Minu Facebooki kaanepilt on Austria mägedest, tehtud aasta tagasi. Mina, piknikulaud ja pilvemeri. Klassika, noh. Mulle meeldib see pilt väga, kuid sõber, kes seal kandis elab, andis vaid kerge peanoogutusega märku, et jah, on kaunis küll. Ei mingit „ahhhh, NII ILUS!“ reaktsiooni nagu oli minu sees. Kaugel sellest.
Jäin ükspäev mõtlema, et kui paljudel meist on kaanefotoks või profiilipildiks midagi välismaalt, oma reisidest. Kiire otsing andis tulemuse, et noh, ikka väga paljudel. Miks siis?
Tundub, et kaldume alati tahtma midagi, mida meil endal ei ole. Midagi, mis on uus, eksootiline ja huvitav. Aga teise riigi loodus, vaatamisväärsused, isegi inimesed on sealsete elanike igapäev. Ei midagi erilist, mis paneks ahhetama või südame kiiremalt põksuma. Kõik, mis meil endil on, näib justkui igapäevane (igav) asfalttee. Üksluine, tavaline, nii peabki olema.
Käisin Iraanis ringi ja õhkasin pea iga nurga peal, kui vapustav kõik on. Kui õnnelikud on need inimesed, kes saavad elada keset kauneid iidseid tänavaid. Külastasin imeilusaid mausoleume. Kõik kuulsad, kõik uhked, kõik n-ö „pead-külastama“ listis. Ja teate, mis ühel hetkel juhtus? Ma ei suutnud enam ilu ja detaile näha. Uhke värk küll, aga olgem ausad, see on ju lihtsalt üks järjekordne mausoleum. Järjekordne mošee. Järjekordne kosk, järjekordsed mäed.
Ühel hetkel ei märka me enam pisiasju, sest ootame midagi suuremat. Arhitektuur, mis enne ahhetama pani, on saanud igapäevaseks. Mul on vaja midagi suuremat, midagi erutavamat. Kõik on muutunud asfaltteeks. „Sa pead kindlasti külastama seda, seda ja seda kohta,“ teeb sõber mulle listi ja mul on tunne, et parema meelega istuksin kodus ja vaataksin filmi. Ma ei näe seda, mis on, vaid seda, mida pole.
Aeglane reisimine on see, mis päästab „järjekordne-miski-sündroomist“. Tahan, veedan 12 tundi väljas vaatamisväärsusi uudistades, tahan, olen õues vaid mõne tunni ja ülejäänud aja loen kuskil raamatut. Aga alati ei aita see ka. Tahaks hoopis oma kööki, oma rutiini, lihtsalt olla. Nendel hetkedel tulebki lihtsalt olla. Ning mõista, et ilu peidab end detailides. Igapäevastes väikestes asjades.
Madlena
