“Me kogume raha laste…,” astus mu juurde noor tumedapäine kasahhi tüdruk. Viskasin talle kiire pilgu, teesklesin välismaalasena, et ei saa temast aru ja astusin maanteele. “Tahaks varju, tahaks koju jõuda, tahaks süüa,” mõtlesin hammastega jäätist avades, kuid katse ebaõnnestus ja see ajas mind vihale. Ma polnud too päev midagi jõudnud süüa ning kell oli juba neli pärastlõunal. Jumal tänatud, et see paganama foor just nüüd roheliseks läks. Põgenesin kärmelt teisele poole teed.
Ma pole end enam ammu nii halvasti tundnud kui tol õhtul.
Mulle jõudis (jälle) kohale, kui kergelt on võimalik teiste inimeste elu muuta. Ja kui kergekäeliselt me seda ei tee. Kuidas iseenda tühised vajadused on esiplaanil, nagu jäätis või päikesevari, väikesed asjad, mis tunduvad olulisemad kui see, et keegi kasvõi ära kuulata. “Aga noh, toetaks ju küll, aga viitsin ma jee neid münte siin palavas kotipõhjast otsida, selle ajaga jõuab foor ka punaseks minna,” mõtlesin ma tol hetkel, “pealegi, kogu aeg keegi tahab midagi.” Pagan, Madle? Peaaegu aitamine võrdub täpselt sellega, et ei aidanud. Üldse.
Kui tihti jätame midagi lihtsat teiste või iseenda heaks tegemata?
- Kui palju kordi ütlesid kellelegi PEAAEGU komplimendi?
- Kui palju kordi hoidsid telefoni käes ja PEAAEGU helistasid?
- Kui paljudele reisidele sa PEAAEGU läksid?
- PEAAEGU pakkusid end appi?
- PEAAEGU oma arvamust avaldasid, aga hoidsid siiski oma suu kinni?
- PEAAEGU tulid töölt ära, aga tegelikkuses tiksud ikka edasi?
- PEAAEGU kandideerisid huvitavale erialale?
- Kui paljudele üritustele panid end kirja, aga kohale ei jõudnudki?
= kulutasid oma aega ja energiat vaid kõigest sellest mõtlemisele, aga tegid 0% neist teoks.
Milline oleks sinu elu, kui kõik need peaaegu-d oleksid nüüd listis ‘tehtud’?

Kui mitu korda mõtled, et läheks, aga ikka ei lähe, ja siis ikka oleks pidanud minema?
Kujutle, et ärkad igal hommikul üles ja su pangakontol on 18 400 eurot. Sa võid teha selle rahaga mida iganes, aga päeva lõpuks on see kadunud. Ükskõik, kas kulutasid seda või ei. Järgmisel päeval saad sa uuesti 18 400 eurot. Mida sa selle rahaga teeksid?
Iga päev kantakse sinu elukontole 18 400 sekundit. Me ei raiskaks seda kunagi mõtlematult, kui see oleks raha. Miks me käitume nii aga ajaga? [Jay Shetty]
Kui sa aega raiskad, ei saa sa seda enam kunagi tagasi. Aega ei saa koguda, aga sa saad seda kulutada. Kui sa aega ‘peaaegu’ millegi tegemiseks kulutad, võrdub see raiskamisena. Sa saad alati juurde teenida rohkem eurosid, kuid mitte aega.
Kolm päeva hiljem kõndisin sõbraga tänaval. Olime sügavas jutuhoos ning teel kiirelt sööma, et siis bussijaama joosta. Meid peatas noor tumedapäine kasahhi noormees. “Me kogume raha laste…,” alustas ta, “jaoks fondi, nendele kõige väiksematele, kes haiglas oma elu eest võitlevad,” ütles ta.
Pöörasin oma mõne päeva taguse “peaaegu” -> “tehtuks”. Ma pole end enam ammu nii hästi tundnud, kui tol hetkel.
Aga kui palju on neid peaaegu-sid, millele enam teist võimalust ei anta?
…
Loe ka *kuidas ühe sekundiga oma elu muuta* SIIT
Ja *kõige raskem eksam, mille me kõik läbima peame* SIIT
Madle ❤
Nice mountain 🙂 where is it?
isn’t it Esfahan? 😉
Yeah, Esfahan 🙂