„Pzzzzz,“ vibreeris telefon mu voodi kõrval. Ärkasin Kõrgõzstani pealinnas ühes hostelitoas, väljas valitses talv. Mitte just kõige rohkem turiste. Õigupoolest olin majutusasutuse ainuke külastaja.
/„Kas tead, kuidas ma kord surra tahaksin?“ küsis mu 55-aastane kolleeg teise kivi otsast./ Loe eelmist osa SIIT.
Ma ei tulnud töölt ära sellepärast, et ma polnud hea selles, mida ma tegin. Ma ei andnud lahkumisavaldust, nutt kergest kahetsusest kurgus seetõttu, et mul oleks kehv olnud. Mul olid suurepärased ülemused. Fantastilised kolleegid ja ohtralt ülesandeid, mida armastada. Kontor – ülemisel korrusel, elegantse klaasseina ja rohelise vaatega, igav kohvimasin nurgas surisemas. Oma linn, oma inimesed, oma väljakutsed, oma, kõik oli oma. Tubli kaheksakümmend protsenti puhast naudingut.
Aga kuidas saab rahulduda 80ga, kui on leiutatud arv 100? Elu on selleks liig lühike. Liig lühike, et mitte püüelda kolmekohalise poole. Jah, olen pirtsakas ja jah, sina peaksid ka.
Niisiis, mõni kuu hiljem…
Telefon. Uus sõnum tundmatult numbrilt. „Kindlasti telefonioperaator, kes ütleb, et minu internetilimiit on täis,“ mõtlesin uniselt, kuid avasin sõnumi sellest hoolimata.
„Tere hommikust! Köögis ootab sind tass kuuma šokolaadi!“ lugesin hoopis. Telefonioperaatorid minu teada kuuma šokolaadi ei paku (kui alatu neist, eksole).
Kuum šokolaad kõlas hästi, aga veel rohkem huvitas mind, kes, jumala eest, selle keetis?! Nimelt polnud ma jõudnud uues kohas veel sõpru leida.
Koperdasin alumisele korrusele ja tõmbasin köögiukse lahti. Ja keda ma näen? Kaks saksa seljakotirändurit, keda olin juhuslikult (ja üsna põgusalt) kohanud mõni päev varem — nad lahkusid hostelist samal päeval, kui mina jõudsin — sirutasid minu poole tassi auravat jooki.
„Nii tuimalt, suhkruga, ostsitegi mu endale sõpradeks,“ naersime mõni päev hiljem, kui olime üheskoos juba linna avastanud ja meenutasime, kuidas me siis õieti tuttavaks saime.
Niisiis, mis oli see peamine asi, mis mind tagasi tahtis hoida? Lahkumast sellest, mis oli nii oma ja turvaline, kuid ei andnud rahu seiklust ihkavale hingele?
Tõenäoliselt ootasin lihtlabast kinnitust, et seal, minu turvalisest kookonist väljas, maailma mänguväljakul, ei jää ma üksi. “Ja näed nüüd, elu on taaskord tõestanud, et hoolimata sellest, et võtsid pileti ühele, siis on tegemist pigem perepiletiga,” saan endale öelda.
On nii palju teisi rändureid. Üksinda reisijaid. Paare. Ka soolonaisi. Sadu tuhandeid. Kõik nad kardavad, aga lähevad sellest hoolimata. Ja ei, nad ei tunne end üksildasena. Vastupidi — sõprade leidmine on teel olles kergem kui kunagi varem. Turvavõrgustik on seal väljas olemas. Sa lihtsalt ei tea veel seda.
Kellele läheks tiitel „Maailma Sõbralikuim ja Avatuim Rahvas“? Sooloränduritele. Sada protsenti. Ja neid leiab igalt poolt — hostelitest, kohvikutest, baaridest, kõrvaltänavatelt, matkaradadelt, lennukitest, rongidest, randadest ja džunglitest. Sa ei ole üksi. Aga soolorändurina on sul see vabadus olla — kui sa tahad. Ja kui sa oma punti ühest hostelist ei leia, võid olla kindel, et sinu gäng ootab sind järgmises.
Esimest korda üksinda reisima minek paneb kõhus mesilased lendama — see on veidi hirmutav, aga tegelikult mesiselt magus ärevus. Niisiis, kui sa arvad, et sa oled ainuke, kes üksinda teeleminekut kardab, siis ei, ei ole. Ja kui sa arvad, et see tunne enne järgmisi reise kõhust kaob, siis ei, ei kao. Jumal tänatud. Alguses hirmuäratav tundmatus — jah, just see, mille kohta su fantaasiarikas aju kontoris passides igasuguseid lõbusaid stsenaariume genereerib — saab selleks „miskiks“, mis sind ikka ja jälle teele meelitab.
Paljudele tuleb üllatusena, et üksi rändamine võib olla tegelikult niivõrd sotsiaalne tegevus, et aeg-ajalt tuleb inimestest lausa puhata ja omaette aega võtta.
Jätku pirtsakusele, jätku unistuste poole püüdlmisele! Olgu see siis reisimine, uus hobi, ettevõte või miks mitte ka kontor, kui see annab kolmekohalise tunde.
