Tõsine jutuajamine direktori kabinetis

“Take more bread or you’ll be angry at school,” ütles mu kohaliku pere ema. [“Võta veel saia või sa oled koolis vihane”]. Mu näos pidi olema totaalne segadus, hämming ja uudishimu, sest Mira tõttas end peagi parandama. “Oh no, I mixed it up again – I meant hungry!” ütles ta naerdes. [Oh ei, ma ajasin jälle sõnad sassi – ma mõtlesin “näljane”].

Oli esimene “päris” koolipäeva hommik mu uue kodu väikeses köögis. Nurgas küdes kivisöega laetav pliidike, teekann tulel, ning laual kerkis värske saiatainas. “Päris” koolipäev seetõttu, et eelmisel päeval käisime kahes külakoolis mind õpetajatele vaid tutvustamas. Nüüd oli aeg tunde lähemalt vaadata. Mis sai pelgalt jälgimisest, sellest oli juttu eelmises postituses, vaata seda SIIN.

dav

Tavaline hommikune köögielu

Et koolis jumala eest mitte vihane olla, sõin veidi saia ja kuna tundideni oli veel aega, otsustasin mägedes väikese jalutuskäigu teha. See plaan läks muidugi vett vedama. Jõudsin kõndida ehk 400 meetrit mööda külatänavat, kui mu kõrval tõmmati pidurit, autoaken keriti alla ja üks paks mees oma parimais aastais tutvustas end kui mu kooli direktorit. Ja ütles, et hüppa aga autosse, mis sa ikka kõnnid. Minu selgitused, et mul on veel konkreetselt kaks ja pool tundi aega, ei mõjunud. Direktorile väga kaua vastu ei vaidle ka. Niisiis sõitsime kooli, suundusime joonelt tema kabinetti, ta pani end minu vastu istuma ning järgnev vestlus nägi välja midagi sellist [vene keeles]:

 

dav

Direktori kabinetis!

Direktor: Sa oled Eestist, jah?

Madle: Jah, Eestist.

Direktor: Kui kaua sa meie juures tunde annad?

Madle: Ma arvan, et kaks nädalat. Võibolla kolm.

Direktor: Jah, ainult? Kaks kuud oleks parem. Muide, kas sul mees ja lapsed on? Lapsed peavad olema.

Madle: Eee, ei ole. Mitu last sul on?

Direktor: Kolm. Ma teen kindlaks, et sa siit ka mehe leiaksid, ja ühe lehma, õpid lüpsma.

Madle: [arvab naiivselt, et tegemist on naljaga] Ainult ühe lehma?

Direktor: Kui hästi lüpsad, siis saad juurde. [naerab] [hästi konkreetselt] Ja su vene keel on nii halb.

Madle: [oli just uhke, et on suutnud juba minuteid reaalselt aru saada, millest vestlus käib ja rääkida rohkem kui “da” või “net”.] Eee, nojah. Hmm, aitäh?

[siseneb keegi võõras õpetaja ja direktor ja võõras õpetaja hakkavad omavahel kirgiisi keeles rääkima] [möödub 15 minutit] [mul on väga igav] [kõlab koolikell]

Direktor: Ma pean minema tundi andma. Sa jääd siia.

Madle: [väga hea, et ma seda saia hommikul sõin, pole mitte vihane, ainult kannatamatu] Miks??? Ma tahan jalutama minna!! Pliiiis no.

Direktor: [kellel on juba üsna kiire] Jalutama? Ahsoo. No eks sa mine siis…. Ja pärast tule siia sooja!

dav

Lubati lõpuks jalutama…

Käisin mägedes, tulin tagasi, andsin tunnid. Söögivahetunnis tõttas tühja klassiruumi kohalik inglise keele õpetaja, ühes käes keedukann, teises kott pirukatega. “Now, eat!” [“nüüd söö!”] ütles ta ja pani mulle piruka taldriku peale. Ja hakkas ise teed keetma. Õnnetuseks asus stepsel liiga kõrgel, seega avanes mul harukordne võimalus näha, kuidas õpetaja toolidest püramiidi ladus, et keedukann kõige otsa upitada. Kõik sujus ning asusin oma kriiditolmuste näppudega lõunat sööma.

dav

Pärast kooli – päike oli juba loojumas – jalutasin aeglaselt tagasi kodu poole lootes, et ükski direktor ei taha mind enam oma auto peale korjata. Seevastu peatas mind naabriplika, 11ndas klassis käiv keegi, kelle nime ma ei mäleta, aga plätud olid tal sinist värvi. Ja väljas oli vähemalt -10 kraadi, nii et mul oli tast päris kahju. Aga kohalikud kasutavad igat võimalust keelt praktiseerida ja külm ei loe siis enam midagi. Lõpetuseks koukis tüdruk taskupõhjast küpsise, andis selle mulle, soovis head õhtut ja pani kodu poole ajama.

dav

 

Madlena ❤

 

Share your amazing thoughts!

Liitu meililistiga.
Saadame Sulle kogenud rändurite poolt koostatud juhised tasuta reisimiseks.


%d bloggers like this: