Aastavahetus Kõrgõzstani moodi

Parem hilja kui mitte kunagi, eks. Kuidas möödusid minu jõulud [väga lühike jutt] ja aastavahetus [veidi pikem] Kõrgõzstanis? Mitte just halvasti, peaks ütlema.

Jõululaupäeval elasin ikka veel mägikülas nimega Kyzart, päike paistis, külma oli kuskil viie kraadi ringis ja jõulutunnet oli täpselt 0%. Muslimipere, kelle juures elasin, seda püha vastavalt usule just liiga tähtsaks ei pea, kuigi neil otseselt midagi selle vastu pole ka. Seega ärkasin jõululaupäeva hommikul üles nagu igal teiselgi päeval, leidsin mõned sõnumid ja e-kirjad heade soovidega Eestist, tegin pika jalutuskäigu, vaatasin filmi, läksin magama. Ahjaa, meenub veel vestlus minu pereemaga:

Madle: Tead, täna on Eestis üks aasta suurimaid pühasid. Näed, mu pere saatis meie kuusest pildi!

Mira: Ahsoo… nad vist igatsevad sind. [peseb nõusid edasi].

😀

Head soovid kohalikele… ee, lehmadele!

Aastavahetuse veetsin linnas nimega Karakol: suuruselt neljas linn Kõrgõzstanis, 150 km Hiina piirist ja kõrgus merepinnast ca 1770 meetrit. Linn on natuke võrreldav Tartuga Eestis. Igatahes – aastavahetus!

Päeval käisin linnas kohvikus, kui mu juurde astus üks kohalik kutt küsimusega, et kas ma olen Madlena Eestist. Ma olin natuke šokeeritud, et ma juba olen kuulus, aga vastasin jaatavalt. Tuli välja, et ma olin kuidagi talle CouchSurfingu [parim veebileht üldse, kes tasuta ööbida tahab ja kohalikest sõpru leida] kaudu meelde jäänud. Kuna tegemist oli elava Karakoli Entsüklopeediaga, siis lisaks ajaloole ja tähtsatele vaatamisväärsustele sain teada, et õhtune ilutulestik linna peaväljakul algab juba kell 10 [aga ei, ei see ei kesta 2h]. Läksin selle väärtusliku infoga hostelisse tagasi, kus uue aasta ootuses keetsime ühes inglastega glögi. Ainus vajalik vürts selle joogi tarbeks, mille suutsime kohalikust poest leida, oli nelgitera.

Päike loojub, 2018 jõuab lähemale! 

Veidi enne 10 õhtul kõndisime kiiresti [ma jään alati ilutulestikule hiljaks, aga jumal tänatud – siin kehtib Kõrgõzstani aeg] peaväljakule. Pisut külmetamist ja kohalike ning kuusega piltide tegemist ning oligi aeg! Nautisime paar minutit värvilist valgust, mis oli kuidagi Karakolile omaselt veidi kohmakas? -> kui nii saab ilutulestiku kohta öelda, aga sobis meile väga hästi! Siis avastasime, et loetud minutite jooksul olime väljakul pea ainsad, kõik kohalikud olid kodudesse tähistama jooksnud. Mõtlesime siis, et noh, kell 12 algab uus pidu, nii kaua võib kohvikus kartulisalatit süüa [nii Eesti, eks!]. Aga kui me kell 12 uuesti peaväljakul tagasi olime, siis oh üllatust, olime ikka ainsad lootusrikkad veidrad turistid. Peale mõne jõmpsika, kes väikseid rakette igas suunas tulistasid, polnud väga aru saada, et 2018 kätte oleks jõudnud.

Kell on 10, väljak on rahvast täis, ilutulestik kogub tuure.

Kartulisalat! 

Otsustasime minna ning lüüa klaase kokku mõnes pubis, kuid peale sihitut ringikõndimist [midagi jääb ikka tee peale] ning kohalikega konsulteerimist [„Kas kuskil on mõni baar avatud?“ – „Eeeee… Hmmm… Ummm… Jah, vist… Seal suunas..?“] sai selgeks, et kõik kohad on kinni. Niisiis ostsime veini ning vaatasime hostelis filmi. Ei saanud kurta, 2018 algas väga toredalt!

Madlena ❤