Kui väga ma ka ei sooviks teha pildipostitusi Usbekistanist ja rääkida kogu selle loo seaduserikkumise ja inimeste ja kõige-kõige kohta, siis ma ei saa. Ma pean olema tänulik sellegi üle, et internet laseb mul pilte saata Gmaili kaudu vapustavale Ethelile, otse ise neid blogisse üles laadida oleks V! V nagu võimatu!
Aga! Rohkem teksti, vähem pilte, see on see, mille kohta öeldakse, et „pole just kõige atraktiivsem postitus“, hehe.
VIIS KUUD. Ma ei saa isegi aru, kuhu see aeg lendab. 31. oktoobri hommikul, aastal 2017 (päriselt, eelmisel aastal?) jooksin ma pärast 3 tundi magamist Tartus bussi peale. Vähe teadsingi, mis mind ees ootab… Kindel oli kõik vaid kuni Kõrgõzstanini. Eesti -> Hispaania -> Portugal -> Türgi -> Kõrgõzstan -> Kasahstan -> jälle Kõrgõzstan -> Usbekistan -> Iraan (praegu) -> ?
Esimesed asjad, mis mul seoses nende riikidega oma reisi jooksul pähe tulevad:
Ühe käe sõrmede jagu armastust!
Eesti: Viimane päev, kus kõik läks nii vussi kui üldse sai ja tuli palju joosta, ja sain jälle kinnitust, et inimesed mu ümber on imelised. Loe SIIT.
Hispaania: Sellest ma polegi veel kirjutanud, aga Hispaanias oli mul Erasmus+ projekt ühes ägedas mägikülas nimega Senderiz. Pea iga õhtu möödus veriselt, kui tapsime Maffia-mängus külaelanikke (see oli ainult mäng, okei :D). Ja siis mulle meenub veel, kuidas me Marta (tsau, Marta) ja Tomsiga (tsau, Toms) öösel kuskil võsas ekslesime. Väga lamp mälestus, ma isegi ei tea, miks ma seda mäletan 😀
Portugal: Portos veetsin umbes kolm päeva, seal on väga ilus vanalinn ja väga mõnus ookean. Üks mehhiklane varastas mu numpsiku Wanderselli nuku, aga see oli naljaga (milles ma alguses küll kindel polnud :D).
Türgi: Istanbulist pean kindlasti kunagi kirjutama, sest seal juhtus nii palju veidraid asju 😀 Sõitsin praamiga ülikooli, söötsin tee peal kajakaid, ja kuulasin sõbraga presentatsiooni Nõukogude Liidu lagunemisest. Ja teise sõbraga (tsau, Awesome) käisime saari avastamas, mis oli täis kasse ja hobuseid ja ma mäletan, et kõndisime palju ja tegime kõige veidramaid nalju. Üldse.
Kõrgõzstan: Seal ma veetsin kokku peaaegu kolm kuud, aga eredaimad mälestused on ikka mägikülast (SIIN).
Ja muidugi aastavahetus, SIIN.
Ja jurtas ööbimine, SIIN.
Ja siis loomulikult inimesed, eriline ’tsau’ läheb Abdullahile, „tsau, Abdullah!“ 😀
Kasahstan: Ma poleks inimene, kui mulle ei jääks meelde, kui KÜLM võib üks ilm olla 😀 Loe SIIT.
Ja kõik matkad mägedes ja see tunne, kui saad umbes kolm kilomeetrit lihtsalt alla kelgutada, ma pean veel videot monteerima ja siis saan teile näidata 😀 Ja parim matkakaaslane Josh, „tsau, Josh!“.
Usbekistan: Usbekistanist meenub kõige rohkem kogu see segadus seaduste ja registreerimistega ja INIMESED (tsau, Sardor ja Art Hostel ja Dima ja Usbekistani vanaema!). Ja muidugi LINNAD ja arhitektuur, appi, kui ilus!
Iraan: noh, siin ma olen olnud vähem kui nädala, aga see on raudselt kõige hullem riik siiani (heas mõttes!) 😀 Täitsa pael lausa, hehe. Rohkem praegu ei räägi, enne tuleb Usbekistanist kirjutada!
Igas riigis tuleb üritada sulanduda
Ühesõnaga (ei ole ühe sõnaga :D), viis kuud armastust kogu selle maailma, teeloleku ja INIMESTE vastu. Ma tunnen ennast sel teel 110% õnnelikuna, kuigi kõik pole kaugeltki kogu aeg nagu ükssarvikute kari keset lillemerd. Oh ei. Aga teate, mis mind motiveerib? See, et mul on nii ägedad lugejad! AITÄH! Te ei kujuta ette ka, KUI väga mulle kõik head soovid ja tagasiside korda lähevad, see loeb mulle NII palju ja annab NII palju jõudu, te olete uskumatult ägedad, kallistan teid pooleks!! 😀 Kirjutage mulle ikka!! <3
Inimesed on need, kes teevad reisist reisi
Madlena
<3
