1.Inimesed küsivad sult tänaval teed. Peas käib pidu: „Midaaa?! Ma ei näegi välja nagu turist, lõpuks ometi sulandun! Jee!“ [Pidu kestab, kuni lähed enesekindlalt turule ja saad ostudega haledalt tünga. Turumammisid juba ei peta…] [Ah ja muidugi, ega ma teed ka ei oska juhatada, sest enamasti ei saa ma isegi küsimusest täpselt aru. Aga ma oskan sügavalt mõttesse vajuda, öelda „hmm.. las ma mõtlen… *keerutada end mõtlikult igas suunas*… jaa, vabandust, ma pole päris kindel“. Ja siis nad tänavad sõbralikult ja sul on hea tunne, et peaaegu oskasid aidata, peaaegu!
Ma teesklemas, et oskan teed juhatada
2. Sa kuuled nii palju uskumatuid seiklusi, et kui järgmine kord keegi ränduritest ütleb, et „ma olen jalgrattaga teel Inglismaalt Lõuna-Koreasse“, „ma üritasin Usbekistani piiri eesli seljas ületada“, „ma kogun raha, et omale kaamel osta“, siis sa ei kergita isegi kulmu. Kui keegi tuleks jutuga, et „hei, ma töötan üheksast viieni kontoris“, siis ma tõenäoliselt mõtleks, et „vau, lahe, tõsiselt! 😀
3. Su kodu on seal, kus on su seljakott. Hostelis, telgis, Couchsurfingu hosti juures, uute sõprade pool, bussis – kus iganes! Lause „ma lähen koju“ kõlab igal juhul loomulikult, mis siis, et kodu võib iga päev olla erinevas kohas. Sa oled nagu tigu, elamine seljas.
Kodu on seal, kus on parasjagu su seljakott. Õnnelik uue CouchSurfingu hosti üle
4. Sa tead, kuidas jõuda punktist A punkti B ilma kaarti vaatamata (räägib keegi, kes ennist tuimalt oma kodutänavast mööda kõndis :D). Või noh, sul on vähemalt mingisugune aimdus, kus miski asub. Samuti tead, mis hinnaga on bussid, taksod, milliseid kohalikke äppe kasutada, sul on oma kodupood. PS. Meenub seik, kus taksojuht ütles kõrgema hinna, kui see pidanuks olema.
Taksojuht: 300 somi [umbes 3,6 eur].
Madle: Mkm, 200.
Taksojuht: Ei, 300…. [mõtleb]….. Aga ma panen ju muusikat ka. 😀
5. Sa kohtud samade inimestega ikka ja jälle. Või siis tead nende olemasolust ühiste (ühiste! maailm on väga väike, Kesk-Aasia on veel väiksem!) sõprade kaudu. Pole harv juhus, kui keegi astub kohvikus või isegi tänaval juurde, et „aa, sa oled see Eesti tüdruk?“. Või saad kellegagi tuttavaks ja siis on see tunne:
“veider hetk, kui kohtad kedagi, kellest kuulnud oled ja nüüd ei tea, kas teeselda tõsist või küsida otse, kuidas oli tema reis Dubaisse aastal 2012”
Madle (hetkel Bishkekis, Kõrgõzstanis)
<3
