Joshi kohtasin esimest korda Kõrgõzstanis ja see oli minu jaoks natuke valus esmatutvumine. Mul oli hääl totaalselt ära, istusin hosteli köögis ja jõin kurvalt ingveriteed. Järsku astus sisse keegi väga habetunud kutt, sirutas terekäe, ütles, et tema on Josh. Ma vastasin samaga, välja arvatud see, et ma ei ole Josh ja ka see, et tegelikult ma ei suutnud oma kurguga üldse midagi öelda. Aga raskeks tegi olukorra hoopis fakt, et ma mäletan, et ta küsis siis veel midagi totaalselt loogilist ja ma tahtsin nii väga teha üht sarkastilist nalja, AGA MA EI SAANUD. Kujutate ette mu piinu? 😀 Jah, valus, valus hetk.
Tegelikult on Josh aga see inimene, kes mind oma loo ja olekuga väga palju inspireeris. Kui ma ükspäev otsustan jalgrattaga maailma avastamist jätkata, siis võib selles üsna kindlalt just teda süüdistada.
Seega, siit tuleb REISIRAPORT number kaks! Loe ka esimest – piloodist, kes hääletas lennukitele – SIIT.
Madle ❤
