Kõige raskem eksam, mille me kõik läbima peame/The most difficult exam we all need to take

↓ ↓ ↓English below ↓ ↓ ↓

“Elu ise on kõige raskem eksam. Enamus meist kukub läbi, sest me üritame teineteise pealt maha kopeerida. Me ei mõista, et igaühel meist on erinevad küsimused.” (Jay Shetty).

maddel
Õnn pole seal kaugel väljas. See on sinu sees.

Sõber kääris baaris oma vasaku käe käise üles. “Näed, siin,” vedas ta sõrmega üle veenide jooksvat armi, “aasta tagasi üritasin enesetappu teha.” See oli ootamatu. Vaatasin talle otsa. Teadsin, et tal on perega seotud probleeme, aga et midagi nii hullu? Korraga ta avanes. “Mu ema küsib mult iga päev süüdistavalt, millal ma lõpuks ometi abiellun. Ütleb, et aitab sellest välismaale õppimise mineku unistusest. Et meie lähiümbruses on vabu tüdrukuid küll, ma viin nad sinuga ise kokku,” selgitas ta valuliselt. “Ja nii… Iga. Jumala. Päev.” (Kesk-Aasias)

Minu sees läks midagi katki. Ja mitte ainult sel hetkel, ei. Iga kord, kui ma siin ilusa taeva all kuulen survest teha oma elus otsuseid, mis pole täpselt iga inimese enda südamest võetud. Tahad näitlejaks saada? – Oh, vali parem juura, see on kindlam ja mitte mingi naljategemine. Tahad keskkonnasäästlikumalt elada? – Miks… teised ju ikka saastavad, mida sa üksi ikka teha suudad? Vanemad ei taha, et sa eriala vahetaksid? Sõbrad ei saa aru, miks sa taimetoitlane oled?

Öeldi ka mulle – “Mida see reisimine sulle annab? Miks sa arvad, et sinu reisiblogi üldse kellelegi korda peaks minema? Vaata enda ümber, kui palju on sinusuguseid!” Vaatan enda ümber ringi, aga näen vaid unikaalseid inimesi. Aga kui paljud meist siin maailmas survele alla vannuvad? Jätavad teostamata oma unistused? Miljonid. Miljardid.

Peaksime justkui kõik valima selle korraliku kattega asfalttee ja:

  • Lõpetama kooli ja seejärel ülikooli
  • Leidma prestiižse töö ja teenima hunniku pappi
  • Leidma kaaslase ja abielluma
  • Töötama selle nimel, et oleks uhke maja ja korralik auto

Aga elu pole vaid asfalttee.

  • Ma tean inimesi, kes pole kunagi ülikooli läinudki, aga on edukad ärikad.
  • Ma tean inimesi, kes olid edukad ärikad, aga on nüüd totaalsed hipid.
  • Ma tean inimesi, kes läksid pärast keskkooli lõpetamist aastaks reisima ja leidsid selle, mida nad elus teha tahavad.
  • Ma tean inimesi, kes lõpetasid ülikooli kui nad olid 20, aga leidsid sobiva töö alles 25-aastaselt.
  • Ma tean inimesi, kes leidsid töö kohe pärast ülikooli lõpetamist, kuid vihkavad seda, mida teevad.
  • Ma tean inimesi, kel on liikumispuue, kuid kes liiguvad rohkem, kui nii mitmedki meie ümber.
  • Ma tean inimesi, kes on vallalised, kuid neil on lapsed.
  • Ma tean inimesi, kes on abielus, kuid said lapsed alles pärast kümmet aastat.
  • Ma tean inimesi, kes on suhtes, kuid kes armastavad kedagi teist.
  • Ma tean inimesi, kes armastavad üksteist, kuid pole koos.

Igalühel meist on oma kell ja kõik juhtub täpselt õigel ajahetkel. Vahel võib tunduda, et sõbrad on sinust peajagu ees. Või sammu võrra taga, aga neil kõigil on oma aeg, nii nagu sinulgi.

  • Saada kraad 40-aastaselt on ikka saavutus.
  • Mitte abielluda, aga elada õnnelikult on ikka ilus.
  • Luua pere 35-aastaselt on ikka võimalik.
  • Armuda 75-aastaselt polegi midagi nii haruldast.

See imperfektne maailm on niivõrd perfektne oma imperfektsuses. Lõpetan selle postituse mõttega, millega alustasin ka oma reisimist ja mis juhib mind kogu aeg kuskil taga kuklas kuulama ikka iseennast:

Kui sa saaksid valida suurest raamatukogust – kus hoiustatakse iga inimese kohta ühte raamatut – ainult ühe teose, siis kas see oleks just “[sinu nimi] ehk Väga Südamest Elatud Elu”? Ja kui sa valid selle raamatu, siis kas hoiad lehekülgi keerates hinge kinni, sest helde jumal, no nii põnev on? Ning peatükk peatüki järel loodad, et peategelane astub kõik sammud oma unistuste täitmiseks, isegi kui see tähendab vahel kraavis magamist, totakate laulude laulmist või üksinda jõulude pidamist. Ja sa ei sulgeks enda raamatut enne, kui saad tagakaane naeratades kinni lüüa ja öelda, et “pagan, oli see vast üks õnnelik mina”.

Kas valiksid enda raamatu?

💚💚💚

Madlena

cf9ce0929b359cb8b4da60d0d5f3348f--coffee-recipes-iced-coffee

The most difficult exam we all need to take

“Life is the most difficult exam. Most people fail because they try to copy each other not realizing that everyone has a different question paper.” (Jay Shetty)

My friend showed me his hand. “Can you see? Here,” he pointed on the scar on his left hand,  “I tried to kill myself one year ago.” I did not expect that. I did not. I looked into his eyes knowing that he had had some problems with his family, but was it really so serious? Suddenly he opened up. “My mom is pressuring me every day to get married. It’s enough of your dream to go and study abroad, she says to me. There are plenty of single girls around – she wants me to choose and have babies as soon as possible,” he explained painfully. “And it goes like that… Every. Single. Day.” (Central Asia)

Something broke inside me. Not only in that moment but every time when someone tells me about the pressure which is not in harmony with their own heart and dreams. Want to become an actor? – Oh, you better choose law, it’s more safe and not such a joke. Wanna live more eco-friendly? – Why… the other ones are still consuming and polluting, you can’t make any difference there. Parents don’t want you to change the field? Friends can’t understand why you chose to be vegetarian?

When I was starting travelling and writing my blog, I heard it too often: “Why do you think there are people interested in your travel blog? Look around – how many people do the same?” Oh really? I look around but all I can see are totally unique people. But how many of us give up on our dreams only because of the pressure? Millions. Billions.

Seems like we all should follow this great asphalt road and:

  • Finish school and then university
  • Find a prestigious job and earn decent money
  • Find a partner and get married
  • Work, work and work to get a big house and beautiful car

But life is not a road made of bitumen.

  • I know people who have never attended university but are successful in their own business.
  • I know people who were successful in their own business but decided to become hippies.
  • I know people who graduated at 20, but found a job when they were 25.
  • I know people who found a job straight out of university, but hate what they do.
  • I know people who took a gap year after high-school and found their purpose.
  • I know people with disabilities but they are living their lives without any complaints.
  • I know people who have children, but are single.
  • I know people who are married, but had to wait ten years to have children.
  • I know people in relationships but who love someone else.
  • I know people who love each other but aren’t together.

Every each of us has their own clock and everything happens exactly when it has to happen. Sometimes you may look at your friends and think they are ahead of you, some of them may seem to be behind. But they have their own time and their own clock, so do you. 

  • Getting your degree at the age of 40 is still an achievement.
  • Not to get married but live happily is still beautiful. 
  • Making a family at the age of 35 is still possible. 
  • Falling in love when 75 is not so rare. 

This imperfect world is just so perfect just because of the imperfection. I want to conclude this post with the thought I also started my journey with. I try to keep it in my mind all the time in order not to forget to follow my own heart:

If you can choose only one book from the library where there is a book of every person stored, would it be “[your name] aka The Life Lived From the Heart”? And if you choose that book would you hold your breath while reading it because it’s so capturing? Chapter after chapter you’d hope that the principal character takes all the steps to fulfill his dreams even if it includes sleeping in the ditch, singing some goofy songs or spending Christmas alone. And you wouldn’t close the book before you finish it, smile and say “Hell, that was a beautiful life”.

Would you choose your own book?

💚💚💚

Madlena

*Inspiration for this post: Jay Shetty

 

 

7 comments

  1. Mina olen see autorile täiesti võõras tegelane, kellele need blogi postitused vägagi korda lähevad. See on inspireeriv, eriiti see viimane muidugi. Tänan jagamast ja õnnelikku reisi jätku 🙂

    Like

      • Minu blogi on varsti täitsa olemas, sest umbes 3 nädala pärast alustan enda 3-kuulist rännakut 🙂 Küll rattaga, aga rännak on rännak, vaatamata vahenditele 🙂 ja siis mingis mõttes saabki minust härra Teel Eikuhugi 😀

        Like

  2. Oleme siis mõlemad üksteise fännid 😀 aga mul nii eksootilist trippi seekord pole, nagu sul hetkel käsil (eksootika sain sügisel Nepalist juba kätte rattaga:), aga pikk ja huvitav sellegipoolest. Mul oli kõva kiiks miskit Eesti 100. sünnipäevaga seoses ette võtta ja seetõttu saigi minu plaan selline – Eesti lipp jalgrattal 100 päevaga ümber lombi (loe: Läänemere). Siin on see isegi avalikult välja kuulutatud – https://www.ev100.ee/et/eesti-lipp-jalgrattal-100-paevaga-umber-laanemere 🙂 Sa ilmselt võid aimata seda ärevust, mis paar nädalat enne pikemat rännakut inimest tabada võib 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s