Üritasin vastlaid pidada ja kukkusin haledalt läbi

Minu arust on nii äge, et eestlastel on spetsiaalne päev selleks, et küngastest alla sõita ja vahukoorega saia näost sisse ajada. Iga kord kui mõni välismaalane küsib, et mis pühasid te seal oma ühe miljoni inimesega peate, siis ma alati räägin vastlatest, ja nemad ütlevad, et „oooo… küll te olete ikka… äge rahvas!“ ja tunnevad kadedust ja lubavad kindlasti järgmisel aastal platsis olla. Ma ei ütle, et enamasti meil lund sel ajal pole. 😀

Vot selliseid kukleid tahtsin teha… Foto: Marko Saarm

Aga seda kuklimajandust tahtsin ma ka Kõrgõzstanis oma korterikaaslastele tutvustada. Hetkel on nendeks inglastest jalgratturid Tom ja Alice, nemad tähistavad Inglismaal teadupärast pannkoogipäeva. Mõeldud-tehtud (nali, ei ole tehtud :D) – mina lubasin õhtuks vastlakukleid, Alice pannkooke. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et vastlaõhtuks polnud meil laual kumbagi.

Esmalt läksin poodi mina. Raske ühte kuklit ikka teha on? Haha. Noh, kõigepealt ei söö Tom eriti nisujahutooteid. Seega otsustasin teha riisijahuga tassikooke ja sinna vahele vahukoort panna, teeb enamvähem sama välja, eks?

Poes. Kus on riisijahu? Pole. Ei ole. Üheski riiulivahes ei ole. Hästi, võtan siis maisijahu (asi kisub vastlakuklitest üha kaugemale…). Sõber, kes minuga ristiretkele kaasa tuleb märkab juhuslikult beebitoitude juures siniseid karpe. Vitaminiseeritud riisijahu beebidele! Halleluuja, selle võtamegi.

Küpsetuspulbrit üritame pärast tulutuid otsinguid mõttejõuga ilmutada ja see ilmub välja pärmipakkide tagant. Muffinivorme pole, ja ma pole kindel, kas kodus üldse mingit küpsetusplaati on. „Ehk saab küpsetuspaberist midagi voltida?“ tärkab minus lootus, aga see kustub kohe, sest küpsetuspaberit ei müüda. Jumal temaga siis, vahukoor ootab! Või siis… ei oota. Sest seda pole.

Vitaminiseeritud riisijahu beebidele! Taustal peaaegu vahukoor (20%), mis ilmselgelt vahtu ei lähe

Kodus tagasi. Väljavaated on tavatult suurepärased: 0 imetabast komponenti. Tagatipuks ei oska me kasutada gaasiga töötavat ahju, õnneks päästavad välja YouTubes leiduvad õpetused eriti lollidele.

Otsustan teha porgandikooki.

Siis läheb poodi Alice. „Vaata, kas leiad vahukoort,“ anun teda. Alice tuleb tagasi. Vahukooreta, aga 5 meetri küpsetuspaberiga. Nüüd on meil 5 meetrit küpsetuspaberit, 0 kuklit, aga üks porgandikook. Sõber lohutab õhtul, et tema korterikaaslased olevat samuti ükspäev vahukoore otsinguil olnud. Pärast tulutuid katseid olevat nad Bishkekist leidnud ühe poe, mis seda müüb. Kahjuks ei mäletanud ta, kus see müstiline vahukoorepood asub.

Vahukoorepõud on siin, ma ütlen! Aga vähemalt on meil vastlakukkel Kõrgõzstani moodi (või see, mis sellest järele jäi, kui ma paariks tunniks kodust kadusin):

VASTLAKUKKEL. Porgandikook kohupiimaga