Reisistressist. Ja kuidas sellest üle olla/About Travel Stress and How to Get Over It

20506958_1499679916765503_5612093278266375382_o

Minu Facebooki kaanepilt on Austria mägedest, tehtud aasta tagasi. Mina, piknikulaud ja pilvemeri. Klassika, noh. Mulle meeldib see pilt väga, kuid sõber, kes seal kandis elab, andis vaid kerge peanoogutusega märku, et jah, on kaunis küll. Ei mingit „ahhhh, NII ILUS!“ reaktsiooni nagu oli minu sees. Kaugel sellest.

My cover photo on Facebook is from the mountains of Austria. Me, a picnic table and a lot of clouds between the mountains. Classic. I love that photo but guess what? When I showed it to my local friend he just nodded. Barely. No reaction like „ahhhhh, SO BEAUTIFUL“ as I expected. Far from that.

Jäin ükspäev mõtlema, et kui paljudel meist on kaanefotoks või profiilipildiks midagi välismaalt, oma reisidest. Kiire otsing andis tulemuse, et noh, ikka väga paljudel. Miks siis?

Tundub, et kaldume alati tahtma midagi, mida meil endal ei ole. Midagi, mis on uus, eksootiline ja huvitav. Aga teise riigi loodus, vaatamisväärsused, isegi inimesed on sealsete elanike igapäev. Ei midagi erilist, mis paneks ahhetama või südame kiiremalt põksuma. Kõik, mis meil endil on, näib justkui igapäevane (igav) asfalttee. Üksluine, tavaline, nii peabki olema.

How many of us have a cover photo or a profile photo from a foreign country? Something which is new, exotic and interesting? Other’s nature, sights and even people are interesting for us, but normal for the locals. It’s their everyday life, rather humdrum, ordinary, just like always. 

dav

Käisin Iraanis ringi ja õhkasin pea iga nurga peal, kui vapustav kõik on. Kui õnnelikud on need inimesed, kes saavad elada keset kauneid iidseid tänavaid. Külastasin imeilusaid mausoleume. Kõik kuulsad, kõik uhked, kõik n-ö „pead-külastama“ listis. Ja teate, mis ühel hetkel juhtus? Ma ei suutnud enam ilu ja detaile näha. Uhke värk küll, aga olgem ausad, see on ju lihtsalt üks järjekordne mausoleum. Järjekordne mošee. Järjekordne kosk, järjekordsed mäed.

When I was walking in the ancient cities in Iran I had to sigh at almost every corner. HOW BEAUTIFUL can everything be?? How lucky are the people who can actually live in the middle of the great architecture and ancient streets. I visited  marvellous mausoleums. Every each of them was famous, all in the must-go list. But guess what? At one point I couldn’t see the beauty anymore. I couldn’t see the details, it was just another mausoleum. Another mosque. Another waterfall, another mountain valley.

dav

Ühel hetkel ei märka me enam pisiasju, sest ootame midagi suuremat. Arhitektuur, mis enne ahhetama pani, on saanud igapäevaseks. Mul on vaja midagi suuremat, midagi erutavamat. Kõik on muutunud asfaltteeks. „Sa pead kindlasti külastama seda, seda ja seda kohta,“ teeb sõber mulle listi ja mul on tunne, et parema meelega istuksin kodus ja vaataksin filmi. Ma ei näe seda, mis on, vaid seda, mida pole.

Aeglane reisimine on see, mis päästab „järjekordne-miski-sündroomist“. Tahan, veedan 12 tundi väljas vaatamisväärsusi uudistades, tahan, olen õues vaid mõne tunni ja ülejäänud aja loen kuskil raamatut. Aga alati ei aita see ka. Tahaks hoopis oma kööki, oma rutiini, lihtsalt olla. Nendel hetkedel tulebki lihtsalt olla. Ning mõista, et ilu peidab end detailides. Igapäevastes väikestes asjades.

At one certain point we are looking for something bigger to feel excited again. Architecture which stunned me before transformed into boring asphalt road. I needed something bigger, something more exciting. „You need to visit this, this and this place,“ said my friend and wrote me a list not to miss any important sight in his city. All I wanted was just to sit at home and watch a movie. I didn’t see what I had but what I didn’t have anymore.

The beauty hides itself in details.

I think what helps to heal yourself from the syndrome called “Another-Something” is kind of slow travelling. At least for a while. Feel no pressure to go out to explore if you feel more like staying inside and watching a movie. Take a day, a week or even a month to settle down somewhere. Discover the magic of just being. The sights are not running away from you. 

dav

 

Madlena

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s