Täpselt üks aasta tagasi, sellel tavalisel laupäeval, mäletad?
Sa tegid lõpuks otsuse.
Vaatasid peeglisse. Muigasid. Torkasid näpuga kõhtu. Tõmbasid jalga jooksutossud. Hüppasid jalgratta selga. Jalutasid jõuksi. Mis iganes trenni sa valisid, võitlesid tuimalt terve aasta iseendaga.
Aasta hiljem. Sul on sixpack? Sul on energiat, sul on jõudu ja sul on toonust. Sa tunned end oma kehas enesekindlalt.
Sa tegid veel midagi.
Sa otsustasid lõpuks välja rääkida selle, mis oli sind juba tükk aega vaevanud. Inimesele, kes oli sulle oluline. Inimesele, kellel oli õigus teada. Raske oli.
365 päeva hiljem on kõik paika loksunud. Sinu süda sai kergem. Jah, sa tegid haiget. Endale. Teisele. Aga sa ei oodanud ülestunnistamisega surmatunnini. Andsid võimaluse elada. Mõlemale.
Sellel samal laupäeval täitsid oma suurima unistuse. Otsustasid, et ei sõida ülehomme, esmaspäeval tööle, sest see ei teinud sind sügaval sisimas õnnelikuks. Ei, sa asutasid hoopis oma ettevõtte. Jah, nii lihtsalt. Idee, mis oli peas küpsenud aastaid, sai nüüd päriselt ametlikuks. Väike samm paberil, samas nii suur tuleviku mõistes.
Nüüd, jah, vaatad sa tagasi, läbi milliste väljakutsete see kõik tuli. Alates augustist 2018 on paljugi muutunud. Aga sa oled uhke. Nii kuradi uhke. Sest mitte kõik ei tee enda ideid teoks. Tänagi hommikul ärkasid, motiveeritult ja teotahteliselt. Mis siis, et on laupäev ja teised puhkavad. Sinu elu on sinu kirg.
Aasta tagasi kutsusid selle erilise inimese välja. Andsid talle lõpuks teada, et ta on eriline. Avasid talle südame värisedes sellesama… puperdava südame.
Ja hetkel? Temast on saanud keegi, kes seisab igapäevaselt su kõrval. Kelleta ei kujutaks oma elu enam ettegi. Sinu inimene.
Tjah, õigupoolest oli see laupäev ikka päris eriline. See laupäev aasta aega tagasi. Sa astusid sammu iseendaks olemise poole. Sa otsustasid minna ja teha – kõige kiuste. Mis siis, et pangakontol tundus raha vähevõitu. Mis siis, et perekond hoiatas ohtude eest. Mis siis, et sa nii kohutavalt kartsid. Mis siis, et sa mõtlesid, et kunagi tulevikus. Sa võtsid ennast kokku. Lugesid viis. Lugesid neli. Kolm, kaks ja üks. Ja läksid. Ei vaadanud enam tagasi.
Sellest ajast saati on osutid oi, kui palju ringe teinud. Sa oled kukkunud oi, kui palju kordi. See kõik tundub nii uskumatu, see laupäev tundub nii kauge. Sa justkui ei mäletakski seda enam. Kas seepärast, et kunagi varem pole su aasta olnud nii vabastav, nii uus, nii sisutihe ja nii keeruline, aga äääääääretult rahuldust pakkuv? Või sellepärast, et seda laupäeva pole kunagi olnud? Oli hoopis tavaline laupäev. Just nagu täna. Laupäev, millel on potentsiaali. Aga ainult siis, kui sa suudad ennast kokku võtta.
Inimesed ütlevad, et ma olen julge, et üksi rändan. See ei ole julgus, sest ma ei karda maailma. Aga ma kardan seda, kui meie unistused siin maailmas jäävad täitmata.
Lill, mille jätsid kinkimata, kuid mis oleks võinud muuta selle kellegi elu.
Number, mis jäi valimata.
Reis, kuhu sa ei läinudki.
Äri, millest keegi midagi ei kuulnud.
Eriala, mida kunagi ei õpitud.
Töökoht, mida kunagi ei vahetatud.
Sõnad, mis mitte kellegi kõrvu ei kostunud.
Raamat, mis jäi kirjutamata.
Laul, mis jäi loomata.
See on surnuaed, suurim surnuaed meie peas – kõik need mõtted, ideed, lootused, mis sündisid ja kohe sealsamas meie endi poolt tapeti.
Ole täna see, keda sa aasta pärast tänad. Ära lase enda tuleviku versioonil tunda kahetsust asjadest, mida sul on võimalik teha, öelda ja liigutada praegu.
5! 4! 3! 2! 1! – Ütle. Kirjuta. Küsi. Vasta. Astu. Helista. Sõida. Tee!
Ja ära unusta naeratada. See ilus maailm naeratab sulle vastu. Usu.
See oli nii motiveeriv ja täpselt see, mida ma täna hommikul vajasin lugeda, et endasse uskuda.
Aitäh Sulle, armas Signe!