Kuidas üks süütu sünnipäevapidu mu elu muutis (ehk kuidas ma viis aastat hiljem Filipiinidel olen)

See oli vist suvi 2014, kui mu ülimalt äge sõbranna pidas ühes Tartu pargis sünnipäeva.

“Lähme reisile,” võis Madli (mitte mina siis eksole, mul on E lõpus) hämaralt alustada. Täpset vestlust ei tea enam keegi.

„Lähme,“ vastasin mina kindlalt. Võibolla kindlamalt, kui ma tegelikult olin.

“Kuhu?” küsis ta.

“Ee, Nepali?” panin poolhuupi. See, et Nepal on minu riik, teadsin juba väiksena. Vahel sa lihtsalt tead selliseid asju.  

Järgmisel päeval kõlistasin Madlile. “Millal?” nõudsin ma, ise juba veidi kahevahel olles. “Sügisel?” vastas tema ebalevalt. Kuna parasjagu ühtegi mõjuvat vabandust kummalegi pähe ei torganud (ülikoolist saab vaheaasta võtta, kes ei teadnud), lisasime mõned riigid ja asi oli otsustatud.

Seda retke võib nüüd, viis aastat hiljem, lugeda minu reisiajaloo üheks olulisimaks kilomeetripostiks. Kopeerin siia mõned tsitaadid meie toonasest ääretult vaimukast blogist.

„Umbrohi on siin lahe.“ (Tai)

„Tegelikult sajab siin juba mitmendat päeva sooja vihma. Ja kui sajab, siis ikka sajab, mitte ei ole kolm piiska kahes reas.“ (Tai)

„Täna hommikul korjasime kohviube.“ (Tai)

„Loodetavasti ei külmu me siin ära, aga 38 kraadiga seda vist eriti tihti ei juhtu.“ (Malaisia)

„Mitu korda elus lennujaama ametnikud ja stjuardessid ütlevad, et tehke, mis tahate, mängige lennukis kasvõi jalgpalli?“ (Malaisia)

„Kathmandu kohale jõudes valitses linnas pimedus, ilmselt oli elekter ära. Mille üle ei tasu siin imestada.“ (Nepal)

„Esimese öö veetsime hostelis, mille omanik meile hommikul katusel muna praadis.“ (Nepal)

 „Kõik, mida kalapüügiks vaja läheb, on sepahaamer. Mida suurem, seda parem.“ (Nepal)

 „Näiteks pole mingi ime, kui tagaistmel sõidab kana või kits.“ (Nepal)

„Lõpuks ta tuli ja viis meid… pulma! Nii me siis läksime, matkamisriiete ja sasipeadega, otse mägedest peole.“ (Nepal)

Tulime tagasi. Lõpetasin ülikooli (mille aktusele hääletasime, seekord Etheliga, otse Rumeeniast)

Ja läksin taas. Hääletama, pedaalima, purjetama, matkama. Euroopas, Kaukasuses, korraks pistsin nina Aafrikasse. Alati Eestisse tagasi. Et jälle minna.

Aitab küll. Edasist te juba teate. Pärast pea aastat Eestis töötamist ütlesin endale: “Madle, on aeg uus väljakutse vastu võtta.” Otsustasin üksinda Kesk-Aasiat ja Iraani avastada. See oli hea otsus, iseennast kuulata.

Pärast üheksat kuud seljakotiga tundmatuid radu käies kolisin eelmise aasta lõpus paariks kuuks Walesi. Seejärel paariks kuuks Põhja-Norrasse. Viini ja Berliini.

Kõrgõzstanis olles ma ei teadnud, et lähen Iraani. Iraanis olles ei teadnud, et kolin Walesi. Norras ei teadnud, et kolin Filipiinidele.

Aga siin ma olen – ringiga tagasi Kagu-Aasias. Filipiinidel. Tegemas seda, mis mind põlemas hoiab, tegemas seda, mida ma kõikides riikides teinud olen. Andnud endast kõik, et enda teadmiste ja oskustega kohalikke kogukondi aidata. Õpetanud inglise keelt. Toimetanud rahvusvahelist noorteajakirja. Aidanud kommunikatsiooni ja meediaga, teinud intervjuusid, fotosid ja töötubasid.

Ja olnud tänulik kohalikele, et nad mind nii palju õpetavad. Asju, mida saab omandada ainult siis, kui elada nendega koos. Hoolitseda põhjapõtrade eest, kütta jurtat, korjata kohviube, treenida kelgukoeri, pildistada virmalisi, nutta, naerda ja koos süüa teha, laskuda paadiga mööda troopilist jõge, rääkida õhtutundidel elu mõttest, kõrvuti töötada ja lõunapausil käia, kiruda vihma ja visata nalja naabrite üle, näha säravaid silmi, pettuda ja rõõmustada taas. Asju, mida ma ühe koha peal olles mitte kunagi ei omandaks.

Reisimine liigutab minu sees midagi, mis muidu vait on. Nepali minnes ei teadnud ma, et viis aastat hiljem… jälle Aasias olen.

See oli vist talv 2019, kui ma korraks Eestis olles jälle seda tuttavat kibelust tundsin.

“Lähme reisile,” võisin ma endale hämaralt öelda. Täpset vestlust ei tea enam keegi.

„Lähme,“ vastasin endale kindlalt. Võibolla kindlamalt, kui ma tegelikult olin.

“Kuhu?” küsisin.

“Ee, Filipiinidele?” panin poolhuupi. See, et Filipiinid on minu riik, teadsin siis, kui lugesin EUAV projekti kirjeldust. Vahel sa lihtsalt tead selliseid asju.  

Miks ma siin olen? Inimeste pärast, toetamas Saksa Punase Risti delegatsiooni meedia ja kommunikatsiooniga.

/PS. Ka Sina saad reisides aidata – uuri minult, kuidas ja ma luban kindlalt, tegelikult ka kindlalt, et see saab tore olema/