Teate seda tunnet, et sul on täpselt 1000 asja vaja teha, aga ei oska kuidagi otsustada, et millest alustada? Ja siis lähed hoopis kööki sööma ja vaatad naljakaid videosid, otsid uut muusikat, räägid sõpradega, mõtled, et peaks alustama, viskad selle mõtte uuesti peast, keedad teed, vahid lakke ja jõuad mõne tunni pärast üllatavale järeldusele, et ükski nendest 1000 asjast ei tee ennast ise ära?
Kell on juba kaks öösel, kui ma seda kõike siia kirjutan ja minu mure täpsemalt on see, et ma lihtsalt ei tea, millist lugu kõigepealt rääkida. Sellepärast otsustasin siia üles laadida hoopis mõned pildid Usbekistanist, et oleks vähemalt alustatud. Sest Usbekistan… Usbekistan on mulle midagi väga erilist. Ma ei tea, kas ma olen tõesti nii emotsionaalseks muutunud, aga pelgalt nende arhitektuurilises mõttes vapustavate piltide vaatamisest tulevad mulle vaikselt pisarad silma. Eks nendega seonduvad muidugi erilised mälestused ka. Jah, alustagem Usbekistanist. Öösel pildid, homme jutt.
Aeg tuduma minna.
PS. Jõudsin täna Bakuusse, Aserbaidžaani. Seega, nende tuhande loo seas on ka lood Iraanist, kus mul oli au peaaegu netivabas keskkonnas kuu aega veeta.
Madlena
