Kõigepealt, mida sa Usbekistanist tead? Ütlen kohe ausalt, et ega mina varem midagi väga ei teadnudki. Alustame siis peamisest:
Rahvaarv: 33 miljonit
Pealinn: Tashkent – suurlinn, mis on üllatavalt moodne. Kui ei teaks, siis ütleksin, et kuskil Euroopas. Eks oma osa sellel oli ka maavärinal, mis 1966ndal aastal paljud hooned purustas ja uusi ehitama sundis.
Raha: Usbekistani som. 1 euro on umbes 10 000 somi. See tähendab, et kaasas tuleb tassida ekstra kotti rahapakkide jaoks. Ilma naljata. Rahaautomaate on üsna lootusetu leida, seega võta kaasa vaid sularaha!
Religioon: Islam (90%)
Uued hooned ja valged autod!
Aga räägime nüüd mängureeglitest. Ja nende uuest presidendist – tänu kellele sai minust esimene eestlane, kes sisenes Usbekistani ilma LOIta (Letter of Invitation). Nimelt oli varem vaja lisaks viisale ka spetsiaalset kutset, mille tavainimene saab osta endale reisiagentuuri vahendusel. Tundus aga, et Usbekistani president luges mu mõtteid ja muutis seadust nii, et alates selle aasta veebruarist piisab meile vaid viisast!
Tere tulemast passi, Usbekistani viisa!
Nüüd läheb asi aga hoopis põnevamaks ja selleks, et Usbekistanis ellu jääda, tuleb teada täpselt, mida teha ja kuidas teha. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ikka veel täpselt ei tea… Mis viis mu ka selleni, et rikkusin natuke seadust. Esmalt – piiriületus. Seal võidakse kontrollida, milliseid ravimeid sa endaga kaasas vead, nimekiri keelatutest on SIIN. Jäta koju kogu kirjandus ajaloost, religioonist ja poliitikast. Samuti on keelatud pornograafilise sisuga pildid ja filmid. Kuulsin inimestest, kelle kogu arvuti ja telefonide sisu piiripunktis üle kontrolliti. Kui sa juhtumisi oled mees, siis pikem habe on üsna ei ja ei, kuigi muidugi alati võib õnneks minna. Piiripunktis küsitakse, kui palju sularaha sul on – pea meeles, et riigist väljudes ei tohi seda rohkem olla, kui sisenedes!
Minu puhul – neid absoluutselt ei huvitanud ja pääsesin piiripunktist tulema paari minutiga!
Hullumeelne piiriületus Kõrgõzstanist Usbekistani!
Okei, nüüd siis see närvekõditavam osa! Tuginedes seadustele (appi, kui ametlik algus :D), pole turistidel lubatud ööbida sõprade pool või kasutada CouchSurfingut. Sa pead registreerima IGA öö hostelis või hotellis. Seal antakse sulle välja registreerides templiga lipik, mida võidakse kontrollida, kui sa riigist lahkud. Öörongi pilet sobib ka. Kui sul neid pole, siis noh, arvesta “kerge” trahvi või riiki sisenemise keeluga edaspidi. Et asja keerulisemaks ajada, siis – esimesed 72 tundi riigis võid ööbida registreerimata kus iganes sa tahad. Ja nüüd, et asja VEEL keerulisemaks ajada, ütlevad mõned allikad, et registreerimine on vajalik vaid ühel ööl kolmest, kui riigisiseselt piirkonda vahetad. Proovisin – töötas ja ei töötanud kah! Nimelt – kui sul pole eelneva öö kohta registreeringut, sest sa juhtumisi peatusid näiteks oma sõprade pool, siis nii mitmedki hostelid ei ole nõus sind enam vastu võtma. Nende silmis oled juba seadust rikkunud, mõni teine koht pigistab kas silma kinni või käitub teadmise järgi, et üks öö kolmest on piisav. Mine võta siis kinni!
Registreerimislehed
Seisin siis mina lõpuks Usbekistani ja Kasahstani vahelises piiripunktis, jalad kergelt värisemas ja süda kiirelt põksumas, sest noh, kõiki registreerimislehti mul küll poleks olnud ette näidata. Üritasin välja näha võimalikult enesekindel, katsusin mitte mõelda halvimale stsenaariumile ja ulatasin oma passi ametnikule. Plõks! lõi ta sinna templi ja soovis lihtsalt kena päeva…
AGA! Kõige selle tõttu oli mu reis hoopis meeldejäävam ja muidugi, edaspidi räägin lähemalt, miks Usbekistan on üks minu LEMMIKRIIKE!
Madlena
