Kõige ohtlikumad mõtted, mis meie kõigi peades valitsevad/The most dangerous thoughts we all have

dav

↓ ↓ ↓English below ↓ ↓ ↓

„Seal on ilus, ausalt noh, ma seisin ikka päris lummatult nendes arhailistes linnades,“ rääkisin elevil häälega ja kiitsin takkaotsa veel kohalike külalislahkust.

„Kas seal on siis turvaline reisida? “ ehmatas mu vestluskaaslane, noor tüdruk Kõrgõzstanist. „Kõik mu sõbrad räägivad, et see pole koht üksinda avastamiseks.“

„Mis koht?“ olin veidi segaduses, kuigi vastus sai olla vaid üks.

„Usbekistan, noh,“ rehmas tema.

Järgneva paari minuti jooksul üritas neiu mulle selgeks teha, mis konfliktid, protestid ja sõda Usbekistanis kõik käib. Sõbrad olla rääkinud. Argument, et käisin hiljuti pea terve riigi üksinda läbi ja ei näinud midagi ohtlikku, ei veennud teda. Eriti. Ei, see olevat ikkagi dangerous. Mis täpsemalt, jäigi mulle veidi selgusetuks, sest ega tema sõbradki pole sinna oma nina pistnud. Loomulikult mitte, milleks hakata riskima.

[Muide, Usbekistan on üks turvalisemaid riike, kus ma üldse kunagi viibinud olen. Väärt igat kulutatud sekundit, vaata SIIT.]

Kui palju stereotüüpe on aga meie peas? Kui palju mõttemustreid? Ja kust need kõik tulevad, kuidas kinnistuvad, juurduvad, muutuvad mingiks üldiseks, vankumatuks tõeks meie sees, mille päritolu ja õigsuse üle me kunagi pikemalt ei mõtle. Asjad lihtsalt on nii.

„Seal on ohtlik.“

„Ma pole selleks töökohaks piisavalt hea, ma ei hakka isegi kandideerima.“

„Reisimine on rikastele, mina ei saa seda endale kunagi lubada.“

„Tüdrukud mängivad nukkudega, poisid autodega“.

„Juba mu vanavanaema oli matemaatikas kehv, mis minagi siis pingutan, asi on geenides.“

„Ma pean piima jooma ja liha sööma. Kui ma seda ei tee, jäävad mu kondid nõrgaks.“

„Reaalteadus on see õige teadus, humanitaaria on mingi tilulilu.“

„Viisipidamine on kaasa sündinud, seda pole võimalik õppida.“

„Mõned on sündinud esinejaks, mõned mitte. Asi on iseloomus.“

„Mina ei saaks sellega kunagi hakkama.“

„Tema on minust vanem, järelikult targem.“

„Mina olen vanem, järelikult olen targem.“

Kui palju taolisi mõtteid meie peadest igapäevaselt, täiesti märkamatult läbi lipsab? On need üldse meie mõtted? Või on keegi teine need meile pähe pannud ja teinud seda nii osavalt, et me arvamegi, et need on meie oma targa aju poolt loodud? Paraku oleme aga meie lõpuks need, kes nende juhiste järgi käituvad, mööda nööri käivad. Saamata aru, kelle järgi me siis lõppude lõpuks elame.

On need vabandused, miks millegi nimel mitte pingutada? Laiskus vaadata kaugemale, mõelda, analüüsida, seista endaga vastamisi? Lihtsam on asjad justkui raamatud esikaane järgi kastidesse jaotada, klassifitseerida, kontrollimata tegelikult seda, kas raamatu sisu läheb kastiga kokku.

dav

Kui sa kuuled enda sisemist häält kuulutamas midagi kui vankumatut tõde, siis peatu hetkeks ja mõtle sellele, kust see informatsioon sinu sisse on saanud. Kas see on päriselt sinu mõte või on see pärit väljastpoolt?

Kui sa kohtad kedagi esimest korda, siis peatu hetkeks ja mõtle sellele, et tegelikult ei tea sa temast mitte midagi. Sa seisad vastamisi rassi, soo, vanuse ja riietusega. Aga sa ei tea temast midagi. Need on vaid kallutatud seosed, mis sinu pähe hüppavad – meie aju armastab kõike kategoriseerida –, kuid need kitsendavad sinu elu.

Kõikide eelduste, stereotüüpide ja kategoriseerimistega limiteerime iseendi elu. Piiritleme seda, jätame end ilma võimalustest minna sügavuti, avastada uusi aknaid, uusi võimalusi. Muudame oma maailma väiksemaks. Jätame end ilma võimalustest, mis võiksid muuta meie elu. Või teiste.

Vahel on vaja õppida. Et siis unustada ja uuesti õppida.

 

Madlen ❤

 

The most dangerous thoughts we all have

dav

„It’s beautiful there. I’ve never been so stunned in front of the old buildings than in those cities,“ I said excitedly, “and the hospitality among locals is something incredible.”

„So it’s safe to travel there?“ asked my new friend, young Kyrgyz girl. „All of my friends told me it’s not a place to go.“

„Which place?“ I was confused, even though there must have been only one answer.

„Uzbekistan, of course,“ she said.

The next couple of minutes my new friend explained me that Uzbekistan is full of conflicts, protests and war. Her friends told so, and they know better. My argument – that I just traveled through almost the whole country alone and didn’t see anything dangerous – didn’t convince her. No, it must be dangerous. What exactly, still remains as a mystery to me, because even her friends have never been there. Of course not, why should they risk…

[Uzbekistan is one of the safest countries I have ever been to. Read more HERE.]

How many stereotypes are there in our heads? How many thought patterns? And where are all of them coming from, how do they take root, transform into some general, strong truth inside of us. We never think about their origin. It has just always been like that.

„It’s dangerous there.“

„I’m not good enough for the new job, I’m not even gonna apply.“

„Traveling is for the rich people, I will never earn that much money.“

„Even my great grandmother was bad at mathematics, so am I, it’s all about genes.“

„I have to drink milk and eat meat. If not my bones will be weak.“

„Real science is THE science, you cannot take humanitarians seriously.“

„Whether you were born as a singer, or you can never learn to be one.“

„Girls are playing with dolls, boys with cars.“

„Some of us are born to be actors, some not. It’s about personality.“

„I would never be able to do that.“

„He is older than me, he must be smarter.“

„I am older than he, so I am smarter.“

How many thoughts like these are crossing our minds every day, and we don’t even notice it? Are they even our own thoughts? Maybe they are put into our minds by someone else? But we are so sure that these are ours, produced by our own smart brains. Still, at the end of the day we are the ones who are living by those thoughts without fully understanding who is actually guiding us.  

Are these thoughts just excuses not to start something new, not to work hard? Is it just laziness to see beyond, to think, to analyze and to stand in front of yourself? It’s easier to put our thoughts like books into the boxes, checking only the headlines and not to control whether the content matches with what is written on the box.

dav

When you hear yourself stating something as a common knowledge, stop and think about where this information actually originates from. Is it really your own thought or it comes from somewhere outside?

When you meet someone for the first time, stop and realize that you really know nothing about them. You see race, gender, age, clothes. Forget it all. You know nothing. Those biased assumptions that pop into your head because of the way your brain likes categories, are limiting your life, and other people’s lives.

With all the assumptions, stereotypes and categories we limit our own lives. We create borders, leave ourselves out of opportunities to dig deeper, to find new windows. We make our own world smaller without noticing the opportunities which could change our lives. Or other’s.

Sometimes we need to learn. So we could unlearn and relearn.

 

Madlen ❤

2 comments

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s