Ausalt oma emotsioonidest rongis

Kirjutasin eile 42 tundi rongis istudes valmis blogipostituse, riputasin selle isegi üles ja võtsin siis maha. Võis juhtuda, et tegemist oli liigselt vingu täis postitusega, nii et mul tekkis iseendast ka tüdimus. Aga ei pruukinud muidugi nii olla üldse. 😀

Jah, alati ei ole kõik roosamanna, kuigi just praegu tundub sedamoodi küll – tulin äsja Shymkenti (Kasahstan) turult, sain vähem petta, kui arvasin (või noh, ega ma ju päris kindlalt ei tea öelda :D), väljas on soe, viinapuu heidab varju, jalgade ümber mängivad kolm kassipoega, söön maasikaid ja mõtlen, et… et elu on paganama ilus. Aga olen siiski aus ja seega on siin ka eilne postitus, kui elu nii paganama ilus ei olnud. Ühtlasi annan teada, et olen nüüd ametlikult oma reisil järjekorras viienda telefonilaadija omanik, sest noh… eks lugege ise. 😀

Pika teekonna algus

„Marleeeena,“ karjub keegi üle restoranvaguni valesti mu nime ja mul on kopp nii ees. 😀 Istun rongis, tegelikult juba viimased 35 tundi – Kasahstan on suur! Ja seitse tundi on veel jäänud…

[Aktau Kaspia mere ääres -> Shymkent lõunas]

Aknast pole enam ammu midagi vaadata, viis minutit ehk oli põnev – lage maa, stepp, vahepeal mõni kaamel. Kaamel paneb muidugi südame kiiremalt põksuma, seda iga päev ei näe.

Jah, iga hetk seljakotielus pole nii erutav nagu kaamel, kõrged mäed või mererand. Oh ei. Palav on ja õhk ei liigu.

Restoranvagun

„Peaks veel midagi tellima,“ liigutan aju ja tunnen, kui aeglaselt see mõte mu peast läbi voolab. Olen siin istunud juba nii kaua oma pulbrikohviga, et imelik hakkab.  „Ah, tühja…,“ jõuan otsusele. Sain eile pea viieeurose arve paki õunamahla ja kolme praemuna eest. Ketšupiga. Okei, ketšupihinda tõesti menüüs polnud ja ma olin tol hetkel nii apaatne, et oli täiesti suva kah. Peamine ajatapmisviis – magamine – muudab mu tülpinuks. Äge sõna iseenesest, „tülpinud“…

Igatahes tekkis mul siis jonnitunne, et enam kunagi siia vagunisse ei tule, aga näed… Siin saab normaalselt laua taga istuda, sest minu voodikoht tavavagunis on n-ö teisel korrusel, sinna mahub ainult lamama. Ja seal pole ühtegi stepslit – ka siin, söögi omas, pidin tubli pool tundi „stepslijärjekorras“ ootama. Mis elu 😀

Praemuna, ketšupiga!

Rong peatub järjekordses peatuses. See tähendab, et katkestan mõtlemise mõneks minutiks, sest liiga palav on.

„Inimesed on siiski toredad,“ mõtlen nüüd, kui kerge tuul jälle veidi puhub. Hommikul üles ärgates ja kleenukeses kööginurgas hambaid pestes (sest veel kleenukesemas WCs on vesi millegipärast otsas) sundis üks vanamemm mulle teed ja vahvleid. Kui aus olla, oli mul süda magusast juba veidi paha – küpsised ja liiga lääge õun olid oma töö teinud. Niisiis keeldusin viisakalt vahvlitest, aga nõustusin piimaga teed jooma. Ise mõeldes, kas see piim on üldse okei, pärast paarikümmet tundi soojas vagunis loksudes. Viimane, mis ma siin tahaksin, oleksid kõhuprobleemid – selles pisikeses WCs üritan niigi veeta nii vähe aega kui võimalik.

Peatustes müüvad tädid kodus vaaritatud sööki

Tädi räägib vaid vene keeles. Üldse olen ma vist ainukene, kes kogu rongi peale inglise keelt mõistab. Sellest pole hullu, eks mul ongi vaja uut keelt praktiseerida, aga palavaga aju ei tööta.

Vahepeal käin lahtise akna pealt välja küünitamas. Värske õhk lööb pea selgemaks. Alumise korruse tädi pakub kuldhammaste välkudes muudkui, et võin tema voodi peal ka istuda, ei pea kogu aeg üleval pikali viskama. Kasutan seda pakkumist mõned korrad, aga tema nii kannatlik minu vene keelega ei ole, kui kööginurgamemm. Üritab rääkida, aga lööb käega, kui juba paarist sõnast aru ei saa. Mulle see sobib, lähen tagasi restoranvagunisse.

Midagi ilusat ka vahelduseks

Restoranvagun on vist üks neetud koht – pärast enda telefoni laadimist haarab mu laadija üks vanamees, kes ütleb, et toob mulle selle tagasi, kui Shymkenti jõuame. Nojah, muidugi ei näe ma seda enam kunagi…

Vähemalt on ilm jahedam!

Armastusega,

Poolsurnud ajuga Madle

PS. Enam ei ole poolsurnud 😀