Jurtas ööbimine, külmunud varbad ja palju hobuseid

Alustuseks video ühest vahvaimast matkast, mida saad Kõrgõzstanis ette võtta:

Kõigepealt laenas Mira mulle oma jope. See on kõige tähtsam punkt. [oh, kuidas ma igatsen toonast suve – miinus kümme külmakraadi praeguse kolmekümne kõrval kõlab nagu „hei, kes muga randa tuleb?“]. Siis saduldati hobused. Ja läksimegi, KUUS tundi – kogu tee läbi Kyzarti küla, vaikselt küngastest üles, vaikselt mägedest üles, ikka järve poole – Song Kol!

Kõrgõzstani suuruselt teine järv laiub 3016 meetri kõrgusel, aga sinna saamiseks tuleb ületada mägedest ahelik, maksimaalse kõrgusega 3400 meetrit ja võib olla täitsa kindel, et:

Kas seal on tuuline? – Jah.

Kas seal on külm? – Jah.

Kas seal on nii ilus, et sa mõtled, et tühja, et ma oma varbaid ei tunne? – Jah!

Valge avarus (järv) ümbritsemas, jõudsime jurtani. Ahi kütte ja pärast jalgade ahjus hoidmist (jaa!) tuli jälle inimese tunne peale. Pealegi ühe väga õnneliku inimese.

Sai korraks hobuselt maha ja kinnitust, et külmunud jalad veel kannavad

Mäeaheliku tipus, 3400 meetri kõrgusel

Jurta kesk vaikust ja valgust

Teevee saamiseks tuli järvejäässe auk raiuda. Jurta soojeneb üsna kiiresti ja kõht läheb ka üsna kiiresti tühjaks. Niisiis otsustasime peale teejoomist minna külla naabritele – poole kilomeetri kaugusel seisis ehe väike kalurite jurta. Küünlavalguses istusid 5-6 pisut vindist meest, kes meid lahkelt edasi kutsusid (väga edasi ei saanud muidugi minna, sein tuli ette), kohalikke jooke ja saia pakkusid. Ostsime neilt siiakala ning lõpetasime päeva uskumatult hea õhtusöögiga.

Jurta seestpoolt, söögilaua sai magamise ajaks kokku pakkida ja madratsitega asendada

Peldik kesk ääretut lumevälja

Hobused ja jurta, taamal Song Koli järv

Järgmisel päeval sadas härmatist ja paistis päike – mida sellisel juhul teha? Loomulikult tuleb galopeerida lumisel järvejääl nagu filmis! Uudistasime, kuidas kalamehed tööd teevad, mängisime jurtas malet, sõime kala ning elasime kanadalasest turistile kaasa, kui ta ujuma otsustas minna (jääauk oli muidugi parajalt suur vaid sisse kastmiseks).

Tere hommikust!

Kohalikud kalurid tööd rabamas

Pole vaja suurt maja, jurta on täiesti piisav, et olla õnnelik

Ratsutamine talvisel mägijärvel, ööbimine jurtas, kohaliku kultuuriga tutvumine – 100% väärt külmi varbaid ja härmas ripsmeid.

Madlena ❤