Ma olen oma seljakotti pesnud täpselt kaks korda. Ühe korra siis, kui ta sai Kõrgõzstanis hobuseilaga kokku ja teine kord siis, kui ma kogemata ta peale pool banaani lömastasin. Kaks unustamatut kogemust.
Kui palju ma oma seljakotti jumaldan? 99% ajast. Lahutasin ühe protsendi, sest kui me peame koos lennujaama vetsu jagama… Vaesed rullihoidikud ei oska nii süütult siniselt kotilt seda hoopi kunagi oodata.
„Oma“ korterit olen pesnud muidugi tunduvalt rohkem kordi, aga kuigi ta muidu on tore ja mõnus ja kaitseb vihma eest, siis hobuseila sinna kuidagi sattuda ei saa. Seep’ ta viga ongi – tal on juured all, ta on kohast sõltuv.
„Kui sa tahad oma raskelt teenitud rahaga olla siin elus õnnelik, rõõmus ja rahulolev, siis ei tohiks sa osta… asju,“ ütleb Cornelli ülikooli psühholoogia professor, dr Thomas Gilovich.
Seljakott ja korter on mõlemad asjad. Kas üks on teisest „rohkem“ asi?
Rõõm saadud asjadest annab küll kiire rahulolutunde, kuid see lahtub sama kiiresti. Miks? Kolmel põhjusel.
- Me harjume uute asjadega ära. Mis alguses on uus ja huvitav, on nüüd igav ja tavapärane. Näiteks, ostsid omale korterisse uued kardinad. Käid ja vaatad nädal aega, kui ilusasti päike nende vahelt ikka paistab. Aga siis saabub see neljapäev, kus sa järsku enam ei panegi tähele, et toas midagi teisiti oleks. Kuni tuleb sõber külla ja ütleb, et hei, mis ilusa mustriga kardinad. Ahjaa, need on uued mul, jah.
- Meie ootused kasvavad lõputult. Niipea kui uue asjaga harjume, vaatame parema järele. „Olen õnnelik siis, kui mul on pangakontol 1000 eurot.“ Teed tööd. Näed vaeva. Saad tuhande kätte (uued põrandaliistud?). Kerge dopamiinilaks. Õnnetunne. „Aga vot 5000… see juba oleks midagi,“ terendavad uued katusekivid silme ees ja mis siis muud, kui hakkad aga uuesti rabelema.
- Asjad ärgitavad end teistega võrdlema. Mul on heas asukohas kesklinnakorter ajani, mil naaber südalinna parema ostab.
Tunne oma vaenlasi, öeldakse. Ühe õnnetapjana toob Gilovich välja kohandumise ja harjumise. Uus köögimööbel teeb meile küll mõnda aega rõõmu, aga siis on ta ju lihtsalt – mööbel. Polegi enam nii põnev. Kus siin see trikk siis on? Nimelt arvab meie aju, et rõõm uuest asjast kestab sama kaua, kui see asi ise ajas vastu peab. Iga tüdruk ütleks, et ei suudaks kanda sama kleiti viiel järjestikusel peol; iga kutt vahetaks oma arvuti võimalusel uue ja tutikama vastu, kuigi vana töötab veel küll.
Kas on loogiline mõelda, et kui me investeerime raha asja, mida me näeme ja saame katsuda, siis annab see meile vastu ka pidevat rõõmutunnet – nii nagu alguses? Jah. Vähemalt meie aju arvates.
Et see aga nii teps mitte pole, siis peab leiduma parem koht, kuhu oma papp hakkama panna. Mis annab meile püsivama õnnetunde, kui uus telefon, mahlapress või teksaspüksid? Kogemused.
Miks?
Sest kogemused saavad osaks meie identiteedist. Me ei ole osa oma asjadest, me ei ole osa oma kleidist või käekellast, korterist või autost, aga me oleme kogum kõigest sellest, mida oleme näinud ja mida oleme teinud, kohtadest, kus oleme käinud.
Niisiis, uued kingad või triiksärk ei muuda seda, kes sa päriselt oled (isegi kui su sõbrad sulle tunnustavalt õlale patsutavad ja su ego paitavad). Mis siis muudab? Kelgutamine mäest, kuhu sa varem pole julgenud minna. Rattamatk Tartust Tallinnasse. Jutuajamine kellegagi, keda hindad.
„Meie kogemused ja läbielamised moodustavad meist suurema osa, kui materiaalsed asjad,“ ütleb Gilovich. Sulle võivad su asjad küll väga meeldida – sa võid isegi mõelda, et nad on osa sinu identiteedist – aga nad jäävad sinust siiski eraldi. Samas, sinu kogemused ja omandatud oskused on päriselt ka osa sinust.
Niisiis, miks valisin ma korteri asemel seljakoti?
Kui sa avad korteriukse, näed sa oma esikut või tuba. Seljakott avab ukse aga kogu maailma – täpselt nende elamuste ja kogemusteni, mis meid õnnelikuks teevad.
Seljakotil pole juuri, ta ei sõltu kohast, ta laseb minna ja istuda ühe diivani asemel mitmel. Ta laseb aknast välja vaadates näha kord kodutänavat, kord suurlinnatulesid, kord mägismaad. Ta laseb mul kohtuda inimestega, kes muidu kunagi mu korterisse ei satuks.
Seljakotiga on kogu maailm üks suur korter.
Madlen
