Käisin ükspäev tasuta balletti vaatamas, „Romeo ja Julia“. Ma võiks jutu siinkohal lõpetada ja jätta mulje, et tegemist oli meeletult uhke ja romantilise tükiga (sest nagunii olete juba kadedad, eks? :D), siis ma kavatsen kõik siiski ausalt ära rääkida.
Lugu oli nii. Tegin parasjagu (Bishkeki) köögis kooki, kui korterikaaslane Alice tuli köhides ja ütles, et külmetus tapab ja tema ei suuda täna kuhugi minna, aga tal on üks pilet. Etenduse alguseni oli 30 minutit, aga mulle ei meeldi asju raisku lasta. Viskasin siis lusika käest ja kleidi selga, ütlesin saatuslikud sõnad „sööge kooki!“ (jah, ma sain ka tagasi tulles.. ee, natuke :D) ja jooksin välja, lootuses leida peatänavalt takso. Minu õnneks oli üks pargitud täpselt maja ette, juht ütles hinna, nagu tema tõld oleks kullast vormitud, aga suutsin veidi alla kaubelda. Loomulikult tahtis ta juba ooperimaja juurde jõudnuna kuulda kogu mu elulugu ja otsis võimalikult aeglaselt vahetusraha, aga ütlesin siis inglise keeles, et vabandust, ma tegelikult ikka ei oska ÜLDSE vene keelt. See töötas ja astusin majja viis minutit enne algust (okei, kogu asi hilines tegelikult nii umbes 20 minutit).
Bishkeki ooperi ja balleti maja
Ilus, ilus, eriti iidsed puidust toolid, loožid, sambad. Potsatasin kiirelt oma kohale ja kuna algus hilines, siis jälgisin lihtsalt inimesi (haha, kujutan ette, kuidas ma vanana olengi üks neist mutikestest akna peal, kes kõike teab, sest nii huvitav on noh :D). Eriti lahe oli näha kohalike litrikeste ja kõpskingakeste vahel minusuguseid rändureid, kes näevad välja, nagu nad oleks järjekordsele matkale tulnud (okei, mul on siiski üks kleit).
Ooperimaja seestpoolt
Rahvas kogunes vaikselt, seejärel kostus särinat ning saal läks aeglaselt pimedaks. Punased kardinad avanesid ning tundus, et terve avatantsu saatel läks kohalikul publikul aega, et aru saada, et jah, päriselt ongi etendus nüüd alanud (ilmselgelt muusika ja laval toimuv pole piisav märk :D). Minu kõrval olev mammi ketras telefonis oma lapselaste pilte, sõbrannad kõrval kohusetundlikult „aww“, „uih“ ja „oh, mis pontšik!“ kommenteerides. Neiu selja taga võttis telefoni vastu: „vabandust, ma ei saa praegu rääkida, aga kuidas sul eile see õhtusöök läks?!“. Ma hoidsin natuke aega peast kinni, aga kui lava peal asjad romantilisemaks läksid, tärkas ka ülejäänutes rohkem huvi.
Laemaaling
Tükk ise oli nagu „Romeo ja Julia“ ikka, ainult et… Kõrgõzstani moodi. Mulle jäid peamiselt meelde kolm asja:
- Teate seda romantilist hetke, kui Julia seisab rõdul ja Romeo avaldab rõdu all armastust? Noh, lava keskel seisis tavaliselt dekoratsioonina ühe Kreeka jumalanna valge kuju. Nüüd oli see stseenivahetusel ununenud lava taha. Niisiis, muusika mängis tasa-tasa, Romeo avaldas muudkui armastust ja keegi lavatööline üritas, ise kuju taha varjudes, seda vaikselt tagaplaanile püsti sättida. Kuju kõikus ja kõikus ja ei tahtnud kuidagi püsida – ja siis oli see hetk, kus kogu saal hingas ühes rütmis ja elas kaasa, ei, mitte Romeole, vaid sellele neetud kujule, mis juba nagu seisis püsti. Me peaaegu kuulsime selle lavatöölise palveid, kui ta käed aeglaselt eemaldas ja vaikselt taganes, ise õnnelik, et tööga hakkama sai. Siis prantsatas kuju loomulikult pikali ja rahvas möirgas naerda, ja ma pean tõdema, et see tõesti oli naljakas.
- Need siirad emotsioonid, mis baleriinide nägudelt peegeldusid! Ahh, ma konkreetselt sulasin. Ja see, kuidas nad high-fivesid (omavahel plaksu lõid, kes ei tea), kui mingi eriti äge tants sai tehtud! Kogu see õhkkond, mille peamiselt verinoored tantsijad lõid (muide, neil olid terve aja seljas mitte need liibuvad baleriinirõivad, vaid a’la kleidid ja viigipüksid – kuidas nad nendega said balletti tantsida, ma siiani ei tea).
- Ühe stseenivahetuse ajal tehti saal lihtsalt põmdi! pimedaks ja siis me lihtsalt istusime seal üle viie minuti. Niisama.
Ma väga soovitan, kes Bishkekist kunagi läbi peaks astuma, siis minge ikka mingit etendust vaatama. Elamus, elamus loeb. Sellist vahvat õhkkonda on raske mujalt leida.
Madlena ❤
