Kuulad välisuudiseid ja kohutavalt ajab haigutama? “Aga õigele kodanikule pole sellised asjad igavad, kursis tuleb olla,” piitsutad ennast. Ja kuulad lõpuni.
Leiad järjekordse reisiblogi? “Jeebus, jälle keegi kaagutab, kui tore on Austraalias või kui tore on Kasahstanis. Ma ei viitsi enam.”
Olgem ausad – enamust meist tegelikult ei huvita, mis toimub Iraanis või Norras või mujal maailmas. Ja miks peaks? Kerid uudiseid ja loed ühtviisi sama emotsiooniga nii “KOHUTAV: Nepali maavärinas hukkus sadu inimesi” kui ka “PÄEVA NUNNUMEETER: Aastane põnn teeb ise kokasaadet”. Selle vahega, et viimasel juhul käib peas kerge “aww” moment küll [tunnistad seda endale või ei], aga siis on seegi läinud.
MIKS meid siis ei huvita? Ujutused, maavärinad, genotsiidid, mässud.
Ilusad hooned, toidud, päikeseloojangud, hotellid.
Meh. Hiirega klikid küll, aga kas peas ka päriselt klikib?
Ütlen siiralt – julgelt üle poole oma elust pole ma tundnud mingit erilist sidet ühegi reisiblogi või ajakirjaga. Miks?
On vaja emotsionaalset sidet. Näiteks loed pealkirja “Tadžikistanis sõideti kaks turisti surnuks”. Reageerid kuidagi eriliselt? Vaevalt. Proovime veel. “Tadžikistanis sõideti kaks välismaalasest jalgratturit surnuks”. Kas nüüd tekib mingi side? Kui harrastad ka ise jalgrattasõitu, siis jah. “Tadžikistanis sõideti surnuks kaks eestlasest jalgratturit”. You got the point.
*Tegemist on näitega
Muidugi, ei ole tarvis alati nii dramaatiliseks minna. Proovime poeetilisemalt. Miks on nii, et alati, kui keegi räägib näiteks Iraanist või iraanlastest, Nepalist või nepallastest, jään ma kohe kuulama? Aga enamus inimesi mitte? Sest…
… nende soe tuul on paitanud minu põski ja sasinud juukseid. Nende paganama külm vihm on teinud mu läbimärjaks ja päike kõrvetanud juuksed heledaks [okei, Delfi kommentaatorid, blondimaks]. Nende silmad on kohtunud minu silmadega, nende naer on nakatanud naerma minu, nende pisarad toonud välja minu pisarad.
Meie klaasid on kõlksatanud kokku ja meie sammud on kajanud samas rütmis.
Ma olen kohtunud nende inimestega, näinud nende sisse, saanud osa nende rõõmust ja vaevast, näinud nende loodust, hinganud nende õhku. Mul on lihtne samastuda.
Ma võin postitada ilusaid pilte. Üks pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna. Tore. Ilus. “Tahaks ka,” mõtled sa, kuid kui pole varem käinud või kui pole lähiajal plaanis minna, siis ei teki ka suurt emotsionaalset sidet. Ei peagi.
Mida rohkem ma reisin, seda rohkem ma tunnen. Ma pole kunagi käinud Mosambiigis ja seega pole Mosambiik minu südames. Veel. Aga ehk oled sina seal olnud? Läbi sinu on Mosambiik ka mulle lähedasem.
Meie südamed on justkui omaette järjest suuremaks ja detailsemaks paisuvad gloobused. Veel veidi aega tagasi minu omal Iraani polnud. Nüüd on see sinna joonistatud. Minu süda on Iraani võrra suurem.
Aga üldsegi, milleks see postitus? Ma isegi ei tea seda autorit. Mul on muudki, millele mõelda. Näed, Donald Trump on endale uued trussikud saanud. Kas pole tore?
Madle
