Kõige ohtlikumad mõtted, mis meie kõigi peades valitsevad

dav

„Seal on ilus, ausalt noh, ma seisin ikka päris lummatult nendes arhailistes linnades,“ rääkisin elevil häälega ja kiitsin takkaotsa veel kohalike külalislahkust.

„Kas seal on siis turvaline reisida? “ ehmatas mu vestluskaaslane, noor tüdruk Kõrgõzstanist. „Kõik mu sõbrad räägivad, et see pole koht üksinda avastamiseks.“

„Mis koht?“ olin veidi segaduses, kuigi vastus sai olla vaid üks.

„Usbekistan, noh,“ rehmas tema.

Järgneva paari minuti jooksul üritas neiu mulle selgeks teha, mis konfliktid, protestid ja sõda Usbekistanis kõik käib. Sõbrad olla rääkinud. Argument, et käisin hiljuti pea terve riigi üksinda läbi ja ei näinud midagi ohtlikku, ei veennud teda. Eriti. Ei, see olevat ikkagi dangerous. Mis täpsemalt, jäigi mulle veidi selgusetuks, sest ega tema sõbradki pole sinna oma nina pistnud. Loomulikult mitte, milleks hakata riskima.

[Muide, Usbekistan on üks turvalisemaid riike, kus ma üldse kunagi viibinud olen. Väärt igat kulutatud sekundit, vaata SIIT.]

Kui palju stereotüüpe on aga meie peas? Kui palju mõttemustreid? Ja kust need kõik tulevad, kuidas kinnistuvad, juurduvad, muutuvad mingiks üldiseks, vankumatuks tõeks meie sees, mille päritolu ja õigsuse üle me kunagi pikemalt ei mõtle. Asjad lihtsalt on nii.

„Seal on ohtlik.“

„Ma pole selleks töökohaks piisavalt hea, ma ei hakka isegi kandideerima.“

„Reisimine on rikastele, mina ei saa seda endale kunagi lubada.“

„Tüdrukud mängivad nukkudega, poisid autodega“.

„Juba mu vanavanaema oli matemaatikas kehv, mis minagi siis pingutan, asi on geenides.“

„Ma pean piima jooma ja liha sööma. Kui ma seda ei tee, jäävad mu kondid nõrgaks.“

„Reaalteadus on see õige teadus, humanitaaria on mingi tilulilu.“

„Viisipidamine on kaasa sündinud, seda pole võimalik õppida.“

„Mõned on sündinud esinejaks, mõned mitte. Asi on iseloomus.“

„Mina ei saaks sellega kunagi hakkama.“

„Tema on minust vanem, järelikult targem.“

„Mina olen vanem, järelikult olen targem.“

Kui palju taolisi mõtteid meie peadest igapäevaselt, täiesti märkamatult läbi lipsab? On need üldse meie mõtted? Või on keegi teine need meile pähe pannud ja teinud seda nii osavalt, et me arvamegi, et need on meie oma targa aju poolt loodud? Paraku oleme aga meie lõpuks need, kes nende juhiste järgi käituvad, mööda nööri käivad. Saamata aru, kelle järgi me siis lõppude lõpuks elame.

On need vabandused, miks millegi nimel mitte pingutada? Laiskus vaadata kaugemale, mõelda, analüüsida, seista endaga vastamisi? Lihtsam on asjad justkui raamatud esikaane järgi kastidesse jaotada, klassifitseerida, kontrollimata tegelikult seda, kas raamatu sisu läheb kastiga kokku.

dav

Kui sa kuuled enda sisemist häält kuulutamas midagi kui vankumatut tõde, siis peatu hetkeks ja mõtle sellele, kust see informatsioon sinu sisse on saanud. Kas see on päriselt sinu mõte või on see pärit väljastpoolt?

Kui sa kohtad kedagi esimest korda, siis peatu hetkeks ja mõtle sellele, et tegelikult ei tea sa temast mitte midagi. Sa seisad vastamisi rassi, soo, vanuse ja riietusega. Aga sa ei tea temast midagi. Need on vaid kallutatud seosed, mis sinu pähe hüppavad – meie aju armastab kõike kategoriseerida –, kuid need kitsendavad sinu elu.

Kõikide eelduste, stereotüüpide ja kategoriseerimistega limiteerime iseendi elu. Piiritleme seda, jätame end ilma võimalustest minna sügavuti, avastada uusi aknaid, uusi võimalusi. Muudame oma maailma väiksemaks. Jätame end ilma võimalustest, mis võiksid muuta meie elu. Või teiste.

Vahel on vaja õppida. Et siis unustada ja uuesti õppida.

 

Madlen ❤

 

2 Comments on “Kõige ohtlikumad mõtted, mis meie kõigi peades valitsevad

  1. Oh kui kihvt postitus! Ma süvenen kohe hoolega su blogisse ükspäev kui kiiremad ajad möödas ja saan seda endale lubada.

Share your amazing thoughts!

Liitu meililistiga.
Saadame Sulle kogenud rändurite poolt koostatud juhised tasuta reisimiseks.


%d bloggers like this: