuskümmend ja enda trumbiks pean elukogemust.
Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Naised on väekad, ettenägelikud, alalhoidikud, kiiresti kohanevad, vajadusel võime abitust teeselda jne.
Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale?
Naised, kes unistavad reisimisest, sõitke puhkusele üksinda! See on sada korda parem kui reisida tüütu ja vinguva kaaslasega. Enesekindlus otsustab! Muide, mu kolmekümnene tütar lendas alles äsja oma esimesele sooloreisile!
Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Natuke ikka kardan. Naisena üksinda reisimine tähendab ennekõike ettevaatlikkust. Ära kola võõras linnas hilja pimedas ringi; väldi silmsidet, kui tunned et keegi pikalt jõllitab; õpi ütlema EI – reeglina hiljemalt kolmandast EI-st saadakse aru; pea alkoholiga piiri ja ära jäta oma veiniklaasi hetkekski üksinda!
KUUEKÜMNENDAD
Üks sõna, mis võtab Rita meelest sooloreisimise kõige paremini kokku: VABADUS!
Rita Mägi (67) elab Läänemaal ning töötas enne pensionile jäämist raamatupidajana. Hobideks peab lugemist, tervisesporti, malet, bridži, reisimist ja matkamist. Rital on kaks täiskasvanud last ning viis lapselast.
Miks otsustasid algselt üksinda reisida? Kuhu? Üksinda reisin peamiselt sellepärast, et pole, kellega koos reisida. Esimene üksinda tehtud reis oli Iisraeli. Sellest on möödas üle kümne aasta ja ei mäletagi enam, et miks niisugune mõte tuli.
Olen reisinud ka koos sõbrannaga ja osalenud mitmesugustel grupireisidel. Grupireisid on olnud niisugused erilised, kuhu üksinda ei lähe. Arvan, et grupiga on mõttekas minna kultuurireisile – hea, kui keegi tarka juttu räägib!
Mis aspektid sulle sooloreisimise juures kõige rohkem meeldivad? Saan ise otsustada, kuhu lähen ja mida teen.
Mis on üksinda reisimise raskem pool? Õhtud kipuvad igavad olema ja tahaks muljeid vahetada. Internet muidugi abistab, aga päris inimene on parem.
Mida arvavad su sõbrad ja perekond sellest, et käid üksinda reisimas? Esialgu imestasid, et kuidas ikka üksi, aga nüüd on harjunud.
Mida on üksinda reisimine sulle õpetanud? Eks olen saanud kinnitust sellele, mida enda kohta niikuinii teadsin.
Miks on 60-ndates reisimine parim? Eks ikka see, et saan rahulikult valida, mida tahan teha, kuhu tahan minna. Ja üksinda jõuab rohkem.
Kas ja miks peaksid naised üksinda reisima? Ei pea, aga võivad.
Mida soovitaksid teistele naistele, kes on ehk samuti mõelnud sooloreisimise peale? Tehke korralik ettevalmistav kodutöö ära. Viimasel ajal olen mõelnud, et ei ole mõttekas broneerida kogu reisiks hotelli ära. Saab soovi korral hiljem pikendada või liikuda teise kohta.
Ja klassikaline – mida vastad inimestele, kes uurivad, kas sa ei karda üksinda naisena reisida? Üldse ei karda.
Miks on just sinu vanuses hea reisida?
