Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellel käib päevas umbes 30 korda peast läbi mõte, et kuidas ma ometi SIIA olen jõudnud? Kuidas?! Täiesti reaalselt küsin seda küsimust.
Noh, näiteks siis, kui:
Istun autos. Autos, mis sõidab Filipiinide põhjaosas kohalikust omavalitusest teise kohalikku omavalitsusse. Auto kannab Filipiini Punase Risti logo. Ilmajaam on andnud taifuunihoiatuse. Vihma kallab nagu homset poleks. Riisipõldudel küürutavad kohalikud – ja muudkui istutavad ja istutavad.
„Miks te valisite looduskatastroofi riski leevendamiseks just uue kanali ehitamise?“ olin pool tundi tagasi küsinud tähtsalt ametnikult. Laua peal kõrgus hunnik burgereid. Minu kõrval istus insener, laua otsas n-ö vallavanem. „Sest kui on vihmahooaeg ja ujutab, siis läheb riis hukka ja pered on sunnitud koolimajja evakueeruma, sest vesi on nabani,“ ütleb tähtis ametnik. „Selge,“ vastan mina ja küsin veel detaile juurde. Enne, kui läheme paika päriselt üle vaatama ja kanali pikkust mõõtma. Mida tean mina inseneeriast?
Või siis, kui:
Viskun, kaamera käes, mudasse põlvili ja katsun end hoida murduva abaca puu eest. Puu eest, mille on kahe täpse kirvelöögiga murduma sundinud kohalik filipiino talunik. Jeebus! Lopsakad banaanid, rambutanid ja papaiad kasvavad nina ees, rääkimata abaca puudest, millest toodetakse kvaliteetset kiudu. „Napikas,“ mõtlen ja klõpsin pilte, üritades jäädvustada tööliste nobedaid näppe, kui nad hooga tüvesid koorivad. Nad näitavad tagasihoidlikult oma poolhambutuid naeratusi ja teevad kohalikus keeles nalja. Ja on sama põnevil kaamera kui mina nende töövõtete üle.
Või siis, kui:
Üritame kolleegidega ületada jõge bambusest valmistatud parvega. See kõigub ja naksub ja me oleme kuskil täielikus pärapõrgus. Ise me siia ronisime – selleks, et saada aimu, mis tunne on kohalikel, kui üleujutus haarab enda alla kõik teed ja neil ei jäägi üle muud, kui toidu, magevee ja ravimite toomiseks parve kasutada. Parvemeestele pakume muidugi taaskord palju nalja – kes tahaks vabatahtlikult sel ebamugaval alusel sõitu teha? Ja leida, et see on jube põnev ja eksootiline.
Või ka siis, kui:
Oleme end üles ajanud kell viis hommikul. „Mis ma selga peaksin panema?“ olen eelmisel õhtul küsinud. Ja saanud vastuseks, et lühikesed püksid, plätud ja T-särk, millest kahju pole. „Väga hea,“ mõtlesin ja olin eesootavaks seikluseks valmis. Mangroove istutama – koos kohalike Punase Risti kolleegide, tuletõrjujate ja kooliõpilastega! Jõe äärde, mere rannikule. Kindlasti saab palju mudas roomata! Aga tühjagi. Pistsime sparglit meenutavad mangroovibeebid lihtsalt liiva sisse. Sadu ja sadu – loodetavasti jäävad nad ellu kah.
Ja ka praegu, kui:
Istun oma 33nda korruse korteris, all kihamas elu, mis kihab kohas, kus elab rohkem kui 22 miljonit inimest. Manilas. Pealinnas. Kaugel tänaval kireb kukk. Jah, kukk, ja jah, ma kuulen teda kogu liiklusmürast hoolimata.
Aga ei, muretsema ei pea!
