Mais 2019 lendasin Filipiinidele. Ma pole sellest siin väga palju rääkinud – ühest küljest seetõttu, et see polnud päris tavaline reis (mitte kõige tugevam argument), ja teisalt seetõttu, et ma olin seal päevast päeva üsna orav-rattas-kirjatsura (veidi adekvaatsem põhjus).
Toetasin Saksa Punase Risti delegatsiooni – neil on seal koos Filipiinide Punase Ristiga käimas mitu-mitu projekti – kommunikatsiooni ja meedia poole pealt. Seitse kuud pooleks missioonide ja peakontoris passimise vahel. Jooksin ringi kaamerate ja mikrofonidega, palja pastaka ja paberiga, intervjueerisin taifuunides ja maavärinates kannatada saanuid; omavalitsuste esindajaid; filmisin džunglis kohalikke tõmmusid farmereid; käisin mööda bambusmajade katuseid, et püüda purki nende tugevdamine troopiliste tormide eel; ja muud, mis parasjagu tarvis oli või mis tundus adekvaatne jäädvustada kellelegi, kes polnud varem elus ühtegi maavärinat üle elanud või taifuuni kogenud (mhm, mina).
Ma ei saanud selle eest palka. Mulle maksti vabatahtlike toetust ja pandi elama… noh, liiga kenasse pilvelõhkujasse. Ma töötasin üle. Ma nägin Filipiine tõenäoliselt sellise külje alt, mida tavaliselt ei nähta. Ma sain läbi nii senaatori kui slummilastega. Viimastega sügavamal tasandil. Sain sugeda meduusi käest; tegin sukeldumispaberid ja ujusin koos maailma mürgiseima meremaoga. Vedelesin võrkkiiges ja jäin ilma tarkusehambast (pole omavahel seotud); ütlesin „tere“ Nemole ja sööstsin läbi sardiiniparvede; vahtisin ookeanist tõusvat kuud, sõin ananassi ja jooksin läbi kuuma merevee, nii et helendav plankton taga särama lõi.
Nutsin, kui kirjutasin lugusid neist, kes elanud kaks aastat telkides, ja naersin, kui monteerisin videot, kui nende uued majad lõpuks valmis said.
Kogu seda aega on väga keeruline kokku võtta, aga ma ütlen siis Karupoeg Puhhi sõnadega, et “Sa ei saa kogu aeg ühes metsanurgas istuda ja oodata, millal keegi sulle külla tuleb — sa pead ise kellelegi külla minema” ja “Sa oled palju kordi julgem ja targem, kui sa arvad, ja palju tugevam, kui sa endale tundud”.
Järk-järgult avaldan mõned töö raames valminud videod ja pisarakiskujatest lood ka siinsel ingliskeelsel leheküljel. Me ei saa aidata kõiki, aga me saame aidata vähemalt kedagi.
