Ei õpi ka kunagi…

Kui ma oma uue seljakoti kaks päeva enne reisileminekut pakiautomaadist kätte sain, tekkis mul (jälle) tungiv tahtmine end õpetada. “Madle, sa ju tead, et asju ei jäeta viimasele minutile. Asjad võivad valesti minna. Asjad lähevad tihti valesti. Ja siis sul pole aega neid parandada.”

llmselgelt olid nad mulle vale asja saatnud – musta kilesse teibitud moodustis oli vaevalt läpakakoti suurune asjandus, mis kaalus vast kilo. Harutasin selle siis lahti, olles vaimselt valmis tõtt vaatama kutsudega või Monster High Dollidega (see vist on populaarne praegu?) kirjatud laste seljakotiga. Aga ei. Tegemist oli tõesti uue, 44-liitrise ülikerge matkakotiga, millest mugavamat ma veel ei tea. “Hehe, Madle, asju võib jätta küll viimasele minutile,” ütles keegi mu sees ja järjekordne eluõppetund oli peast pühitud. Oeh, viga. Sest juba järgmisel päeval… Järgmisel, ehk mu viimasel päeval Eestis…

dav

Ärkasin üles täitsa normaalselt. Ainsad toimetused, mida oli vaja teha:

  • Paki kott. (“Aga seda saab teha ka järgmisel varahommikul enne bussile jooksmist,” ütles taas see peenike ja oi, kui veenev hääl mu sees.) Nii jäi plaani veel:
  • Mine poodi, osta soe fliis, süüa ja too ära uus kaamera.
  • Saa kokku kõikvõimalike sõpradega (põhiline) ja mine mõistlikul ajal magama.

Kõik.

Ja kõik sujus. Esimene tund aega päevast. Kuni oma vanu töökaaslasi kallistama minnes saadeti mind otse politseisse. Ja boonusena sai selgeks, et kohe-kohe sulgub ka mu telefoninumber, sest varasem diil töökoha ja operaatoriga sai läbi.

Õnneks on mind õnnistatud suurepäraste inimestega, kes digimuutuvad autojuhtideks ja mentoriteks, ja ametnikud on uskumatult vastutulelikud kui sul on tuli takus ID-kaardi uuendamise ning telefoninumbri vormistamisega. Mis üldjuhul võtaks aega kaks päeva. Aitäh!!! Minu närvid polnud teie vastutulelikkuse kõrval midagi. Ja aitäh, kõik mu sõbrad, kes te selle päeva hoolimata mu tuulepeast niivõrd soojaks tegite. ♡

ss

See tunne, et aega on, päike paistab ja elu on ilus.

Aga tagasi seljakoti juurde. 44 liitrit ilma kiisupiltideta tähendab siiski olulist mahupiirangut asjade osas, mida kaasa võtta. Mida sellisel juhul teha – sama varustusega tuleb väärikaks jääda nii mägedes, vihmametsas, põllul kui teatris? “Ilmselt tuleks tellida veel üks 44-liitrine kott, sest tegelikult on ju ÜKS päev veel aega!!” ütleks hääl mu sees, aga nüüd ma juba ignoreerin teda.

Pakkisin kaasa vaid oma kõige lemmikumad praktilised asjad. Et nüüd sujuvalt jõuda selle postituseni, mida ma alguses tahtsin kirjutada (“Kuhu peab minema puhaste kingadega?”), siis elu paratamatus on see, et kui oled samade [peaaegu ainsatega, mille mahu tõttu kaasa pakkisid] jalanõudega trööbanud mööda tolmuseid uulitsaid, vändanud rattaga mööda põlluvaheteid ning astunud eksikombel poriloikudesse, siis teatrisse minekuks peab oma sõbrad üle loputama. Ja küll nad siis kõlbavad.

Kuidas meil teatris läks? Milline on teater Bishkekis? Kas selle halli fassaadi tagant leiab rohkem varjundeid? Juba varsti!

Clipboard01

Mis oleks kogu see tekst väärt ilma Wandersellita? Tühjagi. Teel järgmise postituseni. ↓↓

24946162_1619558874777606_1014465504_o

 

Madle

4 Comments on “Ei õpi ka kunagi…

  1. Pingback: Viis kuud armastust/Five months of love

  2. Pingback: Viis kuud armastust/Five months of love – Wandersell

Share your amazing thoughts!

Liitu meililistiga.
Saadame Sulle kogenud rändurite poolt koostatud juhised tasuta reisimiseks.


%d bloggers like this: