Kuidas ma saatkonnas peaaegu nutma hakkasin/How I almost started crying at the embassy

Ma ei teagi täpselt, kust nüüd alustada… Aga eks ma alustan siis sellest, miks mul polnud vahepeal aega ja tahtmist ja võimalust siia kirjutada. Ma nimelt rikkusin Usbekistanis seadust.

Okei, sellest ei tahtnud ma praegu rääkida (jajaa, põnevust peab tekitama, küll ma tipin sellest ka varsti :D).

I don’t even know where to start… Why I didn’t have time, chance or motivation to keep you updated for a while? Well, meanwhile in Uzbekistan – I broke the law.

Okay, I didn’t want to talk about that now (yesyes, I have to keep up the excitement, gonna tell you in the next posts :D).

150934_0
Ära murra seadust. Tal on ka tunded. Photo: TeePublic.com

Peamine põhjus, miks ma siia ei ole saanud väga kirjutada, oli lihtne – uus Usbekistani president tegi seaduse, et järgmisel aastal olgu kogu riigis hea internet olla. Ehk siis – sel aastal on sellega pisut nadisti, kuigi mitte võimatu!

The main reason for no new blog posts was simple – the new President of Uzbekistan said there must be a good and fast internet all over the country by the next year. But in the meanwhile…

Kiire ülevaade:

Umbes kuu aega tagasi õnnestus mul Bishkekis, Kõrgõzstanis saada oma passi Usbekistani viisa (ja Iraani oma ka) (omaette postitus tulekul – kui põnev üks viisaprotsess olla saab? No ikka saab, ma luban!). Viisad passis, sõitsin – pressituna kahe kirgiisi vanamehe vahele – 12 tundi Lõuna-Kõrgõzstani linna nimega Osh, kust kaudu sain siseneda Usbekistani. Riiki, mis mind selle reisi jooksul on kõige rohkem lummanud ja kõige rohkem proovile pannud.

Quick overview:

Around a month ago I managed to get Uzbek visa into my passport in Bishkek, Kyrgyzstan (as well as Iranian one) (I’ll make another blog post about the process – how exciting can it be? Trust me!). So, having all my visas I wanted to, I found myself sitting between two old Kyrgyz men, driving 12 hours to Osh. A city in the southern part of Kyrgyzstan, from where you can also enter Uzbekistan. Uzbekistan is definitely a country which – during this trip – has charmed me the most, but also had many challenges waiting for me.

dav
Keset Oshi linna asub mägi!/In the middle of Osh there’s a mountain!

Esmalt, seadused! (hehe, järgmine postitus, hoiame põnevust!). Iidsed Siiditee linnad (eraldi pildipost, see on lummav, ma luban!) Inimesed! Võimalus käia kaasas kellegi teise esimesel kohtingul, uuh! 😀 (ka eraldi postitus tulekul!). Nii palju postitusi ootavad täitsa kannatamatult!

First surprises were of course the laws! Ancient towns of the Silk Road. Secondly, friendly, friendly people! Also, I had a chance to go for a date… which wasn’t mine but arranged for my friend by his parents! Did they get married afterwards? Let’s see – in the next posts 😀

dav
Sõbralikud inimesed ehk minu Usbekistani ‘vanaema’!/Friendly people aka my Uzbek ‘grandma’!
dav
Tükike Siiditeed/A piece of Silk Road

Aga tagasi pealkirja juurde. See peaaegu pisaramere saatkond oli loomulikult Türkmenistani saatkond.

Nimelt oli mu plaan minna Usbekistani, taotleda pealinnas Tashkentis Türkmenistani viisa ja minna maad mööda Iraani. Kes ei tea, siis Türkmenistani viisat on ääretult keeruline saada. 30-päevast turistiviisat ei anta põhimõtteliselt kellelegi, keskmiselt 5-päevast transiitviisat saab umbes mõni protsent sajast. Aga ma olen loomult optimist.

But back to the headline. This tearful embassy was embassy of Turkmenistan. I had a plan to go to Uzbekistan, apply for a Turkmen visa in Tashkent (capital of Uzbekistan) and go overland to Iran. Turkmen visa is really hard to get – it’s basically impossible to get 30-days tourist visa, and almost impossible to get 5-days transit visa. Optimist as I am, I still gave it a try!

Madle viisasaaga. Päevad täis planeerimist, täis ootamist, täis kõnesid ja lootuseandmist otse Türkmenistanist. Ja nii sain ma reede lõunal lõpuks eitava vastuse. No täitsa viimasel minutil, sest eile lõppes mu Usbekistani viisa, mis tähendas, et pidin riigist lahkuma. Ilmselgelt mitte Türkmenistani siis 😀

Kuigi ka sellest viisasaagast tuleb eraldi põhjalikum postitus, siis siin on minu viimane vestlus saatkonna onudega:

Days full of planning, waiting, phone calls, promising news from Turkmenistan… Finally I got rejected on the very last minute, just one day before I had to leave Uzbekistan because my visa expired. So I had to leave the country. But where? Obviously not to Turkmenistan 😀 I’m gonna write more detailed post about the whole process, but here comes my last conversation with the officers at the embassy:

Madle (pärast tunde kestnud järjekorras ootamist, seejärel turvakontrolli, paneb oma passi onu ette lauale, kes teda juba teab ja samamoodi protsessile kaasa elab): On mulle uudiseid?

Madle (after hours of waiting in the queue, gives her passport to the officer who already knows her): Any news?

Onu: Kohe vaatame. [avab arvuti, tipib sisse mu passiandmed, uurib Türkmenistanist saadetud otsust, teeb ekstra kurva näo]. Mul on väga, väga kahju [paneb käe südamele]. Mul on tõesti kahju. Aga ma ei saa midagi teha, see pole minu otsustada. [näeb välja, nagu hakkaks nutma].

Officer: Let’s see. [opens the computer, looking for a decision from the bosses in Turkmenistan, making a super sad face]. I’m very, very sorry. [puts his hand on his heart]. I really am sorry but I can’t do anything, it’s not my decision. [looks like he is about to cry].

Madle: Oeh. Pole hullu. [pärast närvipinge langust pisaraid tagasi hoides ja mõeldes, et MIS riiki ma nüüd edasi lähen :D]. Ma lihtsalt ei tea nüüd, kuhu edasi 😀

Madle: Oh, okay. No worries. [after drop in tension holding back the tears and thinking WHAT should I do next :D]. I just don’t know where to go now 😀

download
Kes veel aru ei saanud, siis :(/If it wasn’t clear yet, then 😦

Minu õnneks said samal ajal negatiivse vastuse ka üks ameeriklane ja britt, nii et leinasime koos ja tegime sarkastilisi nalju, mida ma siinkohal välja ei hakka tooma, sest äkki ma kunagi tahan veel proovida sinna riiki siseneda 😀

Praegu aga ületasin piiri Kasahstani ja peagi ootab mind lend Iraani!

Ja et ei jääks valet muljet, siis Usbekistani ma absoluutselt armastan! ) Ja on, millest kirjutada, hehe.

I was lucky to meet two other backpackers in front of the embassy who also got rejected, so we grieved together and made some super sarcastic jokes – I’m not gonna write them here, I might want to apply again one day 😀

Now I’m already in Kazakhstan and gonna fly to Iran soon! And I need to mention – I absolutely LOVE Uzbekistan (without any sarcasm :D). Until the next posts!

 

Kallid/Hugs

 

Madle ❤

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s