Miks Filipiinidel nii naljakas on (vol 1)

Neli ja pool kuud tagasi

Olen Berliinis koolitusel.

“Madle, kas sa oled kunagi kuulnud Filipiini köögist?” küsib Marleen. Tema on minu Punase Risti missiooni koordinaator.

Vajun mõttesse. „Ee… ei ole vist?“ kõrvetan ajurakke, „päris kindlasti pole.“

„Nojah, eks sellel on oma põhjus,“ vastab tema ja muigab. Kuna edasisi kommentaare ei järgne, siis eeldan, et eks ma saan koha peal teada. Etteruttavalt – saan; ja mida kõike veel.

Kui lähed vaatad korra džunglisse.

Manilas, Filipiinide hullumeelses pealinnas

  • „Kas see kellaaeg sobib sulle?“ uurin sõbralt, mis ajal õhtusöögile minna.
  • „Mkm.“
  • „Millal siis?“ pärin.
  • „Ma ütlesin ju, et „mkm“.
  • „Mhm, sellepärast ma küsingi.“

Olen segaduses. Sõber on segaduses. Mis muud, kui hakkame naerma – niimoodi lahendatakse siin kõik veidrad situatsioonid. Sa ei tea, mida öelda? Pista naerma. Emotsioon loeb.

Seda, et „mkm“ tähendab filipiinode keelepruugis „mhm“, saan teada mõni hetk hiljem. Hea, et üldse saan.

  • „Sa pead seda proovima. See pole üldse NIIIII halb!“ sirutab saksa kolleeg minu poole kohaliku kukli, mis on kaetud juustu ja suhkruga.

Ta on väga entusiastlik. Liigagi entusiastlik. Annan alla, nõustun. Haaran ohates kahvli ja noa. Vaatan kolleegile otsa. Tema näost peegeldub siiras elamus. „Saab see tõesti tõsi olla?“ tõstab minus pead arglik ootus. Hakin endale jupikese kuklist. Tõstan suhu. Mälun. Vaatan kolleegile otsa. See maitseb täpselt nii, nagu üks juustusai suhkruga maitsema peab. Võinoh, ma ei tea, kuidas õieti üks juustusai suhkruga maitsema peab, aga toode vastab mu ettekujutusele. „Jah,“ nõustun lühidalt, „see polegi nii-ii halb.“ Kolleeg on võidukas ja ma kingin talle selle rõõmu. Me oleme piisavalt kannatanud, süües peaasjalikult riisi ja nuudleid hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Rohke õliga, väheste juurviljadega. Juustusai suhkruga on tõesti paras vaheldus.

  • “Kui palju sul lapsi on?“ arendan seltskondlikku vestlust kohaliku autojuhiga, kes meid ühe saare peal ringi sõidutab.
  • “Tuhat,” ütleb tema, nii et ükski lihas ka ei liigu. 

Ma ei saa aru, kas tegu on naljaga. Sellesmõttes, et äkki ta lihtsalt ei saanud mu küsimusest aru. Ma ei tea, kas ma võin naerda – ehk ta arvas, et ta ütles „kaks“, ja siis ma olen lihtsalt ebaviisakas. Niisiis surun turtsatuse alla, olen vait. Oli see siis keelebarjäär või kõrgtasemel nali, aga huumor on filipiinodel väga mänguline. Ja pereteemadel on nad otsekohesed. Tihti räägivad filipiinod väga tähtsat juttu, siis lajatavad sulle käega õlale ja ütlevad, et „sa päriselt ka usud mind või?“ ja pistavad laginal naerma. Teinekord istume tähtsal koosolekul, õhkkond kisub paksuks, kriitikat erinevate projektide kohta on palju. Keegi teeb tobeda nalja. Naerame, naerame nagu hüaanid. Olukord on lahendatud. Me läheme tähtsate teemadega edasi.

  • „Kuidas kukk tagalogi keeles kireb?“ küsin eluliselt olulise küsimuse.
  • „Tiktilao,“ saan konkreetse vastuse.
  • „Kuidas, palun?“
  • „Tiktilao, tilaaaao!“ kireb lauakaaslane.

Istume kolleegidega koolitusejärgselt mere ääres laua ümber. Taamal kireb kukk. “Kikerikii,” kostan vastuseks, et kuidas ta siis Eesti keeles laulab. “Kuidas, palun?” naeravad kohalikud ja see sõna teeb neile palju nalja. Muide, kukki on siin palju. Maapiirkondades rohkem, aga teate, mis? Pealinnas elan 33ndal korrusel. Võib juhtuda, et avan rõduukse ning kuulen – läbi undava liiklusmüra – kaugel all, kae, kireb üksik kukk! Suurlinnas. Aga ega see polegi nii erakordne. Kukki kasvatatakse siin kukevõitlusteks. Mul pole õnnestunud veel ühtegi näha ja pole kindel, kas tahangi. “Tiktilaaaaooo,” peale ärgata on tunduvalt romantilisem. Muide, Filipiinidel kõneldakse umbkaudu 120 erinevat dialekti. Võibolla on kukkede seas veel rohkem.

  • “Kui kaugel see restoran asub?” pinnin kohalikku sõbrannat, kui juba taksos istume.
  • „Umbes kümme minutit sõitu. Kui liiklust pole,“ vastab tema.
  • “Ja millal liiklust pole?”
  • “Öösel kell kolm.“

Jah, kohe kindlasti oleme Manilas. Pealinnas, kus elanikke on viisteist korda rohkem, kui Eestis kokku. Linnas, mis mitte kunagi ei maga – liiklus venib, saaste tõuseb pilvedeni, punktist A punkti B jõudmine võtab alati tund aega kauem, kui arvad. Võibolla kaks. „Kuidas sa seda suudad?“ uurin mitu korda, silmad suured, kohalikult kolleegilt, kes väidab, et poolteist tundi töölt koju sõitmiseks on super. Sest vahel läheb kolm tundi. Meenutan aegu Eestis, kus bussisõit Tallinna ja Tartu vahel venis. Venis kui aeg hambaarstitoolis. Võtan oma sõnad tagasi.

  • „Mul on kõht niiiiiiiiiii täis, ma ei jaksa enam midagi,“ näitab sõbranna kätega, kui täis ta kõht on, „tellime veel riisi.“

Istume ühes vähestest restoranidest, kus saab tellida ka midagi muud peale riisi ja nuudlite. Mereande nimelt. See on Filipiinide suur pluss – värsked mereannid. Aga praegu on taldrikud tühjad, üksik kalapea hulbib veel kausipõhja jäänud leeme sees. Kõht on tõesti täis. Aga riisi võivad filipiinod alati süüa. See jääbki mulle müstikaks. Riis on elu. Riis voolab nende soontes, ilma riisita ei saa. 

jätkub

Share your amazing thoughts!

Liitu meililistiga.
Saadame Sulle kogenud rändurite poolt koostatud juhised tasuta reisimiseks.


%d bloggers like this: